Toomas Paur, Riigikogu liige (Keskerakond)
Eestist on saanud Euroopa rahapesukeskus. Või, õigemini öeldes, võib uudiseid lugedes järeldada, et mõned aastad tagasi meie riik seda oli. Täna on Eesti negatiivne kuvand sellest, kuidas ei tohiks panganduses asju ajada.
Mis sellest, et raha pesti väidetavalt ainult Danske pangas, ja mis sellest, et tänaseks on see möödanik – kahju Eesti mainele on loodud. Seda teemat ei käsitle mitte meie ainsana, vaid kogu Euroopa Liit. Suuresti just sellesama skandaali tõttu läks loojakarja Eesti e-residentsuse programm – paberil eksisteerib, midagi veel tehakse selle raames, kuid sisulist majanduslikku lipulaeva ja innovaatilist maailmatoodet me sellest asjast ei saanud. Rahapesukeskus jagab virtuaalresidentsust ja sellest tulenevaid õigusi interneti vahendusel?! Paharette lendab kui kärbseid kohale, pangad kardavad sellise asjaga kaasa minna, teistel riikidel on põhjust meie peale näpuga näidata ja Eestit halvustada.
Eesti kui riik on (Danske panga juhtumi puhul) jätnud halva maine. Löögi alla on sattunud kogu rahvusvaheline äritegevus, välisinvesteeringud, koostööprojektid jmt. Mitte ükski rahvusvahelist rahandust tundev välismaalane ei usu, et Danske juhtum oli isoleeritud üksiküritus. Teised pangad ja teised skeemid ei ole lihtsalt vahele jäänud ja avalikuks tulnud. Et ennast mitte kahtlastesse asjadesse segada, tuleks Eestist pigem eemale hoida. Kas sellist riiki meie tahtsime, kus ei suudeta pangandust kontrolli all hoida?
Pangandus on suurt vastutussuutlikkust eeldav äri. Riigi roll on ka hoida pilku peal sellel, kui kusagil pankurite ringis kahtlane tegevus pihta hakkab, ning siis konkreetselt ja kiirelt reageerida. Selle töö eest saavad inimesed palka meie riigiasutustes.
Danske panga rahapesujuhtumi korral kiskusid Eestis tavapäraseks saanud sotsiaalsed mustrid kuidagi viltu. Muidu arvamusliidrite ja ühiskonna koorekihina käsitletud pankurid muutusid ootamatult hämarate tehingute arhitektideks.
Täiesti arusaamatu on see, kuidas Eesti riigis korda pidavad asutused ja ametnikud üldse mitte midagi ei näinud. Rahandusministeerium, finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo, teabeamet, kaitsepolitsei, prokuratuur, politsei… Kõik need olid justkui pimedusega löödud ja rahapesijatele põles pidevalt roheline tuli.
Täna püütakse meedia vahendusel Danske skandaali kinni mätsida väidetega, et pankurid ei saanud aru, ei pannud tähele, ei teadnud, mida üks või teine panga klient teeb ning käitusid heas usus. See kõik on vaid halenaljakas kuriteo kinnimätsimise katse. Mõistetav oleks, kui panga juht ei tea või ei näinud, kui mõni klient saja euroga pettust läbi viia püüdis. Kui aga pangast liiguvad läbi kümned miljardid kahtlast raha ning asi on tavapärasest pangandusest valgusaastate kaugusel, siis see ei saa märkamatuks jääda. Kui keegi ei pannud midagi tähele, siis lihtsalt ta ei tahtnud tähele panna, ja kogu lugu. Sellised summad jäävad silma igal juhul, nii panga sees kui ka pangast väljas, nii pankuritele endile kui ka korrakaitsjatele. Kui keegi ei märganud, siis on see igatahes kahtlane.
Kui sellises meeletus mahus läbi viidud kuritegevusele vaadatakse läbi sõrmede ja mitte keegi ühestki vastavast ametkonnast ei pane midagi tähele ega võta midagi ette, siis paratamatult tõstatub küsimus sellest, et kas kõik on ostetavad. Vähemalt kahtlus tekib?
Reformierakond oli pikki aastaid võimul. Selle aja jooksul muudeti seadust, kus rahapesust mitte teatamine või valeandmete esitamine sai kriminaalasjast väärteoks. Ei tea, miks?
Peab tõdema, et Riigikogu õiguskomisjoni esimees ja Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid on võtnud selle Danske panga keerulise olukorra lahendamise enda kätte. Jõudu talle!
Selliselt Danske rahapesujuhtumile otsa vaadates on ikka kurb küll tõdeda, mis meie Eestist on saanud. Nätsuvargust poes märgatakse kohe, mustade miljardite liikumist pangas mitte.
Veelgi enam, selline olukord ei ole põnts mitte ainult Eesti õiguskorrale ja ühiskondlikule õiglustundele. Selle juhtumi mahtusid arvestades tõmmatakse selle kuriteo ignoreerimisega vesi peale Eesti kui õigusriigi rahvusvahelisele mainele aastakümneteks. Läheb mitu põlvkonda, enne kui Eestil taas õigusriikide hulka asja saaks olla. See ei ole aktsepteeritav väljavaade ja selle vastu tuleb võidelda!