Suure juubeli puhul (sündinud 14. veebruaril 1949 Tartus) ajendas mind „Kesknädalale“ kirjutama see väga tähelepanuväärne roll, mis Olavil on olnud Eesti ajakirjanduses, aga samuti haridus- ja kultuurielus viimaste 50 aasta jooksul. Me oleme temaga aegade kestel palju kohtunud, ka koos töötanud, arutlenud maailmaasjade üle. Mitte just tihti, aga üsna piisavalt. Temal on olnud oluline roll ka selles, et olen Eesti muutlikus poliitilises olustikus saanud ellu jääda.
Aastal 2000, kui mulle näidati seoses uue, Mart Laari valitsuse võimuletulekuga ust Eesti Raadio juhatusest ja ma jäin päris töötuks, siis oli Olavi see, kes kutsus mind toimetama Tallinna Tehnikaülikooli ajalehte, millele panime uue nime – „Mente et manu“. Mõistuse ja käega – selline on TTÜ (nüüd ameerikalik TalTech) juhtlause.
Nii mõistuse kui ka käega oli tollal ja on kuni viimaste aegadeni selles tänaseks 100-aastases kõrgkoolis tegev olnud ka Olavi. Tema roll on olnud selles, et „rauakoolil“ on nüüd ka pisut pehmem sisu – tal on kultuurikeskus, on koorid, orkestrid, rahvatantsu- ja pop-ansamblid, Glehni loss kui oma kontserdimaja.
Olavi on olnud üks Anne Veski ande avastajatest. Olavi vahendusel sain minagi kutse rektor-emeerituse Andres Keevalliku mälestusteraamatu koostajaks – ettevõtmine, mille lõpuleviimine ei sõltunud paraku minust. Leidusid teised tublid aitajad, ja aasta tagasi, Eesti Vabariigi 100. ja Andres Keevalliku 75. sünnipäeval nägi see raamat ilmavalgust. Oma osa oli tehtus ka Olavil. Ent meenutagem teisigi üllitisi, mille autor või koostaja ta on olnud. Näiteks 2005 ilmus endise rektori, legendaarse Boris Tamme 75. sünniaastapäevaks mälestusteraamat temast.
Olavil oli kogu tema varasema elu jooksul vaimseks ja eetiliseks suunanäitajaks tema ema Juta Pihlamägi (29.06.1927–19.04.2006), kelle surma puhul andis ta välja mälestusteraamatu, kuhu on koondatud järelehüüe emale ja ema elulugu, mis on ilmunud ka „Eesti elulugude“ III osas, ning Kati Murutari artikkel „Juta ja Olavi Pihlamägi kaksindlus – emakeel ja Eurovisioon Nõmme kullakallis kodus“, mille lühendatud variant ilmus 2005 ajakirja “Eesti Naine“ mainumbris ning oli 2004 saanud eluloovõistluse “Elu saksa ajal” peapreemia.
Eriline on muidugi Olavi kui meelelahutusmaailma suure tegija sulest 2002 ilmunud koguteos „Eurovisioon läbi aastate. 1956–2002“, mis osaliselt põhines 1997 Inglismaal välja antud samalaadsel teosel, kuid mida rikastas Pihlamäe värvikas tagasivaade Eesti eurolaulu peaaegu kümne aasta pikkusele ajaloole. Oli ta ju Eesti Eurovisioonil osalemise alguse juures, tehes 1993 telekommentaatorina ülekannet Ljubljanast (Sloveenia). Tema koostatud raamatu ilmumine tähistas ka Eesti esimest võitu 2001. aastal Kopenhaagenis, kus Ivar Musta laulu „Everybody“ esitasid Tanel Padar ja Dave Benton. Eks selles võidus oli küllap oma osa ka Olavi Pihlamäe innukal Eurovisiooni-propagandal, mis tõi palju uusi andeid konkureerima. Mindi ju esindama vastselt oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki.
Kahju, et nüüd on selle lauluvõistluse tähendus mõnevõrra tuhmunud; kakeldakse nagu rohkem oma tagahoovis. Ka uut raamatut pole kutsutud Olavit kokku panema.
