Venezuela ehk Kariibi mere kriis nr. 2

Toomas Alatalu, välispoliitikavaatleja

Kariibi mere kriisiks on teatatud nimetatud sündmusi sel merel ja Kuuba saarel oktoobris 1962. Nii oli pärast seda, kui USA luurelennukid (millest üks alla tulistati ja mille piloot hukkus) olid kindlaks teinud Nõukogude tuumarakettide paigutamise Kuubale, ja USA merejõud sundisid sinna teel olnud uut NSVL laevakaravani, mille lastiks raketid, tagasi pöörduma.

Kokkulepitu alusel viis NSVL Kuubalt ära ka kogu sinna üles pandud relvastuse, ent sai USA valitsuselt lubaduse lõpetada katsed kukutada Fidel Castro režiim. USA tõi Itaaliast ära oma raketid, mis olid NSVL-ile suunatud (samuti raketid Türgist, mida Washington ja Moskva hoidsid enda teada tervelt 15 aastat). USA kehtestas järgnevalt Kuubale majandusblokaadi, mis on kehtinud tänaseni.

Venezuelaga on aga lood säärased, et järjekordse regionaalse vasakpoolsuse tõusulaine käigus – see vaheldub Ladina-Ameerikas ja Kariibidel iga 10-15 aasta järel parempoolse lainega! –valiti seal 1998. aastal presidendiks Hugo Chavez. Ambitsioonikas ohvitser, kes üritas võimu võtta ka sõjalise riigipöördega, mille eest istus kaks aastat vanglas, kus muutus niivõrd valimiste-usuliseks, et korraldas 30. juulil 2000 tõelised megavalimised – korraga valiti kõik: president, kubernerid, linnapead, rahvusparlament, osariikide esinduskogud, kohalikud nõukogud jne. Tema juhtimisel kirjutati uus põhiseadus ja riigi nimeks sai Venezuela Bolivarlik Vabariik (Republicana Bolivariana de Venezuela). Simon Bolivar (1783–1830) oli mees, kelle juhtimisel vabanes suur osa Kesk- ja Lõuna-Ameerikast Hispaania ikkest ning üritas orjust kaotanult olla alternatiiviks toona orjapidajate riigina tekkinud Ameerika Ühendriikidele.

USA-le alternatiiviks olemist üritas ka president Chavez, kes lõi 12-liikmelise vasakpoolsete riikide bloki ehk ALBA ühenduse ja pakkus kogu piirkonnale ühist nafta- ja infopoliitikat. Naftatootmine Venezuelas natsionaliseeriti ammu enne Chavezi võimuletulekut, ent tema kasutas riigiettevõtte PDSVA tulusid vaid kulukate sotsiaalprogrammide läbiviimiseks ja veel 2008. a. hakati rahumeeli toiduaineid importima. 1999–2013 tegi Chavez ära selle, mida vennad Castrod Kuubal 30 aastat varem – haridus-, tervishoiu- ja maareformi ning viis maapiirkondadesse elektri. Kuigi võimupartei viimaseks nimetuseks sai „sotsialistlik“, kuulus sellesse piisavalt keskklassi ja intelligente, kes olid karismaatilise liidri lummuses. Chavez suri 58-aastaselt vähki 5. märtsil 2013, olles pool aastat varem saanud presidendivalimistel 8,2 miljonit häält vastasleeri esindaja 6,6 miljoni vastu.

Olgu need arvud lähtebaasiks järgnenu hindamisel. Venezuela oli enne Chavezit – nagu ka naaberriik Kolumbia – olnud klassikaline kartellipoliitikute pärusmaa: suurte erakondade liidrid sõlmisid võimujagamisleppeid 8 ja isegi 16 aasta peale ette. Elik – isegi valimistulemusi ignoreerides kuulusid kindlad ametikohad kindlatele tegelastele.

Ühel hetkel – 27. veebruaril 1989 – viis umbne süsteem kokkupõrkeni (Caracazo), milles hukkus 3000 inimest; see valmistaski ette Chavezi 5. vabariigi (La Quinta Republica) loomise. Paraku viis sellegi areng välja kahe ideoloogiliselt kirju vastasrinde tekkele, milledel on ka erinevad välisliitlased. Chavezil – Kuuba, Venemaa, Hiina, India, Araabia riigid; vastasleeril – USA ja Euroopa Liit.

Mäletatavasti jõudis USA president Obama isegi Kuuba külastamiseni, ent tema järglane Donald Trump asus kohe sotsialismi Ladina-Ameerikast välja juurimise juurde ja, mida aeg edasi, seda suuremaks on läinud USA surve Venezuela võimule.

