Nikolai Põdramägi on teenekas arst, kauaaegne Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurg-õppejõud. Ta on kuulunud ka Riigikogu XI koosseisu ja kandideerib praegu paljude tartlaste soovil jälle Riigikogusse. Poliitikas peab doktor Põdramägi kõige olulisemaks ausust ning oma arvamuse omamist ja selle julget väljaütlemist. Viimast tõestab ka see intervjuu Kesknädalale.
Kui kaua olete poliitika vastu sügavamat huvi tundnud?
Selline maailmaparandaja olen olnud päris palju aastaid. Vahepeal jäi see eneseteostus unarusse, sest ennekõike pühendusin oma erialale – kirurgiale, kus soovisin võimalikult avarate teadmistega ja põhjalik olla. 1993. aastal valiti mind Seto Kuningriigi vanematekogusse. Ka seda võib juba poliitikaks nimetada. Alates 1996. aastast on tartlased mind valinud linnavolikogusse. Olen olnud ka Riigikogus ja nüüd kandideerin paljude tartlaste soovil uuesti Riigikogusse. Riigikogu vajab tegusaid, laialdaste teadmistega, erinevatest vanusegruppidest inimesi. Minul on teadmised ja pikaajalised oskused ning kogemused tervishoius, meditsiinis ja sotsiaalvaldkonnas, samuti kultuuri ja hariduse alal.
Mis on aidanud tartlaste poolehoiu võita?
Küllap aitab tartlaste usaldust võita ka põhimõttekindlus ning julgus oma arvamust välja öelda. Mõnele inimesele meeldib ehk olla teiste poolt kamandatud, ja ise, probleemi läbi mõtlemata, kuulekalt kätt tõsta? Olen selle poolt, et kokkuleppeid tuleb täita, aga enne vaidleme asjad läbi!
Soovin käituda kreedo järgi: õhtul rahuliku südamega magama minna ja hommikul peeglisse vaadates tunda, et oled ausalt õiget asja ajanud! Poliitikat on võrreldud kasimata käte haiguse – düsenteeriaga. Mina soovin poliitikat teostada puhaste kätega. Egoistliku mõtlemisega inimesi on aga igas erakonnas. Esimene, mida nad erakonda astudes tihti küsivad, on: Mis ma erakonda kuulumise eest saan? Ma väga kaaluksin, kas sellist inimest üldse erakonda vastu võtta. Mina alustaksin hoopis küsimusest: Mida sa teed erakonna ja Eesti riigi heaks?
Pean väga oluliseks, et Riigikogus oleksid poliitikud, kes on ka spetsialistid oma erialal, ja et seda arvestataks valitsuse moodustamisel. Pole arukas, kui üks isik on täna tervishoiuminister, homme siseminister jne. Eesti Vabariigi ajal on olnud 19 tervishoiuga tegelevat ministrit! Iga nelja aasta tagant tuleks vaadata, mida Riigikogusse valitud inimesed on lubanud ja oma tööperioodil ära teinud. Meil pole tarvis tänavale protestima minna. Valimised ongi õige aeg anda oma arvamus ja valida Riigikogusse inimesed, kes ajavad Eesti asja ning arvestavad rahva arvamusega.
Millised on teie tähelepanekud nö. uuenenud Keskerakonnast?
Erakonna valijaskond on mitmekülgsem kui kunagi varem! Jüri Ratas on erakonna väga hea esimees ja peaminister, parim neist peaministritest, kes siiani on olnud! Valijatega kohtumisel ütles üks soliidne daam, et ta pole kunagi Keskerakonda valinud, aga nüüd valib. Kui küsisin, et miks siis nüüd, oli vastus: Keskerakonnal on väga aus ja tark esimees, kes on ühtlasi ka Eesti Vabariigi peaminister! Muidugi on suur kunst valida endale õiget meeskonda!
Millised on teie jaoks ühiskonna mureteemad?
