Reformierakonna mittehall kardinal Kristen Michal on lisaks kõikidele varasematele juhtimistegevustele hakanud ka riigi ülemtsensoriks. Olles tutvunud eelmisel nädalal avaldatud Riigikontrolli raportiga kohaliku meedia kohta, andis ta teada, kuidas kohalikud lehed peaksid nüüd ja edaspidi tema näpunäidete kohaselt talitama. Millal, kuidas ja kellest kirjutama.
Kõigepealt järeldab Michal, et kuna munitsipaalmeedia pole vaba ajakirjandus, siis peab see hakkama alluma instantsidele ja suunistele, keda tema peab selleks tööks, lisaks endale, sobivaks. Et mingi kohaliku Kapa-Kohila lehega pole mõtet jännata, siis kehtigu uued reeglid eeskätt pealinna väljaannete kohta. Ehk siis selle linna puhul, mille peaks Michal valijate arvates ei sobinud.
Isehakanud ülemtsensor peab Eesti Päevalehes avaldatud juhiste kohaselt vajalikuks, et munitsipaalmeedia üle oleks pidev järelevalve ning seda hakkaks tegema Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK), kes suutvat tõhusalt eraldada terad sõkaldest ehk tehes vahet, milline on omavalitsusele vajalik teavitus ning mis on võimulolija enesereklaam. Ilmselt siis käiksid ERJK ja Michal iga lehes avaldatud artikli luubiga üle ning otsustaksid, mis väärib vaba ajakirjanduse nime ning mis läheb trahvimiseks.
Rahaliselt saadetakse „soliidne arve“, nagu arhitsensor märgib, neile, kes maksumaksja raha eest tegelevad enesereklaamiga. Siis peaks teistel ind hakkama raugema. Kui Michali enda nimi juhuslikult lehes ilmub, siis oleks kõigile juba eos selge, et tegu on vaba ajakirjanduse musternäidisega.
Kolmandaks tuleb Michali nägemuse kohaselt selgelt määratleda, mis on omavalitsuse teavitustegevus. Avaliku raha eest teavitamisel aga tuleks rakendada minimaalsuse põhimõtet. Ta toob esile mõned peavoolumeedia esindajad ning pakub välja, et kogu teavitus olekski tellitud neilt. Mis see aga kokkuvõttes koos ülemtsensori poolt määratud trahvidega linnaelanikele maksma võib minna, sellest pole juttu.
Kui rakendada eelnevaid ettepanekuid – munitsipaalmeedia järelevalve pidevaks, arve iga „enesereklaami“ eest, suuremahulisema teavituse tellimine erameediast – saavutataks uue tsensori meelest puhtam ja ausam konkurents nii poliitikas kui ka meedias. Mis aga tegelikult Michali ettevõtmiste taga peitub, teame tema „sularahaga kilekottide“ aegadest peale.
et Kristen on halbuse kehastus, kuid sellise dlood tõestavad ka AUSA sopaloopimise algust.