Reet Kudu, kirjanik
IME oli teatavasti Nõukogude Eestis esimene julge vabaduspääsuke, kes tahtis lendu tõusta ja NSV Liidust eraldudes vabariiklikku majandusimet luua. Ühe IME-mehe – Siim Kallase asutatud reformipartei Riigikogu valimistulemus oli kahtlemata tugev.
Kaja Kallas ise võib ju IME-stada, miks nii mäekõrgune edu, aga ilmselt poleks ei edu ega teda ennastki poliitikuna olemas, kui ta tippkommunistist isa poleks kord tabanud ära õiget hetke ja lootnud IME-le. Siim Kallasel on ette näidata ka konkreetne töötulemus Brüsselis – soov taastada, just nimelt taastada raudteeühendus Balti riikide vahel. Minu jaoks on kiirraudtee samaväärse sümboolse tähendusega nagu oli kord Balti kett, sest see ühendab ja arendab ja paneb liikuma. Suur hädaldamine, et just projekt Rail Baltic hukutab meie looduse, on parimal juhul lihtsameelne, halvimal juhul täiesti vastutustundetu, sest ärimehed teevad vabalt metsaraiet isegi looduskaitsealadel ja on tänu sellele ainuisikuliselt rikastunud. Rail Baltic kui projekt tooks rikkust ja paindlikumaid liikumisvõimalusi kogu meie riigile. Ja just sellest me ju kunagi unistasime; mitte naabrivaenust ja kättemaksust süütutele, sest tegelikke staliniaegseid süüdlasi pole võimalik enam karistada. Nemad on surnud. Ometi on paljud parteid ehitanud oma eduloo üles just nimelt meie vähemusrahva „okupandiks“ tembeldamisele ja kohaliku argielu lammutamisele, mitte elanike heaolu kindlustamisele.
Miks saadeti ligi kolmandik elanikkonnast Eesti Vabariigis passijärjekorda ajal, kui tööinimestel oli niigi hing niidiga kaelas, vabrikuid suleti ja tuli ümber õppida? Miks rikuti tänu ebainimlikule kodakondsusseadusele suhted Venemaaga ega suudetud saada transiitmaaks võimsa naaberriigi ja Euroopa vahel?
Ja veel olulisem: miks usub demokraatlikus Euroopas töötanud liberaal (?!) Kaja Kallas tänaseni, et meie suhted Venemaaga sõltuvat ainult suurest naabermaast, mitte meie venekeelse elanikkonna alandamisest kodakondsusetusega, kuigi tema tippkommunistist isa sai automaatselt passi, hoolimata okupatsioonivõimu kõrgtasemel toetamisest? Oli see liberaalne otsus või kurjuse impeeriumi kurjuse jätkumine, millele oleks ometi kord aeg lõpp teha ja hallipassilistele samuti täisväärtuslik pass anda?
Lisaks kogu venekeelse kogukonna kõrvaldamisele Riigikogu valimistelt (tippkommunistide asemel!) hakkasid „platsipuhastajad“ tagastama eestlaste kodusid neile, kellel uued kodud ammu olemas. Tuhanded aeti korteritest välja omandireformiga. Just võitlus ellujäämise nimel on inimesed sünnimaalt sundpagendanud, ja see on alati olnud vaevaline lahkumine. Aga keegi ei tule tagasi riiki, kus tema kodu on „tagastatud“ mõnele osavale partorgile, kelle kauged sugulased olid surnud Siberis, või siis väliseestlaste lapselastele või kaugetele sugulastele, kes ei oska sõnagi eesti keelt. Ei taheta elada maal, kus töö eest ei saada piisavalt palka, aga pankade „must rahapesu“ ei jõua isegi mitte kohtusse.
Rahva põhiprobleemid vaikiti ka nendel valimistel „parema elu“ nimel lihtsalt maha. Mida ei ole, seda ei ole.
Aga ilma mineviku lahtimõtestamiseta oleme nagu sild, mille üks ots püsib õhus ainult tänu sõnamullikestele. Asjalikku Nürnbergi pole Eestis suudetud korraldada, isegi mitte sedavõrd nagu näiteks Ida-Saksamaal, kus siiski uuriti kommunistliku karjääri tagamaid. Meil on olnud ainult mõttetu „platsipuhastamine“ ebainimlike seadustega, mis pole teinud tuhandete inimeste elu paremaks, vaid hoopis talumatuks. Ja Eestist pagemise protsessi ei aita mitte mingilgi moel peatada Narva koolilaste tagakiusamise uus laine, mis võib sünnimaalt minema „pühkida“ veel ühe venekeelse põlvkonna tublisid tööinimesi, kes ei hakka makse maksma Eestis, vaid hoopis välismaal.
