Oktoober 1988 keeras Rahvarinde tegevuses uue lehekülje – toimus Eestimaa Rahvarinde asutamiskongress. Uus aeg saabus ka Eesti ellu ja komberuumi – rahvas ületas hirmu, võttes sellega KGB-lt ja komparteilt ära viimase olulise instrumendi masside üle valitsemiseks.
Enne kolme kümnendi taha suundumist meenutan tänavuse septembri suurüritust Tallinnas Vabaduse platsil: Rooma paavst Franciscus alustas püha missa jutlust tagasivaatega „laulvasse revolutsiooni” ja Balti ketti, võrreldes neid eesti rahva ja teiste Balti rahvaste vabadusliikumise üritusi Iisraeli rahva 40-aastase kõrberännakuga tõotatud maale. „Kuulates esimese lugemise (enne jutlust kuulati kaht Piibli teksti Vanast ja Uuest Testamendist) sõnumit sellest, kuidas Iisraeli rahvas, kes oli Egiptuse vangipõlvest juba vabanenud, Siinai mäe juurde jõudis, ei saa kuidagi jätta mõtlemata teile kui rahvale, kogu eesti rahvale ja kõikidele Balti riikidele.
Kuidas saakski unustada teie “laulvat revolutsiooni” või kaht miljonit inimest ühendavat ketti siit Tallinnast Vilniuseni? Teie teate, mis on võitlus vabaduse eest; teie saate end tolles rahvas ära tunda.” Püha Isa sõnad päris jutluse algul meenutasid Rahvarinde tegevusi Eesti taasiseseisvumise protsessis.
Oktoobris 30 aastat tagasi Eesti sisenes revolutsioonilisse situatsiooni, kus rahvas ei soovinud enam samal viisil jätkata ja ülemad ei suutnud vanaviisi valitseda.
Muutuste kronoloogiat vaatame professor Rein Ruutsoo materjalidest:
1. ja 2. oktoober – Tallinna Linnahallis peetakse Eestimaa Rahvarinde asutamiskongress. Hääleõigusliku mandaadiga esindab tugigruppe 3267 inimest, neile lisandub üle poole tuhande külalise ja ajakirjaniku. Saadikutest 95% on eestlased ja 22% EKP liikmed.
Võetakse vastu “Eestimaa Rahvarinde manifest” ning hulk põletavaid päevaprobleeme puudutavaid dokumente ja resolutsioone, sh “Eestimaa ühtsusest”, „NLKP uuenduskursi toetamisest”, “Valimissüsteemi demokratiseerimisest”, “Rahvussuhetest”, “Eesti NSV isemajandamisest”, “Migratsiooni tõkestamisest” jt. Deklaratsioon “Stagnatsiooni ajal poliitilistel motiividel ja nn. majanduskuritegude eest süüdi mõistetutest” esitab üleskutse lõpetada igasugune teisitimõtlejate jälitamine ja vabastada kõik meelsusvangid.
Kongress valib Eestimaa Rahvarinde eestseisuse ning 57-liikmelise volikogu, millele lisandus 37 delegeeritud liiget ja 18-liikmeline programmikomitee.
Kongress võtab vastu üldprogrammi ning manifesti “Kõigile eestimaalastele, kõigile Eesti sõpradele”, mille loeb ette näitleja Mikk Mikiver. Manifest on võtnud avalikult eeskujuks 1918. aastal Eesti Vabariigi sündi kuulutanud „Manifesti Eestimaa rahvastele”.
Lühikest aega, paar kuud, arenevad Rahvarinde ja EKP teed üsna dialoogselt (kuni EKP taandumiseni Moskva kursile).
Rahvusvaheline huvi ajaloolise pöörde vastu NSV Liidu poliitilises arengus oli erakordselt suur. ETV poolt vahendati 8 välisriigi ja 14 TV-organisatsiooni korrespondente. Selleks loodi eraldi teeninduspunkt. Soome teleorganisatsioonid tegid kongressilt 14 lülitust, otsesaate andis eetrisse ka USA telekompanii.
4. oktoober – Tallinnas Raekoja platsil võetakse pidulikult vastu Souli olümpiamängudel kuldmedali võitnud Erika Salumäe ja Tiit Sokk. Olümpiavõitjatele on valitsejad otsustanud eile sobivasse kohta ehitada riigi kulul maja. Rahvarinde poolt esinev Rein Veidemann teeb teatavaks Rahvarinde resolutsiooni „Eesti peab taas saama ROK-i liikmeks”.
4. oktoober – Leedu Sajudis tugevdab survet komparteile, eesmärgiga ajada see poliitilisse pankrotti. 4. oktoobril rahvakogunemisel Tšernjahhovski (Gediminase) väljakul nõutakse parteilt aru 27.–28. septembril Leedu radikaalide „Leedu Vabaduse Liiga” meeleavalduse jõuga laiali ajamisel vägivalla liigkasutamise kohta. Vastavalt leedu temperamendile arenevad protsessid võitluses võimu pärast kiiremini ja agressiivsemalt.
5. oktoober – Läti rahvarinde läheneva kongressi vaimsus kannab esimesi vilju – vähendamaks kompartei sattumist Tautas Fronte lauskriitika objektiks valitakse ebapopulaarse ja vanameelse Boris Pugo asemel (saadetakse Moskvasse; osales augustiputšis) Läti KP keskkomitee esimeseks sekretäriks Janis Vagris. Ülemnõukogu etteotsa seatakse liberaalne Anatolijs Gorbunovs.
