Igaühel meist oli oma lapsepõlv. Minule on just sellest ajast jäänud meelde Uno Aava. Ta töötas Tallinna Paberivabrikus transpordiosakonna juhatajana. (Selles kohas laiub täna Stockmanni kaubamaja.) Kuna minu ema oli samas toas paberibürokraat, nii sain ka Unoga tuttavaks. Hiljem selgus, et meie lapseiga möödus samas Kadrioru piirkonnas; olime isegi käinud samas Pärna tänava lasteaias. Muidugi erineva riigikorra ajal!
Paberivabriku tagahoovis aga tegutsesid tsikliklubi-mehed, kelle kaasvõistlejaks oli ka Uno Aava. Tema viis mind Piritale ringrajavõistlustele – üsna uhke tunne oli võistlust jälgida kohtuniketribüünilt.
Uno Aava sündis 22. novembril 1928 Vologdas. Õnne nende perekond Venemaal ei leidnud ja 1932. aasta kevadel, kui Eesti Vabariigi valitsus kutsus eestlasi kodumaale tulema, opteerusid nemad ja paljud teised Vologda eestlased tagasi Eestisse. Tööd küll Vologdas oli olnud, aga tagasi tuldi tühjade taskutega, sest Venemaa seadused ei lubanud raha ega varandust kaasa tuua. Elama asuti Kadriorus Vase tänava maja keldrikorrusel. Koolitee algas 1936. aastal. Pärast sõda tegi ta läbi piirivalveteenistuse Saaremaal. Jätkusid õpingud tehnikumis ja TPI lõpetamine autoinsenerina.
Enne motosporti jõudis Uno Aava 1947–1948 õppida mootorlenduriks kahetiivalisel õppelennukil Po-2. See mootorlennundus pandi aga Baltikumis keelu alla, sest Läti õppelendurid putkasid üle piiri, õitsvasse kapitalismi.
Mootorratastel võistlemist alustas Uno Aava 1952. aastal. Ralliteedele läks ta 1958. aastal, ja aasta hiljem võitis koos kaardilugeja Väino Paasikuga nii Tallinna kui ka Eesti NSV ja NSV Liidu meistrivõistlused. Vaid kahe aastaga teenis see rallipaar NSV Liidu meistersportlase aunimetuse!
Aga see Uno Aavat ei rahuldanud, ja ta osales konstruktorina Tallinna Autoremonditehases „Estonia“ vormeliautode loomises. 1959. aasta sügisel võistles võidusõiduautol „Estonia-1“ Minski ringrajal NSV Liidu meistrivõistlusel. Töö kõrvalt suutis lõpetada nii tehnikumi kui ka TPI, kus diplomitöö käsitles autorehvide naelutamise seadet. Esimesi jäänaeltega autorehve nägi ta Monte Carlo rallil.
Rallid olid ringrajasõidu kõrval ikkagi tema lemmikala ja võitude nimekiri sai väga pikk. 1959 ja 1963 oli ta NSV Liidu autoralli meistrivõistluste absoluutne võitja. Lisaks 4 II kohta, 2 III kohta. 4-kordne Eesti meister – kokku 10 auhinnalist kohta. 1964. aastal anti talle Nõukogude Liidu aumeistersportlase nimetus ning auto-motospordikohtuniku vabariiklik kategooria.
Üks raskemaid ja tõenäoliselt põnevaim oli 1968. aastal Londoni–Sydney maratonralli NSV Liidu Autoexpordi meeskonnas ning tolle aja parima auto, vastvalminud „Moskvitš 412“ roolis.
Loomulikult juba tookord valmistati autosid spetsiaalselt võistlusteks. Need olid paksemast plekist kerega kui seeriatooted. Ninaossa ehitati „kängurukaitsed”, lisati tagavara-bensiinipaagid, uudiseks oli vaakum-pidurivõimendi.
Samuti pandi alla Dunlop-rehvid ja olid korralikud gaasiamortisaatorid. Neljale põhitulele lisati võimsad Hella halogeen-udulaternad ja prožektorid. Katuseraamile pandi varurattad. Võistkonna peale oli ka üks komplektne tagasild ja palju muid varuosi.
Uno Aava on öelnud, et ainult hiromant võis ette näha, mis pikal teel vastu peab ja mis mitte. Polnud kellelgi kogemusi selliseks maratonralliks. Siin oli kahtlematult suur abi eelnevast oskusest „Estoniate” konstrueerimisel.
Ralli marsruut kulges kolmel kontinendil ning vastavalt korraldajate plaanile pidi see sisaldama maksimaalset arvu riike ja erinevaid teetingimusi. Raja märkisid maha kaheksa inimest, keda juhtis britt Jack Sears. Rallirada pikkusega 7000 miili (16 000 km) läbis üheteistkümne riigi territooriumi.
Uno Aava mälestustes on mitmeid kordi mainitud tohutut palavust ja tolmu Austraalia teedel ning väsitavat-valutavat, kohati hõõrdumisest veritsevat selga. Meelde tulevad läbielatud raskuse- ja rõõmuhetked.
Eelinformatsioon Aasia teede kehvast olukorrast oli hirmuäratav. Maailma ajakirjandus suhtus kõigis kirjutistes väga pessimistlikult „vene limusiinidesse”. Samas tohtis ralli ajal vahetada autodel kõiki detaile, välja arvatud kere ja mootoriplokk!
Ralli võitsid „Hillman Hunteril” britid Andrew Cowan, Colin Malkin ja Brian Coyle. Lõpuni sõitis 56 autot, sealhulgas neli võistkonda.