Ent Venemaa ja Hiina on sellele algusest peale vastu hakanud, kõrgeid toone kasutades. 30. jaanuaril viitas Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova sellele, et Venezuela naftaturu blokeerimine võib viia nafta valgumisele Kariibi merre. 1. märtsil võttis Venemaa välisminister Sergei Lavrov vastu Venezuela asepresidendi Delcy Rodriguezi ning sissejuhatusena palus tal anda president Madurole edasi toetus- ja solidaarsusavaldus „kolleegilt ja sõbralt“ Vladimir Putinilt. (Maduro ise külastas Venemaad ja Hiinat viimati detsembris 2018.)

Juba 2. märtsil pidas USA riigisekretär Mike Pompeo vajalikuks Lavrovile helistada just Venezuela asjus. 14. märtsil kohtus Lavrov Viinis Venezuela välisministri Jorge Arreaza’ga, kes juhtumisi on kadunud Chavezi väimees. Päev hiljem kohtus Lavrov Moskvas kõigi Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikide saatkondade juhtidega (teine säärane kohtumine sel aastal!) ja eile, 19. märtsil kohtusid Venemaa ja USA esindajad Roomas, jällegi Venezuela-asjus. Kuna Washingtonis räägitakse pidevalt sellest, et kõik lahendused, millede seas peetakse silmas ka sõjalist sekkumist, on jätkuvalt laual, siis võib küll öelda, et alates veebruarikuu keskpaigast on Venezuela olnud kuum koht USA–Venemaa suhetes. Seda pärast USA otsust oma väed Süüriast ära tuua.

Kariibidel puhkenud uue USA–Venemaa vastasseisu eripäraks on see, et juba mitmendat aastat üritatakse seal teist poolt paika panna massiga ehk siis sellega, kes rohkem rahvast tänavaile toob, et niiviisi maailmale muljet avaldada.

Isehakanud president Juan Guaidot on pärispresidendina toetanud 54 valitsust, neist 28 on Euroopa Liidu liikmesmaad, k. a. Eesti, ja 19 Ladina-Ameerika riiki. Viimane arv oli kuni k. a. 10. jaanuarini 16, mis tähendas, et tegelikult veel 2016. a. puhkenud konfliktis oli enamik Ameerika Riikide Organisatsiooni liikmesmaadest selle ajani Venezuela seadusliku presidendi poolel; nii on seis ka enamikes rahvusvahelistes organisatsioonides. Guaido kampaania oma meeste määramiseks tõi näiteks kaasa PDSVA peakorteri üleviimise Lissabonist Moskvasse.

Tuleb tõdeda, et Venezuela puhul on puhkenud juba teine viimase aja tõsine rahvusvaheline konflikt, kus Euroopa Komisjon on langetanud otsuseid, mis erinevad kohapealsete rahvusvaheliste organisatsioonide omadest. Esimene sündis Süüria puhul, kus eelmisel nädalal tähistati 8 aasta möödumist Assadi režiimi vastase ülestõusu puhkemisest. Selle ajendil loodi kohe riikidegrupp Friends of Syria, kuhu kuulus ka Eesti, kes kiirelt tunnustas Assadi-vastaste loodud Süüria Rahvusnõukogu. Ehkki toda ei tunnustanud Araabia Maade Liiga, kes vaagis olukorda veel peaaegu aasta, eemaldas siis Assadi esindajad oma kohtumistelt ja kutsus asemele Rahvusnõukogu omad. Aasta hiljem saadeti aga need sealt minema. Septembris 2015 Süüriasse ilmunud Venemaa sõjajõud on Assadist tänaseks teinud selle sõja võitja, kes on samm-sammult taastanud suhted Jordaania, Iraagi ja Liibanoniga, ehk siis on Assadi esindajate tagasipöördumine AML-i vaid ajaküsimus.

Venezuelas on aga pikalt käinud kummaline kemplemine valimistes osalemise ja mitteosalemisega. Pärast Chavezi surma korraldatud uutel valimistel kogus tema mantlipärijaks valitud ametiühingutegelane Nicolas Maduro (sünd. 1962) 7,6 miljonit häält vastaskandidaadi 7,4 miljoni vastu. Eespool mainitud Chavezi valimiste-usu ja tema põhiseaduse järgi toimuvad seal igal aastal valimised, et oleks tagatud kodanike poliitiline aktiivsus. Detsembris 2015 toimunud parlamendivalimistel sai opositsioon 7,7 miljonit häält chavistide 5,6 miljoni vastu ja 109 kohta 165-kohalises parlamendis ning vaidluse kolme indiaani hõimudele kuuluva koha täitmise üle (mis andnuks võimaluse muuta põhiseadust). Terve 2016. aasta kulus selle peale, et opositsioon üritas allkirjade kogumise teel endale puhast võitu saada, ent Hispaania ekspeaministri Jose Luis Zapatero ja Rooma (argentiinlasest) paavsti saadiku vahenduse tulemusel lõppes see protsess eimillegagi. Ühtaegu jäeti ära sama aasta lõppu ette nähtud kohalike võimuorganite valimised.

