Seadus seaduse pärast

Marek Jürgenson, Tallinna Haabersti linnaosa vanem

Vaadates kaupluste kirevaid riiuleid, ei mõtle me sageli, kui suur osa neil asuvast atraktiivselt pakendatud kaubast muutub lühikese kasutusaja järel jäätmeteks. Prügikasti rändavad kõigepealt pakendid ning mõne aja möödudes ka kaup ise, sest tarbimisühiskonna loogika kohaselt toodetakse üha rohkem vähese kasutusajaga kaupa, mis võimaldab odava toote mõne aja pärast uuema ja moodsama vastu välja vahetada.

Maailm upub jäätmetesse. Seda, mis prahiga toimub ülerahvastatud Aasia ja Ladina-Ameerika maades, on raske isegi ette kujutada. Ookeani heidetud plasti leiab juba nii Vaikse ookeani palmiparadiiside kui ka jäise Antarktika rannikult.

Väike Eesti on maailma mastaabis marginaalne reostaja ning prahikogustelt jääme suurtega võrreldes süütuks kääbuseks, ent Euroopa Liidu kotkapilk on leidnud meie jäätmekäitluses kitsaskoha, mille eest võib aasta pärast oodata kopsakas trahv. Meedia väitel võidakse meid karistada 100 miljoni eurose sunnirahaga, kui me ei kindlusta aastaks 2020 olmejäätmete vähemalt 50-protsendist taaskasutust. Muidugi on trahviraha suuruse näol tegemist ajakirjandusliku spekulatsiooniga ning aastani 2020 on veel aastakene aega, ent probleemi tuleb teadvustada. Kuigi Eesti pole ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, mis poolt oma sodist uuesti ringlusse ei suuna, ei vabasta see meid kohustusest jäätmekäitlust kaasajastada ning taaskasutusmehhanisme moderniseerida.

Seadus seaduse pärast

Üheks Eesti rahvuslikuks eripäraks on suur usaldus seadusloome vastu. Kui vaadata neid pikki seadusandlikke tekste, mida valitsusasutused menetlevad ning seejärel Riigikogusse kinnitamiseks saadavad, pole kahtlust, et eeldame siiralt seaduste võimekust kõik probleemid lahendada.

Juba 2010. aastal alustati uue jäätmeseaduse koostamist, mille eesmärgiks on olemasoleva jäätmeseaduse ja pakendiseaduse liitmine ning selle abil maagilise 50% taaskäitluseni jõudmine. Öeldakse, et „kaua tehtud kaunikene“, ent alati ei vasta see tõele. Kahjuks on uus jäätmeseadus omadega rappa läinud ning tundub nagu tehtaks mahuka dokumendi kallal, hambad ristis, tööd veel ainult seepärast, et õigustada seadusepügalatega pusivatele ametnikele kuluvat palgafondi.

Kui võtta sihiks aastal 2020 olmejäätmete 50-protsendine ringlus, siis selleni on võimalik jõuda ka täna kehtivat jäätme- ja pakendiseadust järgides. Vajalikud normid sisalduvad neis piisava juriidilise selgusega. Viga seisab vaid selles, et seadusi ei kasutata täiel määral, kuna puudub tõhus järelevalve, ja – mis peamine: jäätmevaldkonna osapooled pole oma kohustuste täitmisest huvitatud.

Uut jäätmeseadust on Riigikogus menetletud peaaegu poolteist aastat, aga tulemust pole, sest keskkonnakomisjon otsustas menetluse peatada.

Keskkonnaminister Siim Kiisler süüdistab seaduse läbikukutamises Riigikogu. „Ligi poolteist aastat arutatud uus jäätmeseadus Riigikogu laualt lõppjärgus maha võtta on sama vastutustundetu, kui otsustavas jalgpallimängus juhtseisult enne lõpuvilet minema jalutada ja loobumisvõit anda,“ sõnab minister kujundlikult, ent seekord tuleks tal pigem endal peeglisse vaadata.

Jäätmeseaduse eelnõu edasise menetluse vastu pole üksnes Riigikogu keskkonnakomisjon, vaid ka Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Toiduainetetööstuse Liit ning Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Pole võimalik, et nii paljude lugupeetud organisatsioonide eestvedajad on rumalamad, kui oma tööd ülejala tegevad ministeeriumiametnikud.

Eelnõu maht on tublisti üle saja lehekülje, millest enam kui veerandit soovitakse muuta. Jaanuaris laekus Keskkonnaministeeriumilt 200 muudatusettepanekut. Riigikogus menetlemise ajal on toimunud pidev ministeeriumi-poolne muudatusettepanekute muudatuste muutmine, mis sisuliselt tähendab enda tehtud töö auklikuks laskmist puusalt tulistades. Mida sellisest jamast siis loota?

Võtaks härjal sarvist

Eesti ei vaja uut jäätmeseadust, mille lõputule menetlemisele kuluva aja võiks pühendada hoopis kehtiva jäätmeseaduse ja pakendiseaduse rakendusaktide väljatöötamiseks ning nende täitmise praktiliseks tagamiseks.

Jäätmed on muutunud ressursiks, mille taaskasutusest teenitakse tulu. Jõudkem siis selleni, et jäätmetest saadud toorme müügist laekuv raha kataks jäätmete eraldi kogumise kulud, selle asemel, et lisada korteriühistutele ja kaupmeestele uusi materiaalseid kohustusi. On jabur arvata, et inimesed hakkavad vabatahtlikult ja nurinata jagama oma olmeprügi seitsme erineva konteineri vahel ning maksma selle eest seitse korda kallimat hinda.

Jäätmete sorteerimine tuleb muuta tulusaks. Meil on ju kogemus pandipakendi süsteemi käivitamisega, mille tulemusel kadusid põõsaalustest ja metsatukkadest sinna laiali pillutud taaralademed, sest tühjal pudelil on nüüd hind. Ka makulatuur, biolagunevad jäätmed, kasutatud elektroonikariistad ja patareid peavad saama oma hinna, mis võimaldaks vähemalt jäätmete tasuta äraveo. Küllap siis juba naabrivalve tagaks, et korruselamu prügimajast jõuaks kogu jäätmehulk ettenähtud kohta.

Lähenegem elulistele probleemidele loovalt ja ärgem lootkem liiga palju seadusloomele, vaid eelistagem praktilisi samme, mida juba olemas olevad seadused võimaldavad!