Teatavasti jäi esimene „raamatupidamisprogramm” Vana-Egiptuse aega: vaaraode vara üle arvepidamiseks kasutati piitsa või nööri, millel oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörike, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm ja võla tasumisel harutati sõlm lahti. See ürgne oskus pole aga omane Mart Helmele, kes avaldas EKRE majandusprogrammi järgmisteks valimisteks. Tema mõistab vaid kulusid. Tulud nende partei arusaamadesse ei kuulu. Täna vähemalt mitte.
Helme sõnul näeb EKRE majandusplaan ette maksude vähendamise, et inimestele ja ettevõtetele jääks rohkem raha kätte ning palgad saaks tõusta. „Alandame käibemaksu 15 protsendile, et anda majandusele oluline kasvutõuge ning jätta inimestele kätte rohkem raha. Alandame kütuse- ja alkoholiaktsiisid tasemele, mis toob nende tarbimise ja maksutulud Lätist tagasi Eestisse. Muudame Eesti kõige odavama energiaga riigiks meie piirkonnas. Selleks vähendame gaasi- ja elektriaktsiise, alandame elektri võrgutasusid ja taastuvenergia tasusid. Käivitame riikliku ehitusprogrammi ja ehitame kaheksa aastaga valmis neljarajalised teed Tallinnast Tartu, Pärnu ja Narvani ning Saaremaa silla. Kehtestame range piirangu tööjõu sisseveole, et soodustada palgakasvu Eestis.” Ja siis üsna vastuoluline pakkumine: „Vabastame kvoodi alt vähemalt kolmekordset keskmist palka saavate töötajate tähtajalise töötamise Eestis. Võtame suured laenud majanduse turgutamiseks.”
Rohkemat üles lugeda pole mõtet. Kõik ikka samas vaimus: „Meie toome külluse tuppa!” Pole vaja olla majandust õppinu, et mõista sellise jutu absurdsust.
EKRE on veendunud, et muudatustest hoogustuv majandus kaotaks eelarveaugu juba paari aastaga./ (err.ee, 03.10.18). Millel selline veendumus põhineb? Lihtsalt programmi koostajate usul. Kas sellest vähe ei ole? Programm näib kohati utoopiline ja üldiselt liiga ilus, et olla tõsi. Seetõttu ei saa neid tõsiselt võtta…
Eestis on tööpuudus 4,6%, kuid tööle kedagi võtta ei ole. Teisisõnu, meil puuduvad vabad tööjõuressursid. Sellistes tingimustes riigilaenu võtmine EKRE poolt (5 miljardit 8 aasta peale), toob tõenäoliselt kaasa inflatsiooni olulise kasvu. Ei imestaks kui see jõuaks näiteks 10 protsendile. See aga tähendab, et me ise kutsume esile samaväärse kriisi kui oli 2008/2009.
Lihtinimese elu läheb ikka „paremaks, no kohe kõvasti paremaks” kui EKRE ära valida. Piimajõed hakkavad voolama ja pudrumäed kerkivad ise – ja kõik saavad sealt tasuta nii palju kui tahavad! Ja kui nad siis pärast valimisi oma tünga kätte saavad. Sest koos maksude vähenemisega väheneb ka rahahulk, mida toetustena või riigitöötajate palkadena välja maksta, siis on süüdi muidugi vasakliberastid ja Brüsseli homorastid.
“Kui raha otsa saab, võtame pankadest juurde.” Seda ilusat mulinat oli enne eelmist buumi kuulda nii et vähe polnud. Pange majad, talud, korterid pangale panti, et kus siis hakkame laenurahaga “arenema ja arendama”. Tulemuseks oldi lõpuks paljas kui püksinööp ja mindi Soome koristajakohta otsima.
Käibemaksu alandamine ei anna paraku tarbijale mingitki soodust. Miks? Kui käibemaks langeb, on tootjatel ja kaupmeestel võimalik hinnataset säilitades suurem tükk lõpphinnast endale haugata. Kui me alandame käibemaksu 15%-le, kas siis majandus hakkaks kiiresti kasvama? Tõenäoliselt mitte. Läti näide juur- ja puuviljadel tõestas seda – hinnad jäid vanale tasemele.
Üks protsent käibemaksu tähendab eelarvesse vähemalt 100 miljoni euro laekumist. Seega vähendaks niisuguse idee realiseerumine eelarvet vähemalt poole miljardi, mõnede analüütikute hinnangul aga koguni 600 miljoni euro võrra. Millistest allikatest sellist eelarveauku katta, seda EKRE majandusprogramm (mis irooniliselt kannab tiitlit „Jõuka Eesti eest!”) paraku veenvalt ei selgita.
EKRE lubas kokkuhoidu ja kirus Toompea kuluhüvitisi, ja siis ise Toompeale jõudes kasutas kuluhüvitised viimse sendini ära! Olles opositsioonierakond, pole nad parema elu saavutamiseks mitte midagi reaalselt teinud. On vaid populistlikke aktsioone ning ülesehitatud must-valgeid vastandusi. EKRE retsept on lihtne: tuleb olla verbaalselt reljeefne ning käitumuslikult provokatiivne.
Hoopis paremini töötab pagulastega hirmutamine, olgugi et meie riigis on tehtud pagulastega kaasnevate riskide maandamiseks märkimisväärseid edusamme. Vaevalt küll, et mingi opositsioonipartei EKRE kisa pagulaste teemal neid siit eemal hoidis. Pigem ei ole Eesti pagulastele atraktiivne: EKRE leidis lihtsalt mooduse, kuidas pagulaste teemal trummi lüüa ja odavat populaarsust võita. Nagu neile ikka kombeks!
EKRE populistlike algatuste eesmärk on hämamine lihtsameelsetele valijatele.
Aivo Oina