2017. aastal üllatas võim opositsiooni sellega, et viis läbi Põhiseaduse Assamblee (PA) valimised, millest sai selgelt parlamendi asendaja seisundis, kus too kõik valitsusest tulnud seadused torpedeeris. PA valimistest võttis osa 8,1 miljonit kodanikku ja sama aasta lõpul toimunud kuberneride valimisel kogus võim 5,8 miljonit ja opositsioon 5 miljonit häält. Elik – kuigi täna väidetakse, et Venezuelas on enam-vähem õiged vaid 2015. a. parlamendivalimiste tulemused, on opositsioon ikkagi osalenud ka „valedel“ kuberneride valimistel ja võitnud kohti. Samuti mais 2018 peetud presidendivalimistel, kus Maduro kogus 6,2 miljonit häält ja ülejäänud kandidaadid 3 miljonit häält.

Detsembris vahetus parlamendiopositsiooni juhtkond ja uueks liidriks tõusis vasaktiiva juht 35-aastane Guaido, kes 23. jaanuaril kuulutas end Venezuela ajutiseks riigipeaks. Vahetult enne seda sai ta telefonikõne USA asepresidendilt Mike Pence’ilt ja kohe tuli ka toetav otsus Euroopa Liidu juhtriikide ladvikult, seejärel kogu ühenduselt. Nagu ülal viidatud, oli selleks ajaks muutunud ka kolme Kariibi mere riigi hoiak, küll aga mitte 15-liikmelise CARICOM-i (Kariibi mere riikide ühenduse) oma. Madurot toetab jätkuvalt ka Parlatino – Ladina-Ameerika parlamentide ühendus.

Guaido taktika võimu ülevõtmiseks seisneb selles, et süüdistades Madurot kõikides majandusraskustes, esitleda end nende lahendajana, sest – „näete, muu maailm toetab mind“.

Seda kava üritati realiseerida USA lennukitega Kolumbiasse ja Brasiiliasse toimetatud humanitaarabi üle piiri viimisega 23. veebruaril. Selleks kaasati tuhandeid abilisi, ent üritus kukkus läbi, sest abi sissetoomise tõkestasid seaduslikule riigipeale värskelt uuesti truudust vandunud Venezuela relvajõud.

Välismaale jäänud Guaido külastas seejärel viit Lõuna-Ameerika pealinna, kus teda riigipeana vastu võeti, ja pöördus 4. märtsil kodumaale tagasi. Kuigi kohtuvõimud olid juba esitanud mitmeid süüdistusi, Guaidot ei vahistatud ja tal lubati vabalt tegutseda.

7. märtsil puhkes totaalne elektrikatkestus, sest keegi oli häkkinud end riigi suurima, Jaapani firmade abiga ehitatud hüdroelektrijaama juhtimissüsteemidesse; avarii likvideerimine nõudis peaaegu nädala. Valitsus süüdistas Guaidot kärmelt selles, et too eelnevalt teadis toimuvast. Guaido taktikast sedagi, et ta kiidab Chavezi „õiget poliitikat“, mida Maduro moonutavat.

Guaido on hetkel tuuril mööda osariike ja kutsub kohtumistel poolehoidjatega viimaseid töötlema oma riigi relvajõududes teenivaid sugulasi ja sõpru, et nood tuleks tema poole üle. Ajaloost ei meenu ühtegi teist nii pikka kampaaniat, et sõjavägi loobuks tõotusvandest oma riigile! Kuna mundrites inimesi on pool miljonit ja enamgi ning neist on siiani üle läinud alla tuhande ning Guaido taidlemine presidendina on kestnud juba rohkem kui kaks kuud ja peaaegu kõik tema poolehoidjate väljaastumised on saanud sama võimsa vastuse Maduro poolehoidjatelt, siis on raske uskuda, et üks kemplev pool suudaks teise riigist välja tõrjuda. Elik – Guaidol, kes on panustanud just sellele (lubades Madurole tagatisi välismaale siirdumise korral), tuleb leppida lahendusega ikkagi Venezuela pinnal. Mõistagi, et valimiste vormis, ning loogiline tundub olevat korraldada üheaegselt presidendi- ja parlamendivalimised, et kummalgi poolel oleks, mida võita.

Kui aga rääkida kaksikvõimust, mis täna on Venezuelas selgelt olemas, siis tuleb selle eelkäijaks pidada ülalkirjeldatud väljast loodud seisu Süürias 2012–2014, millele järgmisel aastal panid krooni Euroopasse saabunud miljon pagulast ja Venemaa sõjaline kohaleminek Vahemere äärde.

Venezuelas on õnneks kokku põrganud vaid kaks relvi minimaalselt kasutanud poliitmassi, kellest mõlemale tähendab õige valimistulemus lootust paremale ja õiglasemale elule.