Mihhail Kõlvart, Tallinna Linnavolikogu esimees, Keskerakonna aseesimees
Vaatamata sellele, et Riigikogu valimised paistavad olevat justkui loodud seadmaks sihte järgmiseks neljaks aastaks, peaksid poliitikud tegelikult mõtlema oluliselt pikemas ajaplaanis. Ülimalt oluline on seejuures arvestada praeguste suundumustega.
Need trendid ja tendentsid ei ole aga kuigi rõõmustavad. Eesti rahvastik kahaneb aastaks 2060 praeguselt 1,3 miljonilt elanikult 1,1 miljoni elanikuni ja vananeb. Kui praegu on meil iga viies inimene üle 65-aastane, siis aastaks 2060 kasvab vanemaealiste osakaal kolmandikuni rahvastikust. Samuti ei taha riigis kuidagi langeda suhtelise vaesuse tase, pigem vastupidi. Üks vähestest trendidest, mis kasvu näitab, on hariduslike erivajadustega laste osakaal.
Seega, meil pole valikut – Eesti riik peab olema sotsiaalselt orienteeritud riik! Sotsiaalne riik tähendab, et me peame toetama eeskätt neid, kes kõige enam abist sõltuvad – pensionäre ja lapsi. Heaoluriiki saabki hinnata selle kaudu, kuidas seal elavad lapsed ja eakad, ning sellel teel on meil veel mitu sammu minna.
Lastele tuleb luua kõik võimalused, et nad oleks suureks sirgudes kiiresti muutuval tööturul konkurentsivõimelised. Kui laps satub vaesusesse, on tal oluliselt vähem võimalusi jõuda kuhugi, saada kellekski (ja tuua kasu nii ühiskonnale kui ka riigile). Vaesusesse sattumine pole aga võimatu; mõnikord piisab vaid sellest, et perekonda sünnib laps (või kaks) – kahjuks on siiski nii, et mida rohkem lapsi peres, seda suurem on ka risk, et perekond satub raskustesse.
Kõik lapsed vajavad erilist tähelepanu
Lastest rääkides tuleb rääkida ka hariduslike erivajadustega lastest, sest see on teema, mis ei lähe ise mööda, ükspuha kui kõvasti silmad kinni pigistada. Täna on iga neljas laps Eestis hariduslike erivajadustega, ning see osakaal on suurenemas. Ometi on erivajadustega lapsed sarnaselt kõikide teiste lastega meie tulevikuressurss. Seepärast peame andma endast kõik, et kõigil lastel oleks võimalik elada ühiskonnas täisväärtuslikku elu ja leida eneseteostuseks sobilik koht.
Erivajadustega laste murede lahendamiseks tuleb rohkem koostööd teha haridus-, tervis- ja sotsiaalvaldkonna inimeste ja asutuste vahel. Kindlasti on vaja arendada erinevaid õpikeskkondi, nii füüsilisi kui ka digitaalseid, nii tavalisi kui ka erilisi.
Samuti tuleb mõelda sellele, milline saab olema lapse tee peale kooli lõpetamist – kuidas on ühiskond talle ette valmistanud võimalused elada täiskasvanud inimese elu?
Rääkima peame ka tervisest. Laste üldine kehv tervislik seisund ja vähene füüsiline aktiivsus on muutumas lausa eksistentsiaalseks probleemiks. Kindlasti peab üheks lahendusviisiks olema lastele tervislike eluviiside võimaluste arendamine, eriti haridussüsteemis.
Vanemaealiste inimväärne elu
Heidame nüüd pilgu elukaare teise otsa. 2017. aastal elas 47,5 protsenti Eesti eakatest suhtelises vaesuses. Teiste Euroliidu riikidega võrreldes on Eesti eakate vaesuse osakaalus halvimal kohal. See aga tähendab väga selgelt – vajalik on erakorraline pensionitõus!
Jah, kõik erakonnad lubavad pensionitõusu, kuid teised panustavad inflatsioonile. Vaadatakse lihtsalt, et majandus kasvab, ning arvutatakse, et keskmine pension on nelja aasta pärast kas 600, 700 või, eriti optimistliku arvutamisoskuse korral, ka 800 eurot. Inflatsioon tähendab aga lihtsamas keeles elu kallinemist, hindade kasvamist ja reaalse ostujõu vähenemist – saad küll pensionipäeval rohkem raha kätte, kuid osta saad selle eest vähem kui täna. Pole just suurem asi lubadus! Meie lubame aga reaalselt pensionikasvu, ja seda juba järgmisel aastal – meie ainsana soovime teha erakorralise pensionitõusu, tõsta juba järgmisel aastal pensione 100 euro võrra! Lisaks anname lubaduse, et hoiame keskmise vanaduspensioni edaspidi tulumaksuvabana.
Kindlasti tuleb tulevikku silmas pidades – märksõnaks kiiresti vähenev ja vananev rahvastik – hakata juba täna mõtlema, kuidas luua vanemaealistele võimalused ümber kvalifitseeruda kiiresti areneval tööjõuturul. Kui inimene suudab ja tahab, võiks tal olla ka pensionipõlves võimalus tööd teha.