7. oktoober – Leedu NSV partei juhtkond annab järele Sąjūdise nõudmistele – Leedu rahvuslipp tõuseb Gediminase lossi torni.
7. oktoober – Riias toimub Mežapargis esimene suur demonstratsioon Läti Rahvarinde „Tautas Fronte” asutamise toetuseks.
8. oktoober – “Tautas Fronte” asutamiskongress. Ligi 1000 delegaadi osavõtul toetub kongress suuresti 1. ja 2. juunil Riias toimunud loominguliste liitude pleenumi otsustele. Kongress kantakse üle raadios ja TV-s.
Valitakse „Tautas Fronte“ 101-liikmeline Seim; see omakorda valib „Tautas Fronte“ esimeheks legaalse vastupanu kauaaegse juhi – Läti roheliste ühe liidri Dainis Ivansi. Eestimaa Rahvarinde poolt tervitab Läti rahvakongressi Edgar Savisaar.
12. oktoober – trükist ilmub “Eesti NSV töölisklassi Internatsionaalse Liikumise üldkontseptsioon”. See on Interrinde otsene vastus Rahvarindele. EKP-d süüdistatakse Rahvarinde mõju alla sattumises. Kontseptsioon ründab demokraatlikke reforme ja tunnistab natsionalistlikuks kõik, mida Rahvarinne taotles, sh eestlaste õiguse olla oma loodusressursside peremees – st. IME.
Intrid tunnistavad Eesti vabatahtlikult NSV Liiduga liitunuks ja eitavad eestlaste enesemääramisõigust ning nõuavad ka vene keele kehtestamist riigikeeleks.
Interrinne nõuab kahekojalist Ülemnõukogu, kus tema esindusel oleks vetoõigus! Interrinde keskse toetajaskonna moodustasid sõja- ja liidulise alluvusega tehaste töölised ja teenistujad, erusõjaväelased, eriüksuste endised töötajad, rajooni- ja linnakomiteede nomenklatuursed töötajad jne.
12. oktoober – telesaates “Mõtleme veel” korraldati Rahvarinde ja Interrinde esindajate näost näkku debatt. Interrinde tiimi juhtis Jevgeni Kogan. Rahvarinnet esindasid Rem Blum, Vladimir Juškin, Rafik Grigorjan ja Rein Ruutsoo. Saade muutis kõigile nähtavaks, et „rinnete” vahel pole sisuline dialoog võimalik. Interliikumine eitas ka peamisi „perestroika” väärtusi – uutmist ja avalikustamist. Samas saab selgeks ka šovinistliku ja suurvene riikliku ideoloogia mõjukus nõukogulikus keskkonnas – see tohutu raskus, millega Rahvarinne peab kokku põrkama rahvusõiguste selgitamisel, et venekeelseid Eesti iseseisvuse toetamisse kaasa tõmmata.
19. ja 20. oktoober – Leedus satuvad vanameelsed kompartei juhid parteipleenumil nn. sajudistide terava kriitika alla. Sajudise kongressi eel, lootes pehmendada poliitilist lööki, soostub Moskva ka Leedus välja vahetama oma vana kaadri – Leedu KP keskkomitee pikaajalise brežnevistist sekretäri Songaila.
See on rahvarinnete teine võit „vanameelsete” üle Baltimaades. NLKP kaadripoliitikat ei tehta enam Moskvas! Leedu parteijuhiks saab Algirdas Brazauskas – tulevane Leedu president. Rahvarinded on suutnud poole aastaga tuua olulise muutuse siinsesse poliitilisse kliimasse.
22. ja 23. oktoober – Leedu rahvaliikumise „Sajudis” asutamiskongress. Osaleb kokku 1021 delegaati, kes esindavad peamiselt Vilniuse ja Kaunase seltse ja ühendusi, aga ka teiste piirkondade kohalikke Sajudise algorganisatsioone. Delegaadid valivad 229-liikmelise Seimi ja 35-liikmelise Nõukogu. Sajudise juhiks saab Vytautas Landsbergis.
Vastuvõetud resolutsioonides esitab Sajudis samad nõudmised, mis Eestimaa Rahvarinne. Lisaks muudele ettepanekutele nõutakse ka territoriaalse Leedu sõjaväe loomist.
Eestimaa Rahvarinde poolt õnnitleb Leedumaad tohutusuure sammu astumisel Balti riikide „ühisel vabaduse teel” Edgar Savisaar.
Läti „Tautas Fronte“ saadik Janis Gaigals tegi ettepaneku nii kiiresti kui võimalik kokku kutsuda Eestimaa Rahvarinde, „Tautas Fonte” ja „Sajudise“ konverents ühise tegutsemise plaanide kavandamiseks (see ettepanek teostus alles 1989. aasta mais).
29. oktoober – Eestimaa Rahvarinne alustab volikogu istungeid; esimene koosolek toimub Tallinnas.
30. oktoober – ajalehes „Rahva Hääl” avaldatakse keeleseaduse eelnõu. Ülemnõukogu Presiidiumi eesti keele staatuse töögrupp otsustas oktoobris sätestada riigikeele kasutus eraldi keeleseadusega.
Olav Anton
mäletamine Olavilt. Sest ka täna nõuavad mõned keskbande liikmed vene keele riigikeeleks kuulutamist ja Eesti üha enam sotsialistlikumaks muutmist. Oleks nagu Interrinde eesmärkide elluviimiskava. Kas sellist rahvarinnet me tehtsimegi?