Paljudele inimestele teeb muret pagulaste probleem. Miks on need suures enamuses noored sihvakad mehed? Kas nende kohus poleks mitte oma koduriigi hea käekäigu eest seista?
Tavaliselt nimetavad nad end sõjapõgenikeks. Huvitav, nende hulgas ei ole paistnud ühtegi haavatut… Kuulsin lapsena emalt-isalt lugusid Teisest Maailmasõjast ja selle koledustest. Sõjapõgenikeks olid olnud siis enamasti emad lastega ja kõrges vanuses inimesed.
Samasooliste kooselu on mõistetav. Igaüks elagu, kuidas tahab. Abielu jäägu aga ikka põliseid väärtusi arvestades mehe ja naise vaheliseks.
Kaitsekulutused on vastavalt Keskerakonna valimisplatvormile 2% SKT-st. Tulevikusõjad ei ole kindlasti tankilahingud, vaid muutuvad suuresti kübersõdadeks. Vaenlane lülitab välja vee, elektri ja gaasi; siis lastakse paar lokaalset pommi kaitseobjektide pihta, ja ongi kõik.
Arvestades seda, peaksime hoopis rohkem pöörama tähelepanu tugevusele diplomaatias ja rahvusvahelistes suhetes.
Arstina peaksite eriti hästi teadma, kuidas tervishoidu paremaks muuta?
Teema on olnud kõneaineks paljudel kohtumistel valijatega. Selgub, et arstiabi kvaliteediga ollakse Tartus üldiselt rahul. Aga ebamõistlikult pikad järjekorrad eriarstide juurde, mõnikord isegi perearstile, tekitavad põhjendatud rahulolematust. Perearstidest on puudus paljudes Eesti piirkondades. Tartlased ja tallinlased on arstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi poolest tunduvalt paremas seisus kui muu Eesti.
Küllap jäävad teatud järjekorrad arsti juurde pääsemiseks alati, aga Keskerakonnal on soov ravijärjekordi vähemalt 2 korda lühendada.
Kõikide asjade taga on ikka raha ja prioriteedid. Üks laulgi ütleb: „Raha paneb rattad käima, aga vahel seisma ka…“
Meditsiinitöötajate palkasid tuleks tõsta tunduvalt, siis meie meedikud ei läheks võõrsile.
Meie tervishoiusüsteemis on ka reserve olemas. Haigekassa töötajatele on palkasid mitme tuhande euro võrra juurde pandud. Haigekassa tegevusega aga ei olda rahul. Puudulik on kontroll Haigekassa tegevuse üle.
Paljud patsiendid pöörduvad arstiabi saamiseks otse erakorralise meditsiini osakondadesse. Kas ja mida tuleks muuta nende töö ümberkorraldamiseks?
Jah, EMO-d on ülekoormatud. Sageli pöördutakse sinna põhjusel, et perearsti saatekirjaga eriarsti juurde pöördumist tuleb väga kaua oodata. Vastab tõele. EMO juures peaks olema ka üldarstide ööpäevaringne vastuvõtt. Järjekorrad perearstile ja eriti eriarstile on lubamatult pikad ning haiglaravi ootamine kuid, aasta või veelgi enam on samuti ebainimlik.
Ametinimetus „perearst“ kipub oma algset tähendust minetama. Esialgne mõte oli selles, et perearst ravib ühe pere kõiki liikmeid erinevatest põlvkondadest. Tänapäeval pole aga sageli pered pidevalt koos. Isa näiteks töötab ühes riigis, ema teises, lapsed õpivad kolmandas. Minu arvates võiks perearste nimetada lihtsalt üldarstideks.
Mis enda aastakümnete pikkusest arstitööst on eriti meelde jäänud?
