Eelmistel valimistel tuli kompensatsioonimandaadiga Riigikogusse Maire Aunaste. Teatri poolelt sai valituks Ain Lutsepp. Kenad inimesed, aga kahjuks ei mäleta nende sõnavõtte ei Riigikogu saalist, ei poliitilistes debattides. Nad on vaiksed saadikud.
Ka omaaegne olümpiamees Erki Nool oli kaks hooaega Riigikogus. Ega temagi eriti aktiivne polnud, vähemalt ajakirjanduses. Nüüd võttis ta sõna Kristina Šmigun-Vähi poliitikasse tulekut kommenteerides, et sportlased võiksid, erinevalt paljudest poliitikutest, jääda oma nägemuse juurde nii täna ja homme kui ka ülehomme. Ja siis lisas: „Sportlased on harjunud maailmavaatega, et inimene peab ise pingutama ja hakkama saama; seetõttu ei sobi kokku sõnad sportlane ja sotsiaaldemokraat.” Mida see väljendus tähendab, pole praegu teada.
Igatahes kunagine spordineiu ”Krissu” on Reformierakonna nimekirjas ja see on ka tema jaoks lausa loomulik. Aastate jooksul on ta teeninud kopsaka vara ja omab mitmeid kauneid kinnistuid. Kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi soovib Riigikogus tegelda noorte liikumisaktiivsuse teemaga: „Näen oma laste pealt, kui vähe liigutakse, kuidas nutitelefonid meie maailma tulevad.”
Muidugi tekib küsimus: mida saaks Riigikogu tasemel teha nutitelefonide vastu?
Kristina mõistab seda niimoodi, et näiteks loodusõpetuse ja matemaatika tunnid võiks hoopis, kõigil nutitelefon pihus, loodusesse viia. Sul on nutitelefon, saad selles olla, minna ühe punkti juurest teise juurde, näha erinevaid puid. Kas aga sellest selgitusest piisab valijatele, et nad just teda eelistaksid?
Nii mõnegi endise kuulsuse poliitiline edu on vaid kandideerimisega läbi saanud.
Reformierakonna nukrat ja kiratsevat siseelu on erakonnast lahkunud arvutimees Korobeinik mitmes peavoolumeedia artiklis kirjeldanud. Kas „Krissu” suudab ennast nii erakonna kui ka valijate ees usutavaks teha, on seni veel küsimus.
Kn