„Rohelised kassid“

Kui ETV „Aktuaalses kaameras” käsitleti mullu 28. oktoobril Eesti filmindust, jagati hinnanguid „EV100 filmidele“, mis enamikus juhtusid olema katsetused. Saates ei kuulnud ühtki kommentaari filmi „Rohelised kassid” kohta.

Kuigi audiovisuaalne looming on üüratult kallis, osutub professionaalne looming alati sügavalt isiklikuks. Kvaliteet sõltub eelkõige loojate kogemustest ja vaimsest pagasist. Sisurikkad professionaalsed rahvuslikud art-house-filmid on Eestile strateegiliselt kasutoovamad ja odavamad kui relvad. Mis maksab üks modernne tank ja üks Eesti professionaalne film?

Mängufilmi ideeprojekti valmimine on pikaajalise töö tulem ja intellektuaalse omandina on sellise, tavaliselt tasuta tehtud toote põhiväärtus osa filmi autori missioonist. Maailmakuulus Poola filmilooja, Eesti presidendi poolt Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgiga pärjatud Andrzej Wajda on öelnud, et tema kui režissööri peategevus on olnud ideeprojektide ladumine ühest hunnikust teise, lisaks äraarvamine, missugune projekt võiks kultuuriametnike teravate kihvade alt edukana rahastamisprotsessid läbida, arendusse minna ning tootmisse jõuda.

„Roheliste kasside“ režissöör Andres Puustusmaa on filmi- ja teletöö lektor Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis. Dots. Puustusmaa andis Tallinna Televisiooni kultuurisaates mõista oma samasugusest närvesöövast ja alandavast, ebaprofessionaalsetelt filmiametnikelt rahastamise lunimise teekonnast nagu tuntud Wajdal tuli kunagi kogeda.

Alljärgnevalt muljeid „Roheliste kasside“ linastusest meie Coca-Cola Plaza’s:

Poolhämarasse saali koguneb aegamisi publik. Enamik on noorpaarid. Kuid silmnähtavalt palju tuleb ka suurte pop-corni-tuutude ja Coca-pudelitega keskealisi lühikest kasvu õllekõhtudega mehi, kiilaspead läikimas. Neid saadavad hobusesaba-soengutega valgepäised noorukesed kaaslannad. Üks selline paarike maandub minu kõrvale. Ninna tungib imal popkornilehk ja kuulda on kiilaspea vaikset matsutamist. Parempoolsed istmed hõivab tudengipaar. Vanemaid inimesi paistab olevat vähevõitu.

Publiku ette paisatakse mainstream-katastroof ning kaubanduslikke „head isu“-reklaamiklippe. Sekka üks Eesti laialivalguv amatöörlik mängufilmi-klipike. Kodumaist filmi ei kritiseerita ja publik tunneb end hubaselt – kõik on nagu alati.

Saal koguneb rahvast täis. Ekraanil on kaega kaetud tuhm vanainimesesilm. Kaadrikompositsioon on ekspressiivselt paremale kaldu. Naturalistlikult filmitud Tõnu Kargi nägu kipub kompositsioonilt ekraaniservast välja. Esimesest kaadrist on tunda operaator Pavel Emelini kindlakäelist visuaalse loo jutustamise stiili, mis samas toetab režissööri eesmärgistatud teekonda. Pikk ja sugestiivne tekst. Popcorni-matsutajal on vajunud suu töllakile. Kõik on kuidagi teistmoodi kui Eesti filmis tavaks. Puuduvad labased naljad ja mõttetu virvarr.

Uus suur plaan. Kargile vastandlik, tsipa vana klouni tüpaažiga Sergei Makovetsky annab pikalt, aga sugestiivselt oma teksti. Üliõpilasnooruk mu kõrvaltoolis ainiti vaatab ekraani kui hüpnotiseeritu, tüdruk ta kõrval kummardub ettepoole, et näidatavasse süveneda. Miski köidab neid. Rämpsfilmingutega harjunud publik on segaduses. Sellise vaimutoidu kvaliteedist tekivad vist esimesed vaimsed seedehäired?