Tallinn eeskujuks
Keskerakonna programm on varjamatult sotsiaalne. Selles on ette nähtud lisaraha tervishoiule, hambaravihüvitise laiendamine, erakorraline pensionitõus (seejuures jääb keskmine pension maksuvabaks), õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike, päästjate jt palgatõusud ning palju muud. Ka elanike tervise parendamiseks ja sportimisvõimaluste arendamiseks suunab pealinn aasta-aastalt aina rohkem vahendeid.
Oleme Tallinnas sotsiaalset teed käinud juba palju aastaid. Tallinn on riigile juba pikki aastaid omamoodi sotsiaalseks majakaks olnud ja ka käesoleva aasta eelarvega oleme inimestele maksimaalselt lähedale tulnud. Näiteks kasvasid selle aasta alguses paljude linnaasutustes töötavate spetsialistide palgad. Kindlasti paranes ka puuetega inimeste lähedaste olukord – suurenesid nii hooldajatoetus kui ka puuetega laste toetuse määr.
Tasuta ühistransport ja tasuta koolitoit igale linna lasteaias ja koolis õppivale lapsele – see kõik on ju välja mõeldud ja ellu viidud Tallinnas, kuid on saamas tõelisuseks kogu riigis. Tasuta ühistransport on laienemas üle kogu riigi ning Tallinna tasuta lasteaiatoit on pannud teised erakonnad mõtlema tasuta lasteaiakohtade peale.
Mitu valet ebamäärase loosungi all. Rahvastik ei vanane, suurenenud on vaid elusolevate inimeste keskmine iga. Kui praegune enamusesolev vanemate rühm hakkab eest ära surema, siis see keskmine hakkab taas langema.
Teine vale on mure rahvastiku vähenemise pärast. Rahvastik peakski siinkandis vähenema, umbes pool miljonit või veelgi vähem oleks meie loodusele kõikse arukam lahend. Siis suudaks me ennast ka vabalt energiaga varustada, tuul, päike, lained, mets, turvas on meil ju enamasti kasutamata, praegu arendatakse vaid tuulekasutust ja on ka mõned päikeselatakad maha pandud, kuid seda on vähe. Ikka aetakse jura, et rahvast saab kõige paremini koorida põlevkivi põletades.
Nii et juba need 2 põhilauset teevad kogu Kimmi loo sisutühjaks mulaks.
…….”muretseb” Eesti pärast. Oh, kui armas. Islandis elab teatavasti 300000 inimest ja elavad väga hästi. Ka Eesti saaks ise suurepäraselt hakkama, olgu meid siis 700000 või 900000. Või Lictenstein– 36000 või San Marino –32000, või Monaco—37308 jne. Meist tunduvalt väiksema rahvaarvuga riike on veel üsna palju maailmas. Eestlane sai oma kodumaal hakkama, toitis oma lapsed ja hooldas vanemad, vanavanemad. Selle “käsi pikal” “kultuuri” tõid siia vägisi vabastades venelased ja venestunud kõlvartid. Ukrainlasedki pole nagu enam ukrainlased,—-kavakindel surnuks näljutamine ja venelastega asendamine, eks seepärast on see riik momendil üks õnnetumaid ja lõhestatumaid maailmas, mida Venemaa mõnuga hävitab. Ega siintoimuv palju erinegi, ainult siin veel “vabas” riigis , NATO vihmavarju all saa lausa vabalt eestlast hävitada, aga tasapisi vene keelele ja meelele suuremat ja suuremat kandepinda ja kaalu andes, venelasi (enamus nn. “ukrainlasi” kes siia tulevad on pesuehtsad venelased ja karta on, et isegi separatistid Donbassist), siia järjest rohkem ja rohkem sisse lubades, vene õpetajaid “väljaõppele” Moskvasse saates, Ratta poolt kõiki vägisi buketti sidudes, õnnestub kurjusel lõpuks ikka võita. See on ainult muinasjutus nii, et headus võidab, päriselus on kahjuks kõik vastupidi—kurjus võitis nii 2007 “Pronksiööl” kui lõhkumine ja marodöörlus “patriotismiks” sovietliku kohtuniku ja Venemaa poolt kuulutati, kui praegu kui tegeliku mõjujõu suurendamine Venemaa poolt, kasvõi see “totaalne diktant” , mis näiliselt pehme ja armas “kultuurne” tegevus, aga õela, kättemaksuhimulise Venemaa poolt muudetakse üheks (paljudest) jõudemonstratsiooniks. Mul on äärmiselt valus, et Kõlvarti taoline on siin minu kodumaal (Kasastan ajas sellised välja) otsustaja ja piinlikust tundmata “arvaja”.
nimetatakse sotsialistlikku euroliiduvabariiki sotsiaalseks iseseisvaks riigiks?
…on pärinud ka need eestlased, kes “tasuta” saamise eest on valmis valima erakonda, kes apelleeribki ju sellistele. Ega ükski täie mõistuse juures olev inimene ju enda vabaduse võtjaid ja nende sama mõttemaailmaga järglasi ennast valitsema ju ei valiks. On teatavat tõugu tegelasi, kes on alati võimu ja jõu ees kannuseid püüdnud teenida ja siis teisiti mõtlejaid, tundjaid põlguse ja vihaga kohelnud. Kõik rahvad on astunud vastu oma ahistajatele, vallutajatele—eestlasi püütakse “demokraatia” sildi all painutada umnivooriks, kes kõike talub totakalt naeratades.