Enn Eesmaa, Riigikogu I aseesimees
Olen jõuludele mõeldes alati meenutanud oma lapsepõlve. Seda aega, mil kogu pere oli veel koos ning mina polnud veel isa ega mu õde ema ja vanaema. Kui me ise olime lapsed, kelle eest hoolitsesid meie isa ja ema. Eks jõuludel ongi tuhatkond eri tahku, ja teisiti polekski mõeldav.
See hell ja armas traditsioon püsib ju tänagi ja küllap hommegi veel. Jõulude ajal avaneb otsekui mingi ajatunnel, mille ühes otsas oleme meie, teises, kaugemas aga kangastuvad enne meid elanud ja jõule tähistanud inimesed.
Usklikele tähendavad jõulud Õnnistegija sündi, mida pole keegi faktitäpselt tõendada suutnud. Mind on alati rohkem hämmastanud hoopis esikristlaste meelekindlus oma alles tekkinud usust ja liidrist mitte tolligi taganeda. Isegi siis mitte, kui neid heideti näljaste lõvide ette. Nende märtrite puhul jäi ehk usust isegi ja koguni väheks, arvan, et nemad jäid kindlaks, kuna teadsid, et see, mis ja kes oli nende usu aluseks, oli tõeline. Vähemalt suurem osa sellest meie jaoks müstilisest müüdist.
Isegi alati skeptiliste teadlaste arvates ajalooline isik Jeesus oli rahvajuht, ühtviisi oluline nii massile kui ka igaühele eraldi. Teda kuulati ja pandi ta sõnu tähele. Küllap ikka seetõttu, et tal oli, mida inimestele tol raskel ja lootuskasinal ajal öelda. Jeesus oli kuulus ja armastatud, ta jüngrid pöördusid kannapealt oma töid, toimetusi ja perekondi maha jättes tema poolt näidatud teele.
Ometi löödi ta risti, vaatamata sellele, et Jeesus sooritas imetegusid ning andis üsna üheselt mõista, et ta pole mitte päris sellest maailmast. Juudamaa prefekt Pontius Pilatus andis rahvale valida: kas lindprii Barabbas või Jeesus? Ajalugu mäletab, et isegi oma naise tungiva soovituse vastu toiminud Pontius Pilatus pesi avalikult oma käed puhtaks Jeesuse surmaotsusest. Žestist saadi aru, ja Pontius Pilatus on tänini Etioopia kopti kiriku pühak. Paljudele kindlasti üllatav fakt! Kuid ometi sai võidetust võitja kõigiks aegadeks.
Kellest saab rahvajuht ja tegudele suunaja? Mis seda soodustaks, mis välistaks? Mida peaks tegema või tegemata jätma, et suureks saada ning ajalukku jääda. Jeesuse-järgne ajalugu on tõestanud, et sellekohaseid reegleid pole olemas või pole neist kunagi kinni peetud. Toon vaid ühe, kuid seda eredama näite. Mis pidi juhtuma ja kes aitama, et lihtsast teismelisest maatüdrukust Jeanne d’Arcist sai suurkuju oma rahva seas nii ammu kui 15 sajandi algupoolel, mil naistel, rääkimata tüdrukuist, polnud ühiskonnas mingit, veel vähem otsustavat rolli. Aga ometi sai temast aegumatu legend ning katoliku kiriku pühak.
Kuid tulgem nüüd tänasele päevale lähemale. Kohtusin hiljuti täiskasvanud õppijatega Tallinna Majanduskoolis. Muude küsimuste hulgas päriti minu arvamust, kuidas saada Lennart Meri ja Edgar Savisaare sarnasteks rahva suurmeesteks. Ütlesin, et legende, ka kohalikke peab alati analüüsima nende ajas ja ruumis. Eesti puhul oli Meri ja Savisaare esiletõusu põhjuseks muu hulgas meie rahva sügav kartus püsimajäämise pärast. Kartus, mis piirnes meeleheitega.
Need mehed panid meid uskuma, et kõik pole veel kadunud, et unistused saab teoks teha. Et muinasjutuna tundunud rahva vabanemine võib teatud asjaolude kokkulangemisel tõepoolest toimuda.
Lennart Meri oli tuntud ja tunnustatud juba filmimehe ja kirjanikuna, Edgar Savisaar tõusis juhiks koos Rahvarinde ja üldrahvaliku innustusega. Need mehed koos oma mõttekaaslastega asusid mainitud teatud asjaolusid otsima, leidma ning ära kasutama. Nii Tallinnas ja Moskvas, kui ka mujalgi.
Meie rahvas oli toona tunduvalt ühtsem, omavahelisi lahkhelisid ei võimendatud, vastased olid mujal ja rääkisid teist keelt. Ning juhtuski ime – Eesti sai vabaks, ning seda me suutsime kõik üheskoos oma juhtide otsustaval kaasabil. Neist pole saanud pühakuid ja vaevalt, et nad sellest oleks unistanudki. Piisab ehk sellest, kui pühade puhul tõstame toosti ja võtame pitsi lisaks lähiomastele ja ilusatele naistele, kes seltskonnas ka selliste meeste ja naiste auks, kellele oleme oma riigi ja vabaduse eest tänu võlgu. Hoidkem seda püha tunnet nii täna kui ka tulevikus! Ehk isegi igavesti!
Kindlasti mõtleb või koguni küsib nüüd keegi, kas ka tänastest tegijaist võivad saada legendid? Kindlasti on see võimalik, kuid loodetavasti vähem dramaatilistel põhjustel, kui need, millest enne kirjutasin. Praegu on ülioluline tagada stabiilsus nii majandus- kui ka muudeski arengutes.
Maailm pole ju vähem keerukas, kui kunagi Jeesuse aegadel. Olukord on täna isegi ohtlikum, sest teame meid ümbritsevast palju kordi rohkem, kui need, kes elasid paari tuhande aasta eest. Täna on ühiskondlikest gladiaatoreist ja kesktormajaist rohkem vaja kaitsjaid, kasvõi poolkaitsjaid. Ning kindlasti diplomaate nii kodus kui kaugemalgi.
Eesti on leidnud oma väärika koha vabade rahvaste hulgas. Seda kohta kaitsta on meist igaühe auasi ja loodetavasti ka südamesoov. Üks meie deviisidest võiks olla „Mitte kunagi enam üksi ja teistest eraldi“. Koos on kergem nii mures kui ka rõõmus.
Häid pühi ja õnnerikast algavat aastat!