Mart Ummelas
Vägivaldsed rahutused Prantsusmaal ja eriti Pariisis on köitnud kogu maailma tähelepanu. Sotsiaalmeedias süüdatud sädemest plahvatas rahulolematus kütuse hinnatõusude vastu.
Valitsus selgitas neid vajadusega ohjeldada fossiilsete kütuste tarbimist. Ikka tollesama Pariisi kliimaleppe valguses. Esialgu tundusidki meeleavaldused puhtalt protestina kütuse hinnatõusu vastu. Teisalt, maailmas on ju küllalt autoriteete, Eestis näiteks akadeemik Anto Raukas, kelle meelest kliimaleppe põhjenduseks olnud kliima soojenemine CO2 emissiooni lisandumise tõttu ei pea paika. Saja aasta perspektiivis võib sellist sõltuvust täheldada, kuid tuhande või kümne tuhande aasta perspektiivis vaadates võib selles väites kahelda.
Vaevalt küll sellised teoreetilised arutlused veensid prantslasi, kes on alati olnud tundlikud valitsuse sekkumise pärast nende ellu ja toimetulekusse. Edasi on meeleavaldused üha selgemalt võtnud laiema sotsiaalse protesti vormi, väljudes meile kui põhjamaalastele harjunud piirest, muutudes märatsemiseks tänavail, omandi hävitamiseks ja otseseks vägivallaks. Kusjuures mitte ainult protestijate poolt, vaid ka politsei poolt, kelle tegevus on võinud provotseerida uute rühmituste liitumist „kollavestidega“.
Meie peavoolumeedia on olnud küllaltki ühekülgne nende protestide põhjuste analüüsimisel. Imelikul kombel oli Tallinna Televisioon üks esimesi meediakanaleid, kes uuris seal elavalt eestlannalt teavet sündmuste kohta juba kuuvahetusel. Päevalehed ja ka muud telekanalid jõudsid Pariisi rahutuste teemani alles nädala jagu hiljem.
Ent ka nüüd kirjutab Postimees, et „kollavestide raev tõi Prantsusmaale kaose“. Nagu oleks see mingi mõttetu mäss. Esmaspäevane Päevaleht kajastas protestide sügavamaid põhjusi objektiivsemalt. Projektijuht Maria Lechat, kes saab 1800 eurot palka, andis Saksa ajalehele Spiegel intervjuu: „Macron kavatses kliimamuutustega võitlemiseks kütuseaktsiisi tõsta, kuid see annab kõige valusama hoobi vaestele. Miks ei võta ta raha rikkailt ja ettevõtetelt, kes toodavad niikuinii suurema osa kasvuhoonegaasidest?“
Kas need sündmused toovad kaasa president Macroni tagasiastumise, mis oleks iseenesest pretsedenditu, arvestades tema kunagist tohutut menu valimistel, mis on nüüdseks kokku kuivanud, ning ta ei edesta isegi parempopulistiks väidetud Marine Le Peni?
Prantsusmaa sündmusi ei tohiks vaadelda lahus Eesti viimaste aastakümnete arengust. Kuulusin aastail 1994–1995 Eesti Keskerakonna juhatusse ja programmitoimkonda. Seadsime toona peaeesmärgiks keskklassi kujundamise. Sellest ka erakonna nimi. Mäletan, et kirjutasin artikli selle kohta, et Eesti vajaks suurt koalitsiooni, et taastada rahva usaldus iseseisvuse taastamise järel muu seas omandireformiga tekkinud terava lõhe ületamiseks. Paraku järgnenud paar aastakümmet osutasidki, et paremjõud blokeerivad need taotlused, jätkates ühiskonnas varandusliku ebavõrdsuse kasvatamist. Ilmselt samad protsessid käivitasid nüüd ka Prantsusmaal tõsised protestid.
Meil tuleks neist sündmustest õppida, tegutsedes ühiskonnas reaalsete vastuolude ületamise nimel ja vältimaks juba tekkinud vastasseisude teravnemist.