Mis jääb meelde lõppevast aastast, mida ootate uuelt?

Jens Raevald, Tartu Ülikooli ajaloomagistrant ja õpetaja Järvamaal

Käesoleval aastal rõõmustas paljude poliitikute ja teiste ühiskonnategelaste siiras mure Eesti rahva kestmajäämise ning regionaalprobleemide üle. Probleemi tunnistamine on esimene samm sellest ülesaamisel. Seda enam, et valitsus on tegutsenud regionaalse tasakaalu taastamise suunas – riigiasutusi pealinnast välja suunates.

Muretsema paneb ülearune muretsemine pisiasjade pärast. Lisaks tõsistele ja igavikulistele küsimustele nähakse tonti riigi maksuotsustes, nende mõju ülehinnates; vaesuses, mis tegelikult järjekindlalt taandub; pagulastes, keda keegi pole õieti näinudki; Eesti inimeste vihas ja sallimatuses, unustades, et see viha on alati meis olnud. Ise asusin tänavu õpingute kõrvalt tööle õpetajaametis. Nüüd, kus karjäär edeneb, tahaks 2019. aasta jooksul naise ka võtta. Näis, kas õnnestub.

1 Kommentaar
  1. Kohe 2 aastat ago
    Reply

    näha et elukogemusteta nolgi kirjutatud. Pagulased pole mingi lüliti, et lülitan sisse ja siis välja, kui enam pole vaja. Pagulased on nagu HIV või seakatk. Sisse lastes ja seda veel soodustades see haigus aina süveneb. Ka on pagulasi mitut sorti. Praegu on nad “pagemas” põhiliselt 2-l põhjusel: 1) Mujal tööd teha ja endale varusid koguda, et pärast kodumaal vaesemate arvel elada; 2) Töövihkajad ehk need, kes tungivad mujale parasiitlusest, et kohalikud neid ülal pidama hakkaks.
    1. rühm on ajutine, suur osa neist naasebki lõpuks koju tagasi. Nagu meil käiakse jõukamates riikides ja liiduvabariikides tööl, et siinset peret ülal pidada ja vajalikku soetada. Mingi osa küll välismaale jääbki, kuid enamik tuleb siiski tagasi.
    2. rühm on loomult laisad neegrid ja maailmavallutamise missiooniga muslimid. Meie klikk pole Aafrikas elanud ega tea, et neeger pole loomult suutelinegi 8 tundi päevas palehigis töötama. Tööks ei saa seejuures nimetada venimist, et aeg täis saaks. Küll võivad nad seista müügileti taga ja lobiseda, kuid midagi toota …?
    Muslimid oma usust ei loobu ega lõimu kunagi ka uue mitteislaamiliku keskkonnaga. Tasapisi nad koguvad jõudu ning hakkavad omale eriõigusi nõudma. Koolides ei tohi neid sundida sporti tegema, mitteislaamilikest pühadest osa võtma, paljud ei kannata naisõpetajaid jmt. Naine on alati alamal astmel, tüdrukutele on ka klassis alati kehvemad kohad. Ühisklassides ei istuta segamini ega tüdruku kõrval, eelistatakse ühesoolisi klasse ehk eraldiõpet.
    Kuna muslimid on lõunapoolt, on nad ka jõhkramad ja julmemad ning juba nende kümnendikosa teeb rohkem lärmi kui arg ja loll eestlane. Pealegi on meil kombeks külalist austada ehk teda pilpa peal kanda ja anda sellele suuremad õigused. Kui mõne eesti tüdruku vägistab eestlane ja muslim, siis eestlane saab raudselt paki, muslimile aga loetakse vaid õpetussõnad peale NII POLE ILUS.
    Ent vähe sellest. Kui meil saab naine 1,6 last, siis neil 4…6. Mis toimub seega 20, 40 ja 60 aastaga? Kui neid on elanikkonnast 10%, 20%, 50%? Sellele mitte keegi ei mõtle. Sest kõiki huvitab vaid tema hetkeline heaolu. Ei suudeta mõista, et vähkkasvaja levikut on parem ära hoida kui pärast teda almustepalumisega telekas ravida. Seeha on lapselikud taolised karjatused, et mida me neist jahume, kui meil neid VEEL pole. Just nimelt VEEL! Just seda tuleb vältida. Kuid oht on meil alandlike rataste, assinovskite ja seedrite näol olemas. Kui veel võimule pääsevad rõivad, kaldad ja muu KÕNTS, siis läheb kõik allamäge. Vaata millise õhinaga Jurka viib ellu rehvide lollusi. Varem neid sarjata aga kui võimule pääseti, hakati kohe veelgi usinamalt neid läbi suruma.
    Nii et ohud on meie kestvusele seniste klikkide võimutsedes järjepidevalt olemas. Meie naaritsat kaitseb ainult kaitse ameerika naaritsa vastu.

Vasta Kohe-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.