Režissöör püüab haarata saali oma köidikuisse. Paarikümne aasta taguste vanglatoimikute sirvimisega uue põlvkonna tippnäitlejate vendade Piuside poolt ning kogenud meistrite Kargi ja Makovetsky vahelise särava dialoogiga sütitatakse publik. Sümboolne põlvkondade konflikt on saali ja ekraani sidunud vaatajate rõkatavate naerupahvakute kaudu ühtseks elavaks organismiks.

Peategelased – vanad pätid Markus (Tõnu Kark) ja Eduard (Sergei Makovetsky), kes on enamuse oma elust trellide taga veetnud, – saavad lõppude lõpuks vabadusse. Maailm on muutunud, aga nende meeste pikaaegsed unistused ja plaanid sunnivad neid kiiresti kohanema. Režissöör Puustusmaa tõmbab publiku maailma, kus vaataja hakkab läbi vanameeste minevikusilmade nägema iseennast ja nüüdisaegset maailma.

Andres Puustusmaa on sündinud 19. juulil 1971 Tallinnas. 1990 asus ta õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille kursuse juhendajaks oli tollal Ingo Normet. Seejärel töötas ta kuni 2002. aastani Eesti Draamateatris näitlejana. Samal aastal läks Moskva Kõrgematele Stsenaristika ja Filmirežii Kursustele režissööriks õppima. Pärast lõpetamist töötas lavastajana „Lenfilmis“ ja „Mosfilmis“. Lavastajana on ta oma eeskujudena nimetanud Martin Scorseset ja Francis Ford Coppolat, Nikita Mihhalkovi, Jim Jarmuschi ja Kim-ki Duki filme.

Sergei Makovetsky on populaarne vene näitleja, kes sündis 13. juunil 1958 Kiievi äärelinnas. Õppis Moskvas Štšukini-nimelises kõrgemas teatrikoolis ja alates 1980. aastast on Venemaa pealinnas Vahtangovi Teatri näitleja. On saanud palju auhindu teatri- ja filmirollide eest. Makovetsky on tänapäeva Venemaal üks kõrgeimalt tasustatud näitlejaid.

Tõnu Kark on mänginud mitmetes filmides, kus olen kunstnik-lavastaja olnud. Olen Tõnule loonud ka kostüüme, millest olulisimaks pean Toomas Nipernaadi rännuülikonda. Teadlikult valitud kanga – linase riide – faktuur vananeb visuaalselt poeedi teekonnal sügisküpsusse.

„Kasside“-filmis loob tipptasemel kunstnik Martin Mikson täpsed meeleolud, mis visuaalselt võimendavad režissööri taotlusi. Esimest korda näen Eesti uuemas mängufilmis, et kostüüm aitab luua rollijoonist. Võib-olla arutasid kostüümikunstnik Katariina Klett ja näitlejad üheskoos kostüümidega seotut? Sergei varastatud helepruun fliismantel – plastikust taaskasutatav kangasmaterjal – annab kostüümile sügavama filosoofilise mõõtme, on geniaalne. Koos kaabuga!

Priit Pajusaare muusika hingab looga kaasa. Seljatagant kostev koerahaugatus kaasab publiku tegelasena mänguruumi. Keskeas režissööri isiklikud kogemused on osavasti filmi põimitud aga nii siiralt, et võtsid vahetevahel kõigil silma märjaks. Režissöör näitas oma võimu ja pani saali endatahtsi tegelaste hingeliikumistele kaasa elama. Ülle ja Tõnu tõmme on nii tugev, et muudab vanainimesed ekraanil ilusaks. Kõik karakterid on režissööril valitud ülima täpsusega.

Filmis ei ole midagi juhuslikku. Iga detail mängib. Detailidel on vinge mõju, eriti neile, kes mäletavad olnut. Lavastaja mäletab Tõnu Karki Noorsooteatri lavastusest „Lendas üle käopesa“, kui oli 13-aastane.

