Raimond Kaljulaid, Keskerakonna juhatuse liige, Põhja-Tallinna linnaosa vanem
Erinevad küsitlused on näidanud, et Eesti inimestele läheb meie puhas looduskeskkond väga korda ja et ollakse vastu algatustele, mis võiksid seda kahjustada – näiteks tselluloositehas või fosforiidikaevandus.
Kuid tegelikud keskkonnaküsimused ei ole päevapoliitikas eriti esiplaanil ja suur osa nendest ettepanekutest, mida erakonnad ja rahvas palavalt armastavad (näiteks maanteede neljarealiseks ehitamine või tööstusliku loomakasvatuse toetamine eurotoetustega) ei ole sugugi keskkonnasõbralikud. Ühesõnaga, teadlikkus keskkonnaprobleemidest on madal.
Kõige olulisemaks keskkonna alaseks väljakutseks mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma jaoks on kliimamuutused. Kliimateadlased hoiatavad, et maailm liigub ohtlikul kursil. Me räägime tervete liikide kadumisest nende elukeskkondade hävimise või elukõlbmatuks muutumise tõttu. Miljonid inimesed maailmas seisavad kliima soojenemise tõttu silmitsi vajadusega lahkuda oma kodudest – see suurendab ebastabiilsust ja sõjaohtu.
Me näeme järjest enam erakorralisi ilmastikunähtusi – orkaane, üleujutusi, põuaperioode jne. Kõik need nähtused on omavahel seotud ning kõiki negatiivseid tagajärgi ei oska teadlased täna veel ette näha.
Aega on vähe
On naiivne arvata, et see Eestit ei puuduta. Puudutab üha enam. Tulevikus on kliimapoliitika vähemalt sama oluline kui hetkel on rahandus- või kaitsepoliitika. Kui tahame kliimakatastroofi ära hoida, peame esmalt aru saama, et aega on vähe, ning muutused ja reformid peavad olema radikaalsed.
Vaja läheb riikidevahelist koostööd rahvusvaheliste institutsioonide kaudu, kuid ka iga riik eraldi peab panustama, iga omavalitsus pingutama. Lõpuks peab ka suur osa meist kõigist, kes me sellel planeedil elame, käituma mõistlikumalt ja keskkonna suhtes säästlikumalt. Selles kontekstis on Eesti puhul üleriigilised sõlmküsimused kindlasti seotud eeskätt energeetikaga, mis on väga keeruline valdkond. Suures pildis on oluline see, et liiguksime elektri- ja soojusenergia tootmises puhtamatele ja taastuvatele allikatele. Sealjuures ei saa me unustada tuhandeid inimesi, kes energiatööstuses töötavad. Muutused ei saa tulla nende arvelt.
Teine oluline üleriigiline väljakutse puudutab transporti, ühendusi meie linnade vahel. Kõikide valimiste eel lubavad kõik erakonnad 2+2 maanteid Tartu ja Narva suunal. Peame endalt küsima: kas investeeringud autostumist ja seeläbi ka õhusaastet suurendavasse autotransporti on ikka mõistlikud või tuleks sama raha panna parematesse ühistranspordiühendustesse?
Omavalitsuste jaoks on väljakutsed seotud linnaruumi kujundamise põhimõtetega. Jällegi, oluline on igal sammul eelistada autoliiklusele jalgsikäimist, ühistranspordi kasutamist ja jalgrattaga liiklemist. Statistika ja uuringud näitavad, et autode arv ja kasutamine meie linnades suureneb. See tähendab saastunumat linnaõhku ning suuremat kahju keskkonnale.
Omavalitsuste teine suur ülesanne on seotud prügimajandusega. Peame tegema nii, et prügi sorteerimine oleks lihtne ja mugav ning iga laps ja täiskasvanu teaks, miks ja kuidas seda teha.
Käigem jala!
Ja lõpetuseks – igaüks meist saab käituda kliimat ja keskkonda säästvalt. Kusjuures enamasti on keskkonnasõbralik käitumine märksa mugavam ja lõbusam kui vastupidine. Ühistud peavad pingutama, et majad saaksid soojustatud – tulemuseks on väiksem jalajälg ja väiksem küttearve. Väiksem auto võtab vähem kütust. Rohkem jalgsi liikumist on parem meie tervisele. Vähem ebavajalikke asju tähendab vähem tarbetuid kulusid, järelmakse ja liisinguid. Kohalik mahetoit on maitsvam ja tervislikum jne.
Kliimateadlased on rõhutanud ka seda, et väga suur roll meie planeedi looduskeskkonna kahjustamise lõpetamisel on poliitikutel. Otsused, mida teha tuleb, on sageli väga ebapopulaarsed. Kuid midagi ei ole parata. Otsustamata jätmine ei ole alternatiiv – tegevusetus läheb pikas perspektiivis veel rohkem maksma.
Keskerakonnal on muide kõik võimalused olla loodushoiu valdkonnas juhtivaks jõuks Eesti poliitikas. Kui me seda teemat tõsiselt võtame ning iga oma otsust ja seisukohta muu hulgas ka tema keskkonnamõju seisukohast hindama hakkame, siis kindlustame endale kindla koha Eesti poliitilisel kaardil väga pikaks ajaks. Kliima- ja keskkonnaküsimused ei kao kuhugi.
