Üllatusi pakkunud valimised
Äsjalõppenud Riigikogu valimised pakkusid parasjagu üllatusi ning tõid esile uusi teemasid ja nägusid. Valimised võitis Reformierakond 34 kohaga Riigikogus, sama kindlalt kogus Keskerakond 26 ning Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) 19 kohta. Keskerakond kordas enam-vähem valimistulemust, mis tal oli ka eelmistel parlamendivalimistel nelja aasta eest. Siis koguti 24 protsendi valijaskonna toetus, seekord saadi 23 protsenti. Reformierakonda toetas 28 protsenti valijaist, mis on vaid ühe võrra rohkem kui 2015. aastal, kuid kohtade jaotamise süsteem andis seekord neile neli mandaati rohkem. Suurima tõusu tegi EKRE, mis lisas eelmisele korrale lausa 12 kohta. Senise 8 protsendise toetuse asemel on ekrelastel nüüd ligikaudu 18-protsendine toetus ning kokkuvõttes ligikaudu 100 000 valijat. Veel pääses parlamenti 12 Isamaa ning 10 sotsiaaldemokraatide esindajat.
Juhtkiri: Keskerakond seisab ristteel
Reformierakonna ja EKRE suur edu valimistel kinnitab, et Keskerakonna sõnum neil valimistel jäi nõrgaks. Keskerakond kaotas 2015. aasta Riigikogu valimistega võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Hääli kaotati eelkõige venekeelses valijaskonnast. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal tõmbas Peeter Ernits hääled Keskerakonnast kaasa EKRE taha. Venekeelseist valijaist jäid aga paljud koju; eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes. Keskerakonda ootab nüüd tõenäoliselt ees oluline periood eneseanalüüsiga tegelemiseks ja uute sihtide paikapanemiseks.
Koalitsiooniläbirääkimised venivad järjest pikemaks…
Belgia paistis kunagi silma selle poolest, et pärast valimisi kulus uue koalitsiooni moodustamiseks alati mitmeid kuid. Nüüd on sellest saamas reegel, mida järgitakse teisteski Euroopa riikides. Kas nii läheb ka Eestis? Eestis astus uus valitsus pärast valimisi kõige kiiremini ametisse 1999. aastal, kui selleks kulus ainult 18 päeva. (Arvestusest on välja jäetud sõjaeelne periood.) Nii kiiresti saadi hakkama tänu sellele, et toona võimule tulnud kolmikliit sündis ametlikult juba enne valimisi. Täna me millestki sellisest rääkida ei saa. Kõige kauem aega – 43 päeva, läks 1995. aastal. Valimised võitis siis valimisliit „Koonderakond ja Maarahva Ühendus“, mida toetas peaaegu kolmandik valijatest. Üksinda nad aga Riigikogus enamust kokku ei saanud. Valitsuse moodustamiseks vajati partnerit. Läbirääkimisi peeti mitmete jõududega. Koalitsioon tehti lõpuks Keskerakonnaga.
Parempoolsuse puudulikkusest
Kas riik peab oma inimeste eest hoolitsema? Kas parempoolne Eesti jääb ilma solidaarsuseta püsima? Kelle huve kaitsevad konservatiivid? Mis on kristlikus eetikas esmatähtis? Kus on kurja juur? Need küsimused kerkisid „Viie isamaalise laulu“ 30. aastapäeva kontserdil Tartus läinud suvel ja teravnesid konservatiivsuse tõusu mõjul veelgi. Ivo Linna ja Tõnis Mägi tunnistasid, et paljud probleemid on 1988. aastaga võrreldes samaks jäänud. Metsa raiutakse, maa on lastega täitmata, küla ei ela, ilmneb palgavaesus… Ühed andsid allkirja Emajõe kaitseks; teised suhtusid neisse vaenulikult, sest ootasid võimalust metsa soodsalt müüa. Kas Reformierakonna rohelised lubadused on ausalt mõeldud? Nende võimu all on Tartu kinnisvaraarendajate huvides hävitamas oma rohealasid. Südalinna jäänud puude mahavõtmist õigustatakse Eesti selle ajaga, mil seal oli hoonestus. Maavaldajad on Jänese matkaraja Emajõe ääres tõkestanud.
Kapitalism on rahaühiskond!
Kapitalismis on raha A ja O! Esiteks: raha on raha ja ilma rahata ei ole kapitalismi. Sellest faktist aru saamata ei tule ka riigivalitsemisest midagi välja. Teiseks: kapitalism ei ole võimalik ilma pankadeta, mistõttu võib öelda, et raha on ühtlasi ka pangad. Pole raha – pole panku, ja vastupidi. Pankurid on rikkad ja nende rikkuse allikaks on olnud just pankade omamine ja nendes töötamine. Kuna pangad tegelevad liigkasuvõtmisega ehk lisaväärtuse saamisega selle sõna otseses mõttes, siis seda peetakse elanike poolt üldiselt täiesti arusaadavaks ja vajalikuks tegevuseks, kuid mitte alati. Näiteks maailma ühed mõjukamad mõtlejad survestavad meid liikuma võrdsema ühiskonna ja looduse väiksema kurnamise suunas ehk teiste sõnadega – nüüdisaegne kapitalism liigub üldise kriisi poole.
Kes oli tegelikult Pavlik Morozov?
Mullu 14. novembril möödus 100 aastat nõukogude võimu ühe peamise ideoloogilise müüdi ja propagandaprojekti – Pavlik Morozovi – sünnist. Kunagi peeti teda nooreks kangelaseks, praegu aga peetakse alaealiseks Juudaks, kes reetis oma isa…13-aastane Pavlik ja tema 9-aastane vend Fedja läksid metsa marjule ning leiti seal koletult tapetutena. See olla juhtunud 1932. aasta 3. septembril Uuralites Gerassimovka külas. Kriminaaltoimikust nähtub, et poisid tapeti omaenda kulakust vanaisa ja onupoeg Daniili poolt. Pavlik maksis eluga pealekaebuse pärast enda isa kohta, sest ta oli tahtnud ennetada kuritegu nõukogude võimu vastu. Kangelaspioneer Pavlik Morozovi mõrvamise lugu on 80 aasta jooksul tekitanud palju müüte, legende ja oletusi.
Kõigest pikemalt ja palju muud huvitavat 6. märtsi Kesknädalas. www.kesknadal.ee veebilehel ilmuvad Kesknädala paberlehe artiklid nädala jooksul. Lisaks avaldatakse veebilehel olulisi uudiseid igapäevaselt.