Olavi Pihlamägi on viimaseid „Eesti laulu“ võistlusi kommenteerides ikka püüdnud näha tulemusi ka rahvusvahelise rakursi kaudu. Näiteks vastas ta viimatise poolfinaali lauluvaliku puhul reporteri küsimusele nõnda: „Saatuse tahtel olen kuulnud ka mõnda sellist lugu, mida „Eesti laulule“ pakuti, aga läbi ei läinud. Läbi läksid kahjuks need laulud, mis olid oluliselt nõrgemad ja ühetoonilisemad. Üks žüriiliige, kel on piisavat kogemust, ütles, et oli väga raske 24 poolfinaali-lugu välja valida, sest tase oli nõrk. Seda ma usun.“
Ja meenutame, mida Olavi arvas eelmise aasta võitja, iisraellanna Netta võidu puhul: „Ma olen ärritatud ja pettunud. Mõistan, et rahvas võib hääletada, aga žürii ja kõik kokku – Iisraeli võit? See on täielik õudusunenägu. Panin teleka enne kinni, kui auhindu hakati kätte andma – see on lihtsalt rõve.”
Emotsioonid on eredad nagu ka Olavi iseloom eetris esinedes või intervjuudes vastates. Nagu viimati „Õhtulehe“ intervjuus 2. veebruaril: „Kui sul pole nahaalsust, siis lihtsalt jäädki ukse taha halli hiirena ootama. Sa pead ikka ukse ise lahti lööma.“ Ühtaegu ei tea ma viisakamat ja delikaatsemat inimest omavahelises suhtluses kui Olavi.
Ent see põhimõte, mida ta seostab ka kunagise raadiosaate-partneri Urmas Otiga Raadio 2-s, on tõesti aidanud tal püsida mitmes mõttes tipus, mis nii mõnelgi teisel, kes on alati kutset ootama jäänud, pole õnnestunud. Ühtlasi säilitades erakordse nooruslikkuse ja reipuse, mis kuidagi ei sobi kokku tema vanusenumbriga.
Millega siis Olavi on veel hakkama saanud, kui võtta abiks tema lühibiograafia Wikipedias? Lõpetas 1967 Tallinna Kaugõppe Keskkooli ja 1971 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuritöötaja-näitejuhi erialal. Tallinna Tehnikaülikooliga on ta seotud 1973. aastast, mil alustas tööd ametiühinguklubi kunstilise juhina. Tema initsiatiivil loodi 1. jaanuaril 1975 TPI Üliõpilasklubi, hilisem TTÜ Kultuurikeskus, mille juhatuse esimees ja tegevdirektor oli ta viimase ajani. Aastal 2000 alustas ta esimese TTÜ avalike suhete osakonna juhina, hiljem on töötanud ka rektoraadi kultuurinõunikuna. Ta on juhtinud TTÜ-s nii akadeemilisi kui ka kultuuriüritusi ja osalenud paljude rahvusvaheliste teadusürituste korraldamisel. Ta on olnud üks üliõpilaste laulu- ja tantsupidude „Gaudeamus“ korraldajatest.
Paralleelselt põhitööga on Olavi Pihlamägi olnud tegev raadio- ja teleajakirjanikuna. Ta on olnud Uuno Raadio esimene juht, teinud saateid Raadio 2-s ja Vikerraadios ning viimase ajani Eesti Televisioonis („Prillitoos“). Tema raadio- ja TV-loomingust on ligi 300 saadet täna kättesaadav ka ERR-i arhiivis. 1978. aastal valmis tal ETV-s kontsertfilm “Tudengiloss”, mis jutustab Glehni lossi taastamise loo. 2011. aastal valmis koostöös režissöör Peeter Brambatiga muusikaline dokumentaalfilm “Kosmos 68”, mis jutustab inimestest, kes tõid 1960. aastatel ühiskonnaellu killukese vabadust, kajastades muusikamaailma avanemist ning ühiskondlike liikumiste algust.
Ülikooli juubelitega seotult on Olavi Pihlamägi juhtinud mitmeid saatesarju nii Eesti Raadios kui ka ETV-s. Viimasel ajal on ta meedias peatähelepanu pööranud 1960.–1980. aastate pop- ja estraadimuusika tutvustamisele, sealhulgas eriti Jaak Joala loomingule. Ta on oodatud ekspert mitmesugustes žüriides. Samuti on ta aastate jooksul juhtinud sadu kontserte nii Eestis kui ka välismaal.
Tunnustustest: 1989 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane, 2009 – Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedal “Mente et Manu“, 2014 – Tallinna linna teenetemärk ja Tallinna Tehnikaülikooli auliige.
Jõudu Sulle, Olavi, jätkata veel kaua kultuuriheeroldina!
Mart Ummelas