Meenutamaks minu eluõhtul oma õnnelikku lapsepõlve (1950/60-ndatel), otsustasin valmistada kartulisalatit, nagu vanaema seda aastakümneid korra-paar nädalas teinud oli. Ostsin poest kotikese kartuleid, värsket kurki, lastevorsti, majoneesi, hapukoort ja kimbukese tilli…
Keedetud kartul oli halva maitsega, kurgil polnud üldse maitset, vorst oli paha lõhnaga ja ülepipardatud maitsega. Majoneesi ja hapukoorega jäin rahule ning jõudsin tillikimbuni. Nuusutasin: mingi kopitanud (mürgi?) lõhn. Mudisin mõnda tükikest sõrmede vahel – no pole enam seda head ja omapärast tillilõhna, nagu oli veel paljukirutud nõukaajal. Kõik puudused kompenseerisin majoneesi lisamisega ja loodetud mõnusast söömaajast sai majoneesimaitselise olluse vastumeelne sissevohmimine…
Hinges kurbus ja suur pettumus, asusin ostu lähemalt uurima: kartul Marokost! Mina, vana ohmu, teadsin küll, et sisse veetakse eksootilisi (köögi- ja puu)vilju, kuid varem olin riiulilt haaranud ikka eestimaise kartuli. Kurk oli Luunja oma. Kodumaine? Kuradile säärane tundeta-maitseta kodumaisus! Rakvere vorst oli ju ka kodumaine?! Kuradile säärane tundeta-maitseta kodumaisus! Aga see till!? See oli Iraani oma! Kimbukene kaalus 0,145 kg ning maksis 2 eurot ja 03 senti! Ehk 13.99 eurot kilogramm! Maaletooja/pakendaja: Karlskroona OÜ, Jõelähtme vald, Loovälja tee 1.
Missugune Eesti või EL-i kõrgel ametikohal peesitav eestlust vihkav idioot on lubanud säärasel äril toimida? Väidan, et iga vähegi head tahtmist omav algaja Eesti köögiviljatalukene on võimeline korralikku kasumit teenides eesti rahvast köögiviljaga varustama eeldusel, et meile ei loodaks igal sammul alatuid takistusi.
Lõpetuseks üks oluline järeldus nii otseses kui ka kaudses mõttes: VÕÕRAS TILL ON EESTLUSE SURM…
Heiki Kortspärn, parteitu pensionärist patrioot
oli ka lapsepõlves TILL!
ei saa maitset salvestada, et saaks võrrelda Vargamäe Andrese aegset kurki ja tomatit tänaste euronormidele vastavate samanimeliste viljadega. Andrese ajal oli maamehel võtta väetiseks ainult sõnnik, nüüd vist enamik Mendelejevi tabelist. Ja kas vabaltkasvatatav kurk maitseb samahästi kui taimelavas päikese käes rippuv samuti kurgiks nimetatav roheline vili? Üldse ei julge võrrelda kunagist tomatit tänase nahkse kuu aega säiliva elukaga.
Kui meil oleks olemas pädev valem, mis näeks välja VM = LM×TA (VM – vilja maitse, LM – looduslik maiste, TA – tehisaine), siis TA<1 korral oleks VM samuti tagatult <1. Võimatu poleks isegi -TA ehk VM oleks <0.
Ja kui nüüd meie eluiga saaks ka korrutada tehistoidust saadava kahjuteguriga, siis pole imestada, et me kooleme sama noorelt nagu Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjanikud ja mõttetargad 2 aastatuhandet tagasi. pean silmas neid, kelle pea ei lennanud.
Mis saaks, kui meil kehtestataks igasugustele tehisainetele riiklik keeld? Kindlasti toituks me puhtamalt ja elaks me kauem, kuid samakindlalt ka kallimalt. Ja valitsus oleks kohe küsimuse ees, kuidas tagada sellele kasvanud surmaeelsele earühmale sobiv elatisraha? Kohe leiaks mõni, et kuna nüüd elavad inimesed 10 aastat kauem, võiks samuti tõsta ka puhkuselejäämise iga, näiteks 70…75 aastat. Igatahes selge, et see ei meeldiks valitsusele.
Ja oletan, et ei meeldi ka enamikule rahvast. Sest nad on harjunud saama paljut "tasuta" ja "odavalt" ega oska hinnata nende tegelikku hinda ehk oma elu väärtust.
Kokkuvõtteks peangi tõdema, et kuna meie puhtama elamisviisi vastu on nii valitsus kui ka rahvas, mis harukordselt isegi ühte langeb, siis midagi meie elus tervislikuma suunas ei muutu. Sureme omaenese väljamõeldud "tervislikkusesse".
oli Telhvis lugu üliodavast Poola vorstist – 1.24 kilo. Olen ka ise neid odavaid katsetanud. Paljalt nad süüa ei sünni, see on tõsi. Lisaainetest kleepub suu kinni. Kuid neid võib süüa praadides. Solk sulab välja ja alles jääb juba praetav osa. See on juba söödav. Kuid kuna solki on nii palju, siis jääb pärast praadimist slelest vorstist järele vaid kolmandik. Nii et selle kilo hind on tegelikult ligi 4€. Parem juba osta 6e sinki või kaelaliha, petta saab vähem.
ongi ainuõige! Hiljuti ostsin kiiruga eksikombel sardelle ega märganud, et juustuga. Kui kodus avastasin, siis pidin esimese valuga koertele kinkima. Jäin aga mõtlema, et kui õige ära praeks. Ja praadisingi. Järele jäi umbes pool, Juustuila voolas välja ja vedeldus. Mõnele juust meeldib, mulle mitte. Kuid tulemus oli söödav, isegi searuigamise maitset oli tunda.
Kas Kortspärn-Vinguviiuli vanaema kuldsetel 50-60ndatel tõesti ostis ka paljukiidetud nõukaajal aprillikuus poest värsket kurki ja tilli, et Kortspärn-Vinguviiul oskab nüüd võrrelda tollaste produktide maitset praeguste omaga? Kui nii, siis ilmselt ei elanud vanaemakene Eestis, ammuks veel küüditatuna Siberis, – aga peaasi, et ajad olid kuldsed! Järgmine kord soovitan Vinguviiulil keegi noorem poodi saata, kes oskab Eesti ja Maroko kartulil vahet teha (kõige parem, kui poodimineja on kirjaoskaja, sest sildil on päritolumaa kirjas) – muide, esimene on ka tunduvalt odavam!