Mina kindlasti kavatsen omalt poolt teha kõik, et meie keskkonnaalane kompetents kasvaks, et oleksime keskkonna ja kliimaga seotud debattides selgete seisukohtadega osalejad ning et ka erakonna sees mõistetaks kliima ja keskkonnaga seotud väljakutsete tõsidust üha enam.
jäi mulje, et Raimondo astub nüüd välja nimetatud tehase ja tööstuse vastu, et suure hulga hääli koguda. Edasine läheb aga rappa. Näiteks see kliimajutt, et inimesed kõiges süüdi. Raimondo võiks ikkagi teada, et üks tulepurse tulemäelt soojendab ilmastikku palju rohkem kui Njuujork terve aasta jooksul, ja kari linnu veel takkaotsa. Ning Maa eraldab soojust täpselt samuti nagu inimene ehk see on tulise südame korral paratamatu ehk enesestmõistetav looduslik nähtus.
Maa ilmastik muutub paratamatult, kui tema sisemusest tahavad survestatavad gaasid välja pääseda. ÕNNEKS aegajalt see ka toimub. Õnneks seepärast, et kui koor seda ei võimaldaks, läheks maamuna kord piiri ületades LÕHKI!
Ajas meie ilmastik kord soojeneb, kord jaheneb, ning seda palju suurema kõikuvusega kui nüüd hädaldatavad paar pügalat. Kas jääaeg on meelest lännu? Ja sellele eelnenud jääajad? Mis juttu siis hakatakse valetama, kui uus jääaeg ukse ees või käes? Kas jälle mõni majakorsten süüdi?
Mitte meie ei muuda ilmastikku, vaid me peame sellega kohanema. Ja kui teoreetiliselt isegi inimmõjule mõelda, siis peaks ju osa meie miljarditest uutes tingimustes välja surema. Siis aga oleks taas tasakaal inimese ja looduse vahel ehk inimeste arv alla miljardi peaks taas kena ilma Maale tooma?
Võime heietada palju tahame aga inimese osa ilmastiku muutumises on niivõrd tühine, et selle üle lärmitsejatel tuleks haridus tühistada, seda Raimondist akadeemikuteni!
Kuid Raimondol on ka arukat mõttelendu, ehkki mitte tema oma. Inimene tõesti mõjutab teiste loomade olemasolu. Kuid inimene on VIIMANE, kes oma harjumustest loobuks. Loomi kaitseks vaid inimeste arvu vähendamine, kindlasti alla miljardi. See tähendaks aga 1/8 allesjäämist. Aga kuidas seda teha? Kindel vahend oleks sõjad, kohe saaks mitukümmend miljonit hukka. Mõtet edasi arendades oleks vaja mitut suurt sõda. Eriti praedustes ülekasvavates piirkondades. Samas saaks inimeste arvu vähendada ka arukalt – iga naine sünnitaks 2 või vähem last. Et osa niigi loojakarja läheb, siis tasapisi inimeste arv väheneks ja maamuna muutuks taas rohelisemaks ja oleks ka teistel loomadel asuala rohkem. Aga mida pole, see on MÕISTUS!
Nõus olen Raimondoga ka selels, et Tallinna ja Tartu vahele pole vaja sellist autovoolu nagu tänased pooletoobised kavandavad. Seejuures ka Raimondo enda kamp, mis nii püüab taas kelleltki hääli välja petta. Kuid kas Raimondo on astunud ÜHTEGI sammu Aasa Taavi kava avastu, et Tallinnas hävitada kogu rohelus ja kõik aukude vahel asfalteerida? Pange autodele maks 100€ tunnis ja Tallinnast saab tõeliselt roheline ja elamisväärne linn. Täna pean sinna ÕNNEKS sõitma vaid 3-4 korda aastas, ka siis püüan sealt võimalikult ruttu maakodu rohelusse varvast visata. Sellist Tallinnat ma külle ei tahtnud!
Nõus Raimondoga ka selles, et “käige raisad jala!”. Tunnen enese kui surmaeeliku najal, kuidas just LIIKUMINE hoiab vormis. Väikegi mugavus ja laisklemine lühendab elamisiga rohkem kui elu jooksul joodud kärakas ja suitsetatud tubakas kokku, muudest pahedest rääkimata.
Tallinnas ja Tartus elades pidasin normaalseks kui kuni tunnikaugusesse töökohta jalutasin jala. Tallinnas Pelgulinnast Lasnamäele ja Tartus Raadilt Aardlasse. Erandi tegin vaid tugeva vihmaga ja talvel karmi külmaga.
Kuid loen ka Raimondo lõpusõnadest, et ta heidab oma kamba klikile ette, et pole midagi ära tehtud. On just keskjõuk see, mis oma ahnuses torgib tagant nii tselluka ehitamist kui ka fosforiidi kaevandamist. Samuti on tänane valitsus süüdi, et pole välja töötatud KINDLAT KAVA, kuidas põlevkivilt tuulele, lainetele ja päikesele üle minna. Vaat kui Raimondo selel jõugu etteotsa saaks, siis tema küll …