Eesti kodu kaitseks

Pirgu Arenduskeskus üllitas 2000. aastal brošüüri „Ohjeldamatu korruptsioon Eestis – paratamatus või tahtlik poliitika?“, kus selgitatakse korruptsiooni kui sotsiaalse nähtuse olemust. Demokraatlikust riigikorrast tulenevalt peaks riigijuhtimine toimuma rahva huvides, ent kui poliitikud ei seosta võimukasutust ühiskonna vajadustega ja kasutavad rahva ühisvara võimulolijate endi huvides, siis on tegemist korruptsiooniga.

Riigivõimu teostamine põhineb ametnike võimu kohustaval jõul ja tekkivad sotsiaalsed probleemid tulenevad seega ametliku korralduse vigadest. Nenditakse, et korruptsiooniga on Eesti ühiskonnale tekitatud määratut kahju.

Üldmõistena tähendab korruptsioon (ld corruptio – rikutus, moraalne laostumus, äraostetavus) ametiseisundi ja sellest tulenevate õiguste kuritarvitamist omakasu eesmärgil. See leiab aset, kui ametnikul on monopoolne võim mingite kaupade või teenuste jaotamise üle ning ta saab toimida suvaliselt, otsustades, kes kui palju ja mida saab, sest puudub konkreetne vastutus ja aruandekohustus (Vello Vensel, ÄP, 08.06.1999; Kodu ja õigusriik, lk 188).

Seega varade tagastamine on meil Eestis lausa klassikaline korruptsiooni näide. Poolsajandi taguse vara formaaljuriidilised õigusjärgsed omanikud kui heausksed subjektid võtsid tänulikena vastu ametnike poolt vara tagastamise nime all neile antud omandiõiguse tänasele varale!

„Tõde pole vaja otsida – kui vead leitud, tuleb tõde ise päevavalgele!“ kirjutas Karl Popperi ja Georg Sorosi motiividel professor Vladimir Koslov (2000, Rahalugusid, lk 3). Seetõttu peame ühiskonnale oluliseks varade tagastamisel tehtud ilmselgete vigade parandamist ja sundüürnikele osaks saanud ülekohtu heastamist kooskõlas omandireformi eesmärkidega.

2019.a. riigieelarve koostamisel on Eesti Pere Sihtkapitaliks kavandatud eraldada 1 miljon eurot, et seeläbi edendada perepoliitikat. Sihtkapitali idee pärineb juba president Lennart Merilt. Teema on akuutne. „Miks Eesti pere selline on?“ küsib Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder (Pm 8.10.2018).

Teaduslik lähenemisviis eeldab, et iga probleemi puhul tuleb vaadata, kuidas see on tekkinud; meie juhul – kuidas ajalooliselt kujunenud.

Rahvastikupoliitika memorandumis Riigikogule kasutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu motona Prantsuse riigimehe ja poliitiku J.-J. Rousseau’ mõtteid hindamaks riigi ja rahvastiku seisundit ning nende arengut: kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. Kogumiku „Inimloomuse tahumata tahud. Kirjutised ja ettekanded aastast 2016– 2018“ lõppsõnas osundab autor J. Uibu ka ühele seda tinginud asjaolule: omandireformi käigus tekitatud sundüürnike kümnetesse tuhandetesse ulatuva subkultuuriga põhjustati sündivuse langus.

Eesti Üürnike Liit ja vabaühendus „Koduõigus“ on kogu omandireformi vältel teinud koostööd Eesti Omanike Keskliiduga. MTÜ Koduõigus asutati 1. aprillil 1994 ja tegutseb kooskõlas põhikirjaga „…koduõiguse igakülgsel kaitsel nii maja- kui korteriomanike ning üürnike õiguste ja huvide esindamise kaudu“.

Sel ühingul on õigus asutada fonde ja stipendiume. Seetõttu peame praeguses olukorras kohaseks, et Eesti Pere Sihtkapitaliks kavandatud rahad suunataks Sotsiaalministeeriumi kaudu MTÜ Koduõigus poolt koostöös Omanike Keskliiduga moodustatava sihtasutuse „Eesti kodu kaitsel“ toetuseks, mille kaudu saame teostada kavandatud uuringuid, koguda sundüürnike taotlusi ja vajadusel koostada andmekogu-registrit jm.

Vello Rekkaro, PhD

MTÜ Koduõigus juhatuse liige, Eesti Üürnike Liidu vanemnõunik