Endine Tartu maavanem, regionaalminister ja Riigikogu liige Jaan Õunapuu liitus Keskerakonnaga oma 60. sünnipäeval, 13. septembril. Praegu töötab ta riigihalduse ministri alluvuses Tartu talituse juhina, tegeldes ka endise maavalitsuse pärandiga. Oma endistes valdustes, mis asuvad Riia tänav 15, aset leidnud vestluses räägibki ta kodusest maakonnast, haldusreformist ning eesseisvatest valimistest.
Tegite endale toreda juubelikingi, astudes Keskerakonda. Miks just Keskerakonda?
Olen aastaid tegelnud kohalike omavalitsuste ja regionaalsete probleemidega, seda nii maavanema ja ministrina kui ka Riigikogu liikmena. Näen Keskerakonnas uut hingamist nii omavalitsustes kui ka maaelus laiemalt: regionaalarengule pannakse erilist rõhku ning kohalike omavalitsuste tulubaas on tõhusalt laienenud. Need otsused, mida on teinud maaelu ja regionaalpoliitika eest vastutavad inimesed, samuti ettevõtmised taristu valdkonnas, on olnud väga vajalikud ning sümpaatsed. Et nii erakonna juhid kui ka liikmed, keda tunnen, on toredad inimesed, siis pidasin vajalikuks Keskerakonnaga ühineda.
Toimetate praegu regionaalhalduse ministri alluvuses, juhtides Tartu talitust. Kuidas ametnikuna endises maavalitsuse hoones töötamine läheb?
Sellel on muidugi suur vahe, nagu ööl ja päeval, võrreldes ajaga, kui ma 25 aastat tagasi sellesse majja tulin. Olen aga siin juba kolmandat korda, sest olin vahepeal poolteist aastat ka Tartumaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht.
Praegune töövaldkond on väga piiratud. Tegeleme arhiivindusega ning suurimaks tööks ongi aastakümnetega kogunenud maavalitsuse dokumentide ja muu materjali süstematiseerimine, et see hiljem riigiarhiivile üle anda. Teine valdkond on planeeringud, nii üld- kui ka detailplaneeringud, millega tuleb tegelda, kui kohalikel omavalitsustel tekib mingeid probleeme. Samuti tuleb koostada maakonnaplaneering ja selle üheks tähtsaks osaks on tegevusplaan, ning tuleb jälgida, kuidas erinevad riigiasutused seda maakonnas ellu viivad.
Kas maavalitsuste töö lõpetamine on läinud õiget rada pidi, jagades järelejäänud ülesanded ära omavalitsuste ning riigi vahel?
Suurem osa asju läks tõepoolest omavalitsuste kätte ning riigi korraldada jäävad mõned üksikud asjad. Maavalitsused viimased viis-kuus aastat tõepoolest enam paljusid neid ülesandeid ei täitnud, milleks nad omal ajal loodi. Samas poleks neid pidanud likvideerima nii järsult. Meil alustasid ju aasta tagasi uued omavalitsused uutes piirides ja uute inimestega, ning samal ajal sulgesid uksed kõik maavalitsused.
Kodanik, kes oli harjunud maavalitsuses ühes kohas käima, ei teadnud, kuhu näiteks oma planeeringu või ühistranspordi küsimustega pöörduda. Minu nägemuse järgi võinuks suurematesse piirkonnakeskustesse luua riigi kohaloleku üksused, mis saaksid pidada kodanikega sidet. Praegused talitused maakonnakeskustes töötavad veel kaks-kolm aastat, ning siis kaovad needki. Kuid eks see praegune olukord on tekkinud mitme aasta taguse kompromissi tulemusena.
Kas, laiemalt öeldes, niisugust haldusreformi, nagu praeguseks on välja kujunenud, me tahtsimegi? Osa nn riigireformijaid pakub välja veel vähem omavalitsusi, jäädes pidama alles maakondade tasemel.
