Piisas Kaitseuuringute Keskusel avaldada arvamust, et Eesti välisteenistuse praegune kord on oma aja ära elanud, kui kohe läks lahti hädakisa: nüüd tahavad poliitikud trügida ka suursaadikuteks! Reformierakondlasest eksminister ja suursaadik Jaak Jõerüüt nimetas diplomaatide poliitilist määramist koguni katastroofiks.
Ometi on Jõerüüt ise üheks heaks näiteks, kuidas poliitik võib olla ka suursaadik. Olles Andrus Ansipi valitsuses kaitseminister, määrati ta pärast tagasiastumist mitmel korral suursaadikuks eri riikidesse. Jüri Luik on mitmekordne minister ja suursaadik. Marina Kaljurannast, Eesti tublist esindajast Moskvas, aga on saanud nii presidendikandidaat kui ka poliitik, kes kandideerib valimistel.
Poliitiliste saadikute nimetamisel ei ole midagi traagilist. Vastupidi, see annab teatud riikide ning piirkondade puhul isegi suurema efekti kui vähetuntud karjääridiplomaadi jõudmine oma ametikoha tippu. Kui Eestil oleks näiteks Brüsselis, Washingtonis või Moskvas välja panna mõni võimuerakondadega lähedastes suhetes olev endine tipp-poliitik, oleks asukohariigil huvi temaga suhtlemiseks märksa suurem. Kui mõnest endisest valitsuseliikmest saaks uue valitsuse puhul peagi suursaadik, tõstaks see kahtlemata välissuhtluse taset.Teisalt on puht karjääridiplomaatidegi puhul märgata poliitiliste eelistuste väljaelamist oma asukohariigis.
Meenutades siinkohal vaid endise USA suursaadiku, läbinisti karjääridiplomaadi kiiret lahkumist Eestist poliitilistel põhjustel. Kas poleks ka meil palju parem suhelda saadiku tasemel inimesega, kes oleks kursis ning teaks praeguse Ameerika Ühendriikide administratsiooni suundi?
Eesti välisteenistus on üsna algusest saati muudetud karjääridiplomaatia taimelavaks. Ehkki avaliku teenistuse seadus võimaldab välisministeeriumil mujalt spetsialiste värvata, täidetakse enamik teenistuskohti ministeeriumisiseste konkurssidega. Näiteks eelmisel aastal täideti 158 teenistuskohta ministeeriumisisese konkursiga, avaliku konkursiga aga üksnes 23 kohta.
Uuringu autorid nendivad, et tuleks sisse viia ministeeriumide vaheline rotatsioon, kuhu võiks kaasata veel mitme ametkonna spetsialiste. Leitakse, et rotatsioonis võiksid osaleda ka näiteks Riigikogu komisjonide ametnikud. Aga kas sealtki on tuntud ja läbilöögivõimelisi suursaadikuks hakkajaid leida? Endine suursaadik Peep Jahilo juhib ise Riigikogu kantseleid. On selge, et kehtiv välisteenistuse süsteem vajab värskemat lähenemist. Mõne tipp-poliitiku siirdumine suursaadikuks annab sellele nii uudsust kui ka autoriteeti.
Aivar Jarne
võiks olla hoopis selline, et ühest riigiametist teise saab inimene minna üle ainult siis, kui sel on vahet vähemalt 5 aastat. See puhastab teda hingeliselt ning ta pole enam nii suur politikaanide tallalakkuja. Siis saab ta ka tegeliku eluga kokku puutuda.