Tartlane Hans Murrand oskab ja tahab muusikaga, ennekõike akordionimänguga, luua positiivset meeleolu nii endale kui ka kaasinimestele. Ta juhendab eakate ansambleid, mille liikmed tunnevad rõõmu kodust välja saamisest, harjutamistest proovidel, esinemistest kontsertidel ja seltskondlikel koosviibimisel. Teenekal pedagoogil Hans Murrandil on pikaajalised kogemused ka muusika õpetamisel kuulmis- ja kõnehäiretega lastele ja noortele.
Hans Murrand hakkas kohe rääkima viimase aja esinemistest. „Tartumaa Rahvakultuuri Seltsi ansambliga „Viisikera“, mida juhendan, olime möödunud nädalal külas Liiva tänava hooldekodus ja jõudsime ka Tartust kuuekümne kilomeetri kaugusele Peipsiääre valda Palale – kevade algusele pühendatud koosviibimisele. Seal laulsime ja mängisime koos kohaliku ansambliga „Domino“, kuhu kuuluvad Pala kultuurimaja juhataja solist Margit Soieva, Jõgeva akordionist Johannes Haav ja basskitarrist Andres Vöörmann.“ Hans Murrandi eestvedamisel tegutseb ansambel ka Tähtvere päevakeskuses ja vahel mängib ta sealsetel pidudel ka ise akordionit.
„Päevakeskuses peetakse eakatele ka kasulikke loenguid. Nii on käinud rääkimas teenekas arst Nikolai Põdramägi,“ rääkis pillimees. Murrandi sõnul on Tähtvere päevakeskuses mõned lauljad koguni üheksakümnesed, kuid tahet jätkub. „Päevakeskuse rahvatantsuansambel läheb peagi Tartus toimuvale Baltimaade folklooripeole. Mina saadan neid seal. Rahvamuusikaga peab koos käima elav pillimäng. Pealegi on tantsijad ise ka kõvad lauljad. Nad laulavad näiteks ka laulu „Kord elas mölder veski peal, tsimmai-ruudi-ralla…“.
Samuti saadab Hans Murrand nii „Viisikera“ kui ka Päevakeskuse ansamblite soliste.
„Kui pensionipõli kätte jõudnud ja töölt koju jäädud, on laulmine ja pillimäng paljudele üks meeldivaid tegevusi, mis motiveerib kodust välja tulema ja võimaldab olla seltskonnas. Mulle endale on harrastuseks ka lauatennis, mida mängin alates 1956. aastast. Juba käisin ära ka Vasulas oma maakodus. Tegin esimesi kevadisi majapidamistöid ja panin ka kasemahla jooksma. Edasi läheb mahl pudelisse ja siis sügavkülma, seda joon suve läbi. Mõned panevad kasemahlasse hea maitse saamiseks ka rosinaid.“
Vahepeal pakub Hans pirukaid, mis ostetud firmast „Rõuge Pagar“. „See ettevõtte valmistab väga maitsvaid ning soodsa hinnaga kondiitri- ja pagaritooteid. Mõned edasikauplejad müüvad Rõuge Pagari toodangut aga hoopis kallimalt. Aga see on äri.“
Seejärel viisin jutu muusikahuvi alguse juurde. „Alustasin Abja keskkoolis, kus mängisin akordionit ja trompetit. Kuulusin kooli orkestrisse. Suuresti olin iseõppija.“
Pärast muusikalise erihariduse omandamist töötas Hans Murrand õpetajana praeguses Miina Härma Gümnaasiumis ja seejärel palju aastaid Tartu Hiie Koolis, mis mõeldud kuulmis- ja kõnehäiretega lastele.
Kuidas toimub erivajadustega õpilaste muusikaõpe? „Nendele, kes ei kuule, saab õpetada vaid rütmi. Minu kogemused on näidanud, et kurdid on teinud rütmikaharjutusi kuuljatest koguni paremini. Kurtidel ju rütmitunne on. Nad ju ka tantsivad, sest tajuvad võnkumist. Eks muusika ole üldse kaasasündinud anne. Sa võid mõne loo ju selgeks õpetada, kui õpilane sind korrektselt ja täpselt jäljendab. Kaugeleulatuvat tulemust paraku ei tule. Laulmise õpetamisele aitab vahel kaasa kui teiste laulu kuuldakse,“ rääkis kauaaegne muusikaõpetaja.
„Paljud kõnehäiretega lapsed on need poisid ja tüdrukud, kellega vanemad on vähe tegelnud. Tihti pole nad ka lasteaias käinud ega osalenud ühes või teises ringis.
Muide, muusikaanne tuleb kasuks ka keeleõppele, olgu siis tegemist emakeele või võõrkeelega, sest soodustab keele kõla ja intonatsiooni õppimist. Mõnigi laps, kellel nendel aladel talenti pole, võib mõndagi saavutada spordis. Näiteks Hiie kooli õpilased on võistlustel olnud tugevamad isegi mõnegi tavagümnaasiumi õpilastest. Pealegi on internaatkoolis head võimalused treeningute korraldamiseks. Mitmedki Hiie kooli õpilased on edukalt toime tulnud kutsekoolides, õppinud seal neljadele ja viitele ning olnud konkurentsivõimelised töötegijad nii Eestis kui ka Soomes.“
Hans Murrandi sõnul on mitmed kurdid hakanud õppima ka tavakoolis. „Seda võimaldavad nendel juba kakskümmend aastat kasutusel olnud implantaadid. Keerulisem on nende seadmetega toime tulla aga lastel, kes pole oma elus üldse kuulnud. Nad peavad kaks aastat õppima siduma helisid heli tekitajatega, olgu selleks siis näiteks mehe või naise kõne või koera haukumine.“
„Kurtide probleemidele leitakse lahendusi. Märksa raskem on toime tulla laste ja noortega, kes on autistid. See nõuab visadust, kannatlikkust ja mõistmist lapsevanematelt, pedagoogidelt, teistegi valdkondade spetsialistidelt ja ka kaasõpilastelt, loomulikult igakülgset koostööd.“
Hans Murrand tutvustas ka erineva suuruse ja väljanägemisega akordione, enda ja oma sõprade pillimänguga heliplaate. Entusiastliku pillimehe musitseerimisest võib ülevaate saada ka Youtube’is.
Jaan Lukas