Kui hallipassiliste olemasolu on Eesti Vabariigis ka edaspisi sama iseenesestmõistetav nagu oli kord kollane täheke ühes teises kultuurriigis, siis saab EKRE üleüleüle…ülejärgmistel valimistel juba ülekaaluka võidu Riigikogus. Kaja Kallas teatas küll riigiteles, et nemad pakkuvat lootust, ikka erinevalt neist teistest rahvus(kommari)parteidest! Ometi on narvalastele riigikeelse kooli pakkumine samasugune „kommaripätsike“, nagu oleks olnud NSV Liidu kultuuriministri Furtseva soov, et kõik eesti lapsed õppigu NSV Liidus edaspidi vene keeles. Aga Nõukogude minister midagi nii koletislikku ei nõudnud nagu meie ahelaist vabanenud kurjus. Mina sain õnneks siiski õppida oma emakeeles, kuigi elasime tookord „kurjuse impeeriumis“ ja raudse eesriide taga.
Miks siiski Eestis kui demokraatlikus riigis tahetakse keelata emakeeles õppimine piirkondades, kus eestlasi peaaegu polegi? Neid pole sinna juurde tulnud ka kolmekümne vabadusaastaga. Millal luuakse partei, kus ei toetata enam kurjuse impeeriumi kurjuse jätkamist? Uued parteid ja parteikesed huvituvad ju samuti vaid pealispinnast ehk ka lihtsalt maapinnast, sest mis kasu oleks rohelisest Eestist, kui siia ei jääks enam inimesi? Milleks mahetoidud, kui paljudel napib raha ka kõige odavamaks söögiks? Mis tulu oleks veel suuremast riigikeelsest survest (ühtse eestikeelse kooliharidusega!), millega uhkeldas Eesti 200, kui eestlaste elu sellest põrmugi paremaks ei läheks, venelaste omast rääkimata? Kuidas saada „kvaliteetset“ haridust piirkonda, kus head õpetajad on vaid venekeelsed, sest eestlasi seal lihtsal ei ela? Sellest Eesti 200 oma patriootlik-pateetilises valimispöördumises ei rääkinud. Või saadetakse nende kõrgspetsialistidest parteiliikmed „vabatahtlikult“ Ida-Virumaa koolidesse eestikeelseteks õpetajateks?
Kõigi nende uute tulijate seas on vana reformipartei tõesti veel kõige mõistlikum. Ja see ongi vist minu jaoks nende valimiste suurim paradoks. Nõukogude nomenklatuura on endiselt ülejäänud elanikkonnast parem – luues oma paremat vabariiki? Kõik need head, sümpaatsed ja võluvad tippkommunistid kurjuse impeeriumist, kus paha oli vaid lihtrahvas, kes on jäänud pahaks, ajupestuks ja vaeseks tänaseni?
Ehk tõepoolest vähemalt üks neljast kunagisest IME-tegijast – Siim Kallas – suudab arendada oma tütre kaudu Eesti Vabariiki terve mõistuse ja suurema majandusliku kindluse suunas? Millegagi peab ju suutma end lohutada. Ehk on reformikatel pakkuda rahvale „kommariahjus“ küpsenud maitsvaid IME-pätsikesi, mis eestlased ja ka kõik muud tublid tegijad tagasi sünnimaale meelitavad?!
Kaja Kallase koduleheküljel on küll olemas ehmatav rubriik „Raamatud“, kus olid aastal 2018 enamasti vaid võõrkeelsed nimed, aga viimase sissekandena: loetud raamatud, detsember 2018 – Siim Kallase „Vabaduse ja kurjuse vahel“ ning meie keeleinspektsiooni juhi Ilmar Tomuski lastekrimi (kardetud „keeleinkvisiitor“ oli üldse lastekirjanikest kõige rohkem mainitud autor). Kogu aasta jooksul polnud „Raamatute“ seas ei Tammsaaret ega Tuglast, Õnnepalu ega Karevat – eesti kirjandust peaaegu üldse mitte, kuigi Eesti Vabariik olevat loodud meie kultuuri ja keele arendamiseks (just nimelt eesti kultuuri arendamiseks, mitte vene keele jälitamiseks ja tõrjumiseks või ingliskeelse lugemisvara reklaamimiseks!).
Mida siis õigupoolest soovitakse Eesti Vabariigis „liberaalselt“ arendada? Kas „peainkvisiitorlikku“ kirjandus- ja koolivaadet? Aitab see tõesti meie rahvust püsima jääda, kui Narva hakkab küll rääkima eesti keeles, aga ülejäänud Eesti on selleks ajaks ammu välismaale põgenenud ja meie süvakultuurist ei huvitu enam mitte keegi?