Sellest on ka varem räägitud, et üks maakond oleks üks omavalitsus. See on lihtne variant ja riigile kõige odavam. Aga kohalikele inimestele, kelle tarvis seda tehtaks, see odav ei tuleks. Inimestele läheks asi kaugemaks ja kallimaks. Vaatame, kuidas näiteks viie aasta pärast Saaremaa ja Hiiumaa oma suure vallaga toime tulevad. Kui rahulolevad on kohalikud elanikud ning kuidas vallajuhid hakkama saavad.
Regionaalhalduse mudeleid on joonistatud väga erinevaid, kuid praeguseks on välja kujunenud niisugune olukord, nagu meil haldusreformiga välja tuli. Laseme sellel nüüd olla, ning mõne aasta pärast vaatame, kas on õige tee. Haldusreform aga võiks edasi minna.
Mismoodi veel edasi?
Me peame hakkama kohalikke omavalitsusi rohkem usaldama. Kui riigimaksude reas on kohalike maksude osakaal veidi üle ühe protsendi, siis näiteks Skandinaaviamaades on see 40–50 protsenti. Hakkame näiteks peale sellest, et kehtestame maamaksu omavalitsuse maksuna. Kindlasti leiame siin meetmeid, mismoodi riigile laekuvatest maksudest, kasvõi ettevõtete dividendide maksustamisest, anda osa kohalikele omavalitsustele põhjendusega, et siis on ka nemad huvitatud nende ettevõtete heast käekäigust oma vallas.
Kuidas Tartumaa inimesi on haldusreform mõjutanud? Milliseid probleeme tuleb praegu ametkondlikul tasandil lahendada?
Laiemas plaanis pole selle mõju nii märgatav olnudki. Väiksemate omavalitsuste kadumine on muidugi mõjutanud valdade ja kohalike inimeste suhtumist. Ühinenud valdadel tuleb ühinemislepetest kinni pidada, samuti ka investeerimiste kavadest. Mitte nii, et üks on vaene väike sugulane ning teine suur ja võimas vald. Tartumaa naabervaldades nii mõneski tahavad mõned külad valda vahetada just sel põhjusel.
Samas, kui nüüd maavalitsused on kadunud, pöörduvad inimesed ikka meie poole näiteks maakonna ühistranspordi küsimustega. Küsivad nii tasuta bussiliikluse kohta kui ka sedagi, kelle poole üldse pöörduda. Küsitakse igapäevaseid praktilisi küsimusi alates busside väljumisest kuni hüpoteekideni.
Kas tasuta ühistransport on Tartumaal edukalt käivitunud?
Mina pean küll tasuta bussiliiklust õigeks asjaks. Seda näitab kasvõi seegi, et bussiga sõitmine on saanud nii populaarseks, et tuleb mõelda uute busside peale. Ent loomulikult ei tule kunagi seda aega, et igaühele tuleb igal kellaajal buss järele. Kui inimene saab Peipsi või Võrtsjärve äärest tasuta hommikuks linna ning õhtul tagasi, on suur mure lahendatud. Olen ka ise transpordikeskuse inimestega rääkinud, ning nemad on öelnud, et asi läks käima ja oodatust isegi paremini. Sõitjaid on väga palju.
Olete tulevastel parlamendivalimistel kandideerimas Tartu- ja Jõgevamaal. Milline on teie põhisõnum valijatele?
Jah, kandideerin valimistel. Erakonda astudes ei olnud mul mingeid soove valimisnimekirja pingerea osas ning erakond pole ka mulle nõudmisi esitanud. Ma pole ka inimestele suurte valimiseelsete lubaduste andja, pigem olen endise saarlasena kahe jalaga maa peal. Soovin aga, et veel rohkem väärtustataks inimesi, kes elavad ja tegutsevad väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Minu elufilosoofia on olnud ka see: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sinuga.
Küsis Aivar Jarne
kui inimene peab oma leiba teenima teiste soppa rahvale kaela määrides. Olen neid ametnikke jälginud juba mitu aastakümmet ning on tekkinud veendumus, et elupõlised ametnikud on juba vaimult väärakad. Sellepärast nad midagi looma ei kõlbagi.