Kaido Höövelson: Võime ju kõik linna kolida, aga kes meile siis puu- ja köögivilju kasvatab?

Kesknädalale andis intervjuu endine sumomaadleja, nüüdne ettevõtja ja värske Keskerakonna liige Kaido Höövelson. Ta räägib maaelust, Keskerakonda astumisest, Eesti spordist, vabatahtlikest päästjatest, suurperede toetamisest.

Kui pikalt oled Keskerakonna arengut jälginud? Millal ja kuidas jõudsid otsuseni astuda Keskerakonda?

Selle erakonna tegevust olen pikki aastaid kõrvalt jälginud. Keskerakond on tegutsenud peaaegu sama kaua kui mina olen elanud; olen 33-aastane. Ega erakonnajuht ole ju Keskerakonnas ka tihti vahetunud. Kaks aastat tagasi alles vahetus esimees ja olid pisut revolutsioonilisemad hetked.

Kuna erakond on suur, siis kindlasti kõigi väljaütlemistega ei saa olla nõus. Kui mõtlesin, et mis ja kas ja kellega, siis kõigepealt võtsin välja need variandid, millega ma kindlasti ei taha ühineda. Pärast seda jäi mul ette 2–3 erakonda, kes on näidanud stabiilset poliitikat.

Minevik kinnitab, et enne valimisi on just Keskerakond see, kelle vastu koondub peavoolumeedia. Kas oled valmis turmtuleks?

Olen alati öelnud, et mina oma otsuseid ei kahetse. Pigem kahetsen neid otsuseid, mida ma ei ole teinud. Dramaatiliselt võtta seda, et Keskerakond oleks justkui teistest keerulisem valik, ei tasuks.

Samas on ju ka ajad muutunud?

Ajad on muutunud. Inimesed ja maailmavaade ka mingil määral. Ja kindlasti ka visioon, kuidas näeksime Eestit mitte järgmise nelja aasta jooksul, vaid 15–20 aasta vältel. Kui paljudel erakondadel on praegu selline visioon olemas? Mis see neli aastat ikka on?!

Mida arvad Keskerakonna esimehest, peaminister Jüri Ratasest?

Jüri Ratas on väga hea juht. Ma ei mõtle temast ainult kui erakonnajuhist ja peaministrist. Mitmed üritavad talle negatiivset lindikest külge panna, aga tema on jäänud oma sõnade juurde ja näitab sirgeseljalisust. Ta on väga hea läbirääkija. Oskab inimesi koos hoida. Jüri Ratas paneb ennast teise inimese situatsiooni, mitte see teine ei pea viima end tema situatsiooni. See oskus on väga oluline.

Käivad jutud, et eestikeelsetes maapiirkondades on hetkel EKRE populaarsus kõrge. Kuidas on lood sinu kodukandis Lääne-Virumaal? Mida kohalikud inimesed arvavad?

Eks kindlasti oodatakse uut jõudu. Aga siis tekib see hetk, kus enne valimisi inimesed hakkavad mõtlema: uus jõud küll, aga võib-olla pärast läheb olukord hullemaks? Paljud hääletavad ikka kindla ja teada partei poolt. Eelmistel kohalikel valimistel oli just hea näide, kuidas mitmed tuttavad lubasid, et nad enam ei hääleta nende poolt, kes võimul on… Aga kui valimised läbi said, siis tunnistasid nad, et valisid ikka vanade tegijate poolt.

Millised on need ideed ja programmilised seisukohad, mille eest hakkaksid võitlema, kui osutud Riigikogusse valituks? Mis paneb tegutsema?

Kindlasti maaelu. Sport. Suurpered. Vabatahtlikud päästjad. Viimased lähevad tegelikult maaeluprogrammiga kokku – linnas on ju ikka kutselised päästjad.

Vabatahtlikele päästjatele oli tänavuse aasta suvi väga töötihe. Nemad töötavad ju oma vaba aja arvelt. Oma laste ja perekonna arvelt.

Suurperedest rääkides: minu jaoks on see ikka müstiline kuipalju Soomest tuuakse suurperede liidule toiduabi; aga Eestis samas viiakse supermarketitest tohutus koguses toitu prügimäele… Kas see poleks koht, kus Eesti võiks oma seadusi ja eurodirektiive üle vaadata? Miks peame teiselt poolt lahte tooma toiduabi, kui ise viskame niipalju ära?

