Marek Jürgenson, Haabersti linnaosa vanem
Negatiivses iibes pole Eesti jaoks midagi uut. Tegelikult algas iibeprobleemidega maadlemine juba läinud sajandi alguses ning on tänaseks kulmineerunud olukorraga, kus taasiseseisvumine, mis peaks ometi innustama tulevikule mõtlema ning lapsi kasvatama, on toonud endaga kaasa hoopis sügava rahvastikukriisi.
Kui 2017. aastal oli 13 520 sündi ja 15 480 surma, siis näitab see taasiseseisvumise aja suurimat negatiivset iivet. Seda ei muuda ka 10 470 sisserändajat, kes rahvastiku koguarvu kasvatasid. Mis on lahti, et me ei suuda enam täita põhiseaduse preambulas sätestatut, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?
Kui vaadata Eesti iibegraafikut, torkab üldise negatiivse iibe taustal silma aasta 2010, kui olime erandlikult 35 sünniga plussis. Uurides selle fenomeni tagamaid, avastame, et valdavaks põhjuseks võib lugeda majanduskriisiga kaasnenud tööpuudust. Kuidas nii?
2008. aastal rakendunud vanemapalga süsteem nägi ette võimaluse, et kui laste sünnivahemik jääb 30 kuu sisse, võetakse vanemapalga arvestamisel aluseks eelmise lapse sünnile eelnenud sissetulek. Töötutele emadele oli see innustav võimalus. Statistika näitab, et neil aastail kasvas sündivus just teise ja kolmanda lapse arvelt. Muidugi oli tegemist lühiajalise mõjuga, ent see töötas. Mis kinnitab, et riiklikud peretoetusmeetmed pole jõuetud, tuleb vaid hoolikalt analüüsida majanduse ja ühiskonna hoiakute hetkeseisu ning luua olukorrast lähtuvad parimad meetmed.
Meie vanemahüvitise seadus muutus peale möödunud aastal vastu võetud muudatusi motiveerivamaks. Seadusemuudatusega pikendatakse alates 2020. aastast isapuhkus 30-päevaseks ning võimaldatakse hüvitise saamise peatamist ja taasalustamist kolme aasta jooksul. Järgmisest aastast arvestatakse vanemahüvitist rasedusele eelnenud 12 kalendrikuu järgi. Mis aga eriti oluline – vanemahüvitisega samaaegse tulu teenimine muudeti paindlikumaks, mis tõstab noorte emade võimalust tööelust mitte võõrduda. Seadusemuudatustega makstakse kolmikute ja enamaarvuliste mitmike sünni korral vanemale kuni laste 18-kuuseks saamiseni 1000 eurot kuus. Tähtsusetu pole seegi, et vanemate võimalused laste eest hoolitseda muutuvad senisest võrdsemaks. Kuigi muudatused jõustuvad põhiosas alles 2022. aastal, peaks nende positiivsus ilmnema märksa varem.
Uuendustest väärib äramärkimist lapsevanemate võimalus võtta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni vanemahüvitis välja kalendripäevade kaupa. Mõlemal töises suhtes vanemal on muudatuste jõustumisel võimalik kasutada iga alla 14-aastase lapse kohta 10 tööpäeva ehk kahepeale kokku 20 tööpäeva tasustatud lapsepuhkust.
Kindlasti on seadusemuudatused üheks hoovaks, mis võivad meid negatiivsest iibekõverast välja upitada. Ent ühes on riiklike meetmete kriitikutel õigus – pelgalt toetuste ja soodustustega sündivust ei tõsta. Lisanduma peavad avalik toetus ja motiveeriv suhtumine kaasinimeste poolt. Meie noored pered väärivad suuremat positiivset tähelepanu. Nad peavad tundma, et neist hoolitakse ja neid imetletakse.
näha, et ka Marek vajab ajuloputust. Sest neid linnaosavanemaid lugedes ja kuulates tekib õudus, kui rumalad nad on.
Asi pole ju iibes, see on eksitav ajutine nähe. Asi on ikka laste arvus EMA KOHTA! Kui see on alla 2,05, siis rahvaarv väheneb. Nii lihtne see ongi. Kui meil on ema kohta 1,6 last ja mõnest kohast teise keegi rändab ning sinna tekib ajutiselt rohkem elanikke, siis iibeks võib seda küll nimetada, kuid keda see lohutab? Need jobukestest linnaosavanemad oma ninaotsast kaugemale ei näe. Nii et, Marek, võta korralikud andmed ja klopsi uus lulla kokku, palju on meil kuskil laste arv ema kohta muutunud. Ega aja ära enam jura mingi iibe kohta, millel puudub sisu.
EHK ON SIGIVUSJÕUDLUSE REKLAAMIMINE-POLIITIKA KA LIBAPROBLEEM.
Lapse kasvatamine ja koolitamine nõuab ühiskonnalt tohutult ressursse, mis ei pruugi end õigustada, tasuda,
SEE POLE LAHENDUS. LAHENDUSI TULEB OTSIDA JA LEIDA UUTEST HALDUVORMIDEST, UUEST EETIKAST, VAJADUSTE SEADMISEST NORMAALSELE TASEMELE ja VoRDSUSTAMISEST, RAHAMAJANDUSE KADUMISEST, KUNA ROBOTID TEEVAD P}HILISED TOOD, JAGADA TULEB AGA IKKAGI KIGILE.
MAA EI KANNATA ENAM RAHVASTIKU JUURDEKASVU.
rahvaarv Eestile oleks 400000…500000 elanikku. Seega, las meie arv väheneb rahumeeli, pole vaja alusetut lärmi, et sureme välja jmt. Ei sure! Uutes oludes tekivad uued suhted ja suhtumised ning rahvaarv jääb kõikuma 300000…600000 inimese piirile. Igatahes 50 aasta pärast oleks Eesti Euroopas kõige rohelisem riik. Loodan, et saame selleks ajaks ka euroliiduvabariigi taagast lahti.