Mina aga mäletan tsiklilugu. Kui Olev Neuland otsis 1978. aastal filmile „Tuulte pesa“ rekvisiittsiklit, siis sai ta tsikliomaniku, tollase Rakvere Teatri tundmatu näitleja Tõnu Kargi pealekauba.

Oma esimeses suures rollis kiirgas Tõnu Kark niivõrd, et meie operaator Jüri Sillartiga ei näinud enam ühtegi filmi, kus ei osaleks Kark. Kui Eduard Tinn algatas Lurichi-filmi ideed, oli kuulda, et Tõnu tõstab juba hantleid. Mul on siiani kahju, et Tõnu seda rolli ei saanud. Ideelt oleks võinud „Lurichist“ tulla maailmafilm, nagu poolakad tegid oma raskejõustiklasest, kelle Lurich seljatas. Lurichi erudeeritud rahvusvaheline isiksus aga jäi Spordimuuseumi arhiividesse avastamist ootama.

„Mulle väga meeldib praegune pealkiri,“ lausub Makovetsky. „„Rohelised kassid“ vastab absoluutselt filmi sisule, sest ühelt poolt on rohelised kassid haruldased, hinnalised loomad, keda maailmas polegi, aga teiselt poolt neid polegi kellelegi tegelikult vaja. Nii on ka meie peategelastega – nad on haruldased ja nad on ennast hoidnud nagu midagi hinnalist, kuid samas pole neid tegelikult kellelegi vaja. Me kõik oleme rohelised kassid,“ selgitab Makovetsky.

„Võtteplatsil sujus kõik juba väga hästi. Ainult esimene päev oli keeruline, sest see oli venekeelne monoloog. Peast. Peegli ees. Ja aega oli vähe, suur näitleja Makovetsky aga ootab kõrval. Ta ütles mulle paar asja seal kõrvalt. Ühesõnaga, koos Makovetskyga oli väga hea mängida,“ ütleb Tõnu Kark.

Mängupartner on teatris ja filmis väga oluline. Kui Rakvere Teatris lavastasin Ibseni „Naine merelt“, tõin Tallinnast kaasa paar näitlejat. Ülle Lichtfeldt on mulle hiljem öelnud, et Sulev Luik oli tippnäitleja, kes partnerina andis talle arusaama tõelisest näitekunstist. Nii on selles filmis juhtunud ka näiteks Andrus Vaariku rolliga. Meelelahutusäris ennast päris ümmarguseks kulutanuna tõstis partnermängija Makovetsky ka Andruse uuele tasemele. See oli mulle meeldivaks üllatuseks.

See film on kolme kultuuri kokkupuude. Täpselt läbitunnetatud dramaturgiline ülesehitus viib publiku lõpuks „Klassikokkutuleku“ labasuste õnge. Saal möirgab äratundmise-naeru. Näitlejad ekraanil annavad hagu! Ja äkki – traagiline lõpp! Režissöör hoiab kui dirigent publikut nagu orkestrit peos kuni lõputaktini.

Selles filmis maandusid igat värvi kassid jalgadele. Režissöör kutsub väärtustama oma ajalugu, esivanemaid ja põlvkondade sidusust. See on kutse iga eluetappi austavale ja väärikale looduse ringkäigule. Loodusel puudub hea ja kurja mõiste, aga inimene on välja mõelnud ilu ja inetuse ajaloo.

„Uue laine“ filmi lõppedes oli publik nagu puuga pähe saanud. Enda ette vaadates liiguti vaikides väljapääsu poole. Eesti professionaalne mängufilm on tagasi!

Laiutavad amatöörid, šarlatanid ja diletandid peavad nüüd küll oma pambud pakkima. Andres Puustusmaa näitas, et rahvuslik filmikunst on suuteline endale kasvatama oma publikut. Ja selgus, et ka publik on selleks valmis.

Tõnu Virve, filmindusekspert