Tänapäeva globaliseerunud maailm ju üksikisiku poolt maaelu arendamist väga ei soosi – ikka on suurfarmid ja suurtootmine. Kas oled vastuvoolu-ujuja?

Kui rääkida suurest globaliseerumisest, siis üle maailma, Jaapan kaasa arvatud, on see tõesti probleem. Aga kui selliseid vastuvoolu-ujujaid ei ole, siis tooksime Eestisse varsti kogu oma värske toidukauba sisse väljastpoolt. Põllumajandus on asi, mis peab Eestis säilima. Võime ju kõik linna ära kolida, aga kes meile siis puuvilju ja köögivilju kasvatab? Kui tuleb üleüldine suurem kriis, kuhu siis linnainimesed hakkavad minema? Ikka maale!

Esimese Eesti Vabariigi ajal tegeldi edukalt põllumajandustoodete ekspordiga. Eksport on see, mis teeb riigi rikkaks. Praegu räägitakse Eesti edust aga peamiselt seoses infotehnoloogiaga.

Põllumajandustoodete eksport on praegugi oluline. Maale jäävad ikka maainimesed. Maapiirkonnast pärit noor läheb põllumajandust õppima ja ta seob oma tuleviku enda kodukohaga.

Meil on Reformierakond, kes ainult IT-st ja linnaelust räägibki. Ja kogu lugu! Aga kas need IT-mehed saavad söönuks igavesti? Hästi tahaplaanile on jäänud maaelu, mis peaks olema ikkagi mingisugune prioriteet vähemalt riigi jaoks, et selles säiliks konkurentsivõimeline põllumajandus. See, et maaelule pööratakse Eestis oluliselt tähelepanu, mulle praeguse Keskerakonna juures väga meeldib.

Mille üle sa kõige rohkem rõõmu tundsid, kui Jaapanist Eestisse tagasi tulid?

Looduse ja inimeste arvu üle. Maaõhust ka kindlasti.

Kui sportlaskarjääri lõpetasid, kas oli sul mõte ka spordijuhiks või treeneriks minna? Kas tehti pakkumisi?

Ei tehtud pakkumisi ega otsinud ma ka sellist väljundit. Pigem tahtsin midagi uut kogeda. Kui oleksin tahtnud saada treeneriks ja treeninggruppi omada, siis oleksin võinud Jaapanisse jäädagi.

Kas jälgid sa sportisündmusi kõrvalt? Kellele näiteks viimasel jalgpalli-MM-il kaasa elasid?

Jaapan oli neist üks. Euroopa riikidest kindlasti Horvaatia.

Eesti spordielu jälgin pidevalt. Tennisistid on väga tublid. Vehklejad samuti. Korvpallureid on Eestist läinud üle maailma. Jalgpallureid tuleb peale.

Alati võiks ju parem olla, aga virisemiseks ka põhjust pole. Usun, et treenerid annavad endast kõik, et selle eelarve juures, mis neil on, parimaid tulemusi saavutada. Treener, kes motiveerib, on kõige olulisem. Tänapäeval on noortel niipalju erinevaid võimalusi, mida näiteks minu ajal üldse ei olnud. Internet, mängud jne. Öelda ei nendele lõbudele, mida tavaline noor teeb, selleks on juba vaja iseloomu.

Kas on veel midagi, mida sooviksid meie lugejatele lõpetuseks öelda?

Kogu aeg kriibib hinge üks asi. Neli aastat tagasi juhtus meie külas õnnetus, kus kaks last ja ema said hukka. Nende maja oli meie farmi kõrval. Päästjad ei saanud midagi teha, sest kui puumaja süttib, siis seal ei ole midagi päästa.

Ma ei ole kunagi kellegi peale näpuga näidanud, aga seekord…  Õnnetusele eelnes see, et tuli Eesti Energia ja lülitas voolu välja. Makseraskustes suurperel lihtsalt võeti elekter ära poole talve pealt! Eesti Energia aga on riigifirma. Seda ma küll ei andesta!.. Vald oleks pidanud seda peret aitama nõu ja jõuga.

See õnnetus ei lähe mul kunagi meelest.

Küsis Indrek Veiserik