„Eestlane ei oska olla rahvana suur. Venelane oskab väga hästi suur olla – ta suudab kõiki, keda vaja, integreerida,“ ütleb Kristina Kallas ühes Õhtulehe usutluses ja tunnistab: „Minu suurim luukere on see, et olen poolvenelane.”
Et see jutukene mingit tunnustust ega resonantsi ei andnud, läks ta oma tegutsemistuhinas provokatsioonile. Kuna te mind kuulda ei võta, näitan teile, kuidas Luukas õlut pruulib! Erakonna E-200 teadmata tegi Kristina Tallinna kesklinnas ühe trammipeatuse julmalt pooleks. Käskis venelased saata ühele poolele ja eestlased teisele! Jahmunud rahvas luges seda jama ja oli hämmingus. Oleme elanud koos Tsaari Venemaal, elasime Eesti NSV-s, kuid sellist rahvuslikku lahterdamist pole keegi tundnud ega kuulnud. Elati kõrvuti ja suheldi mõlemas keeles. See, et üks kooliskäinud parteijuht sellise toore provokatsiooniga linnatänavale tuli, oli jahmatav.
Plakatiskandaal häiris tugevalt eestlasi ja venelasi ning ka väikesi konkurenterakondi. Selgus ka Kristina Kallase salatsemine oma erakonna ees – alles siselistis püüdis ta endale tuhka pähe raputada ja teatas öösel trükitud uutest lepitavatest plakatitest, mis pannakse samasse trammipeatusesse. Erakonnasisene tasakaal aga oli juba rikutud.
Eesti 200 juhid on oma varasemates sõnavõttudes korduvalt kritiseerinud teisi erakondi n-ö vene kaardi kasutamise eest. Ometi alustasid nad oma valimiskampaaniat just sellise provokatsiooniga. Protesti märgiks lahkus erakonnast 17 liiget. Nende hulgas ka Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar, kes on olnud Eesti 200 plakatikampaania suhtes avalikult kriitiline. Integratsioonivaldkond on Käosaare sõnul tema südameasi ning ta on selles tegev olnud juba 1992. aastast, kui vene kooli eesti keele õpetajaks läks.
Imelik küll, et erakonna juht suutis sellise rumaluse kokku keerata. Kas ta ei näe, et eestlased on suutnud lühikese aja jooksul oma väikeriigi ehitamisega hästi või vähemalt rahuldavalt hakkama saada. Maailmas pole paljud suuremad rahvad seda suutnud ja visklevad ühest hädast teise.
Pole meie asi algavat poliitikut õpetada, aga eelkõige oleks tulnud küsida venekeelsetelt, mida nad ise asjast arvavad. Milline on nende huvi keeleõppe osas, kuidas nad suhtuvad tulemast Eesti kodakondseiks? Mis on neile olulisem, kas käia halli passiga vabalt naaberriigis sugulastel külas või siis leppida pikema viisa tellimisega? Kas neile meeldiks lapsed panna nii eestikeelsesse lasteaeda ja hiljem eestikeelsesse kooli? On ju selge, et igasugune sunnimeede pole leidnud kusagil poolehoidu.
Karel Reisenbuk kirjutas Postimehes juba 14. augustil 2018, et Eesti 200 asutajate Facebooki-grupist astusid vastuolude tõttu välja 500 liiget, kelle hulgas oli palju Eesti riigiametnikke ja poliitikuid. On alanud valimiseelne võitlus. Kahjuks Eesti 200 oskab siiani vaid endale jalga tulistada.
Kesknädal