Kõige eredamalt jäävad ikka meelde kõige raskemad ja keerulisemad haigusjuhud, aga neid on olnud ikka üksjagu. Ajaleht ei ole 5-köiteline „Tõde ja õigus“ ning siia lihtsalt kõik ei mahu. Ilmselt vajaks need juhud eraldi käsitlust. Aga mõni lugu siiski…
Minu kõige pikem operatsioon kestis 15 tundi ja 40 minutit. Olen kõik minu poolt opereeritud haiged kirja pannud, mis ei ole tavaline. Hiljaaegu kodus olles helistas mulle üks hea tuttav, senini hea tervise juures olev mees maalt ning kurtis jõuetust ja tugevaid tasakaaluhäireid. Perearst oli pannud haige gastroskoopia-järjekorda. Mõtlesin: miks selliste kaebustega on vaja gastroskoopiat? Soovitasin sel mehel kohe minna Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO-sse, kus tal avastatigi ajutüve kasvaja. Paari päeva pärast tehti operatsioon ning nüüd on mees surmatunnini tänulik nii minule kui ka arstidele, kes teda opereerisid.
Järgmine lugu. Mängisime veteranide võistkonnaga Pärnus võrkpalli. Üks meie meeskonnakaaslane varises järsku kokku; ta oli näost sinine, ei hinganud, pulss puudus. Õnnestus teda elustada ja Pärnu haiglasse toimetada. Kuna selle eriala parimad arstid on Tartus, siis palusin reanimobiilil toimetada haige Tartusse – Ülikooli Kliinikumi. Operatsioon tehti Tartus. Nüüd on mees paranenud ja ütleb, et kui enne pidi viiendale korrusele minekuks igal korrusel puhkama, siis nüüd läheb ülesse ühe hooga. Ka trennis käib ta jälle. Sellest juhtumist kirjutas hiljuti Õhtuleht.
Olen kahekordne maailmameister veteranide võrkpallis. Mul on varemgi õnnestunud spordisaalis mängijat elustada.
Võistkonnakaaslased on öelnud mõni aasta tagasi, et ma olevat parim võrkpallur kirurgide hulgas ja parim kirurg võrkpallurite hulgas; minuta ei tahaks nad enam kuhugi võistlema sõita!
Kas töötate arstina ka praegu?
Hetkel mitte. Keskendun ühiskonnaelule. Tahan Eesti tervishoidu ravida, sest see on pisut tõbine. Pean huvilistele sageli tervishoiuteemalisi loenguid. Aktiivselt osalen Tartu volikogu töös, olen kultuurikomisjoni esimees.
Kuidas tunnete end valimiskonkurentsis?
Ma ei pea õigeks valijatele kingituste tegemist ega anna liigseid lubadusi. Usun, et valijad teevad õiged valikud.
Eesti riik püsib kindlalt, kui meie inimesed on terved!
Soovin õnne Eesti kodudesse ja tervist Eesti peredesse!
Küsis Jaan Lukas
verest puhtakspestud kätega puhast poliitikategemist olen juba lugenud, midagi ilmus siinsamas kuu või kaks tagasi.
Kui jälgin neid lookesi, kuidas teised on pahad ja ainult meie head, ehkki ise pole 2 võimutsemisaastaga sittagi ära teinud, siis PUHASTEST kätest ei saa juttugi olla.
Minu põlvkonnast ehk mäletab keegi veel Rumeenia filmi “Puhaste kätega”? Oli krimifilm pealesõjaaegsest Rumeeniast, kus just hakati sotsialismi ehitama ja üks kommisar pättidega võitles. Käed jäid tal tõesti puhtaks, aga relv sai küll kole tahmaseks.
Keskerakonna poliitikud on hea näide sellest kuidas saab ausalt poliitikat teha ilma laimu ja vihavaenu õhutamiseta. Neid valivad inimesed, kes oskavad hinnata nende tööd meie inimeste heaks. Reformierakonna poliitikud on selge näide sellest kuidas saab ebaausalt poliitikat teha mõjutades end valima laimu, valede ja vihavaenu õhutamise teel ilma töötulemusteta. Neid toetab peavoolumeedia ja osaliselt ka õigusmõistmine.