Avtoexpordi meeskond jõudis finišisse edukalt. Sergei Tenishevi ekipaaž (20. koht ralli üldarvestuses), Uno Aava (22. koht koos kaardilugeja Juri Lessovskiga), Alexander Ipatenko (33. koht) ja Viktor Shchavelev (38. koht).
Tänu sellele võistlusele omistati Uno Aavale NSV Liidu teenelise meistersportlase aunimetus.
Kasu oli Eesti spordile sellest veel niipalju, et kaks võistlustel osalenud autot õnnestus ära osta ja klubi „Sport“ värvides täitsin minagi ühel neist meistersportlasekandidaadi nõuded NSV Liidu talverallil Lätimaa teedel.
Avtoexpordi saavutus tiivustas juba järgmiseks ralliks London–Mexico (25 700 km läbi 25 riigi ja kahe kontinendi). NSV Liit saatis rajale viis võistlusmasinat, kolm neist jõudsid Mexico jalgpallistaadionile.
Ralli oli äärmiselt raske – näitena võib tuua pikima erikatse, mille pikkuseks 960 kilomeetrit! Palju tuli sõita mägedes üle 4000 meetri kõrgusel – autodel vahetati kütusedüüsid ja juhid kasutasid hapnikumaske. Selle ralli võitsid Hannu Olavi Mikkola ja tema kaardilugeja Gunnar Palm „Ford Escort’iga“.
Autoexpordi võistkond saavutas rahvusvahelise pronksmedali ja meie mees Gunnar Holm pälvis kõrge tunnustuse. Kodustel rallidel oli ta kuulsa Hans Rüütli kaardilugejaks.
Ka selle rallivõidu kindlustas N Liidule Uno Aava koostatud rajalegend. Võistlusrada eelnevalt läbi sõites jättis ta N Liidu saatkondadesse „legendiosakesi“, mis diplomaatilise kiirpostiga toimetati kõigi võistlejateni. Polnud tollal veel ei mobiiltelefone, ei internetti; parimal juhul kasutati teletaipe.
Lisaks võistlemisele sai 1966. aastast, kui loodi Eesti Autospordi Föderatsioon, Uno Aavast selle aseesimees ja ühtlasi autorallikomitee esimees 17 aastaks. Lisaks kõigele tegi ta ka treeneritööd. Tema kasvandikeks on suurmeistrid Heiki Ohu, Toomas Diener, Joel Tammeka, Ants Kulgevee, Vello Õunpuu, Aarne Timusk. Samuti said oma koolituse kätte ka Toomas Olbrei, Vello Grünberg, Juhan Sein, Vello Mäeots, Juhan Saar, Vahur Vaarma.
Neli aastat tööd ja elamist Nigeerias algas 1969. aastal – Lääne-Aafrikas tuli välja ehitada NSV Liidu autosid müüvate ja teenindavate jaamade võrk (WAATECO).
Kodumaa kutsus 1973. aastal Uno Aava tööle Tallinna Autobussipargi peainsenerina ja hiljem direktorina. Kuus aastat olid väga edukad just tugeva remondibaasi loomisel ja uute busside hankimisel. Suures riigis oli probleeme koolitatud kaadriga, ja Uno Aava saadeti 1979. aastal neljaks aastaks Ungarisse –NSV Liidu kaubandusesinduse Avtoexport tehnokeskuse peainseneriks autode hoolduse alal.
Tagasi Eestisse tuli ta 1983. aastal, töötades siis Maardu 1. Autobaasi direktorina. 1986. aastal sai Autovedude Valitsuse juhataja asetäitjaks reisijateveo alal. Kui 1990. aastal loodi Autoettevõtete Liit, töötas Uno Aava juhataja asetäitjana reisijateveo alal; 1997–2001 oli samas tegevjuht.
2013. aastal avaldas Uno Aava oma 85. sünnipäevaks elulooraamatu “Elu- ja ralliradadel”, mis annab hea ülevaate ka Eesti autospordi ajaloost. Teos pälvis 2014. aastal Georg Hackenschmidti auhinna eridiplomi.
Vanameistrit julmalt solvates käisid vargad tema kodumajas ja viisid 84-aastaselt mehelt ära kasti hinnaliste diplomite ja aukirjadega, millest vanim oli 1948. aastast pärit lenduritunnistus. Samas oli ka palju rallindusalaseid aukirju ning diplomeid, mida Uno Aava plaanitses kinkida Eesti Mootorispordi Muuseumile Turbas. Mida varas nendega peale hakkab, ei oska ohver arvata. Igatahes Eestis neid pärast meediakajastust vaevalt keegi enam ostaks. Ainus võimalik variant on need müüki panna välismaal, näiteks Soomes, kus Aavat hästi tuntakse. Kõige rohkem teeb rallilegendile muret, et hinnalised mälestised niisama kusagil hävivad.
Uno Aava on ise öelnud: „Omandasin huvitava elukutse ja mu peamine hobigi on olnud sellega seotud. Kogu mu teadlik elu on keerelnud autode ümber. Autosport haaras mind täielikult kümmekond aastat. Mul on hea meel, et see võimaldas mul maailma näha. Mitukümmend aastat olin Eesti autospordi funktsionäär ja praegugi elan kaasa autospordi käekäigule. Mind on alati ümbritsenud huvitavad tegusad inimesed ja sõbrad, kellele olen palju tänu võlgu.”
Tänud ka minu poolt, lugupeetav juubilar, Eesti 20. sajandi parim rallisõitja, et nakatasid mind ja paljusid noori rallipisikuga. Palju õnne, palju tervist!
Aivo Oina