10. aprill 2019

Koalitsioonileping sai Toompea lossis allkirjad

Keskerakonna esimees Jüri Ratas, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ja erakonna Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder allkirjastasid esmaspäeval Riigikogu Valges saalis toimunud tseremoonial valitsusliidu aluspõhimõtted aastaiks 2019–2023 ehk koalitsioonilepingu. Allkirjastamise järel ütles Jüri Ratas, et selles koalitsioonis on soov, tahe ja ka kompromissivalmidus leppida kokku põhimõtetes, kuidas koalitsioon Eesti elu edasi viib. „Koalitsioonileppe sisuks on soov olla sidus, tugev Eesti ühiskond. Meie soov on see, et kedagi ei jäetaks maha, et kõik 1,3 miljonit tunnevad, et on meie inimesed,“ märkis Ratas. Tema sõnul otsib see koalitsioonilepe koostööd, inimestele kindlustunnet ja heaolu ning kõige olulisemana seda, et rahvastik oleks positiivse iibega. „Meie olulisim ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning kaitstud Eesti püsimine. Arendame demokraatlikku õigusriiki, kus on tagatud meie ühiskonnas olulised väärtused, inimõigused, sõnavabadus ja isikuvabadused; kus austatakse kõiki Eestimaal elavaid inimesi, nende vaateid ja arvamusi ning kus igaühel on võimalus ennast teostada. Lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis sätestatust, tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie vaba riigi oluliseks alustalaks on kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse,“ seisab lepingu avasõnas.

Volikogu toetas üksmeelselt koalitsioonilepet

Laupäeval Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos olnud Keskerakonna volikogu toetas üksmeelselt väljapakutud koalitsioonilepingut EKRE ja Isamaaga. Volikogu soovis edu ka erakonna ministrikandidaatidele Jüri Ratasele (peaminister), Jaak Aabile, Taavi Aasale, Tanel Kiigele ja Mailis Repsile. Volikogu ees peetud kõnes peatus Keskerakonna esimees Jüri Ratas nii  koalitsioonikõnelustel ja sõlmitaval koalitsioonilepingul kui ka tulevase valitsuse kokkupanekul. Ratas ütles, et koalitsioonile on antud hävitavaid hinnanguid juba enne koalitsioonileppe valmimist, kuid loodav liit seisab kõigi Eesti inimeste heaolu eest, sealhulgas ka nende jaoks, kes tulevast valitsust veel ei toeta. Ratas märkis, et kolme erakonna roll ja kohustus on inimeste kartusi maandada ning ühiskonda rahustada. „Tõestame oma tegevusega, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus seisab Eesti tervikliku arengu, iga inimese heaolu ning Keskerakonnale oluliste väärtuste ja põhimõtete eest,“ sõnas Ratas.

JUHTKIRI. Ester Karuse: Esimene tõsisem lennuharjutus

Riigikogu valimistel ei kohta just sageli Valgast pärit kandidaate. Küll aga oleme saanud siin valida nii pealinnast kui ka kaugemaltki tulnute vahel. Seetõttu ei mõelnud ma pikalt, kui sain ettepaneku ise kandideerida. Olen veendunud, et minu kodukohal on palju enamat ja paremat pakkuda, kui ainult odav alkohol, mida meie naaberlinnast Lätis ostma tullakse. Paraku on aga nii, et kui kohaliku rahva esindajat Riigikogus ei ole, siis ei ulatu ka nende inimeste hääl Tallinnani. Seega saigi mu missiooniks viia Valga jälle Eesti poliitilisele kaardile. Pean tunnistama, et ehkki võtsin valimiskampaaniat väga tõsiselt ja tegin hea tulemuse nimel Kagu-Eestis palju tööd, tuli 1665 valija toetus mulle endalegi suure üllatusena. Olen oma 26 eluaastaga ju siiski poliitikas veel üsna algaja ning ka Riigikogusse kandideerisin alles esmakordselt. Seda enam olen siiralt tänulik inimestele, kes nägid just minus oma huvide esindajat ja usaldasid mulle oma hääle. Usun, et 1665 ei ole pelgalt suur häältearv, vaid iga hääle taga on inimene, kes siiralt soovis sel teekonnal mulle edu.

Raimond Kaljulaid ja vene valija

Ma imetleksin nüüdseks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidi, kui tema pöördumises vähemusrahva poole oleks jäänud riigitelevisioonis kõlama sõnum: „Mina ei pea venelasi parasiitideks ega tibladeks ja nõuan seepärast hallipassilistele kodakondsuse andmist. Ma kuulun uude ja tõeliselt demokraatlikku põlvkonda ega taha vastutada nende vigade eest, mida tegi Nõukogude Eesti Ülemnõukogu, kes end taasiseseisvumisel Riigikoguks ümber nimetades jätkas nõukogulikke kampaaniaid, mis rikkusid taas ära tuhandete inimeste elu.“ Riigitelevisioonis edastamist väärinuks ka sõnum: „Ma annan Narva puudustkannatavatele emadele poole oma palgast, sest venekeelse vähemuse töötasu on eestlaste omast palju madalam, ja algatan ka vastava üleriikliku korjanduse.“ Või siis niisugune: „Ma kolin Ida-Virumaale ja pakun nii venelastele võimaluse kohata  ometi kord  eestlast, kellega nad võiksid riigikeelt harjutada.“ Venelasi alandava „tiblatsitaadiga“ tormanuks kindlasti  riigitelevisiooni ka mõni laulva revolutsiooni ajal  koomasse  langenud õilis demokraat ja teisitimõtleja, keda Eesti tänane poliitika jahmatab.  Kohalikke venelasi endid ei hämmasta juba ammu, kui keegi neid „tiblaks“ sõimab. Samalaadseid ja hullemaid lauseid on meie vabas meedias venelaste suunas lendu lasknud  väga haritud ja austatud isikud. Neid väljaütlemisi on kolmekümne aasta jooksul kogunenud nii palju, et nad ei mahuks ära ühte lehenumbrisse.

Eesti ja Vene presidentide kohtumiste tagamaadest

Suurte ja väikeste suhetes on alati raske ette kujutada, et esimese sammu teeks suurem. Ajalugu meenutades tuleb siiski ette, et kui arvestada ka üleminekuperioodi taasiseseisvusele, siis on Venemaa juht ikkagi ühel korral tulnud kutse peale Eestimaale. See leidis aset meile ja toonasele impeeriumile otsustaval hetkel. Mõistagi on jutt Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini tulekust Tallinna jaanuaris 1991 toetamaks Balti liiduvabariikide õigust ise otsustada oma saatuse üle. Vabaduse ja demokraatia nimel tegutsemise kõrval oli selle suurkäigu teoks saamises oma osa Jeltsini ja Eesti toonase riigipea, tiitli järgi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe, Arnold Rüütli isiklikel suhetel. Kus kõik pani paika Rüütli ligiastumine ja toetussõnad Jeltsinile siis, kui Jeltsin Moskva linna juhtimisest eemaldatuna sai Mihhail Gorbatšovilt ja teistelt kriitikat parteikonverentsil. Kild eelnenust sai toodud tõdemaks Rüütli haruldast külgetõmbevõimet ja autoriteeti, sest ka ainuke kord Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ametlike suhete ajaloos, mil suurema president tuli väiksema presidendi juurde, oli tulek tema juurde 20. jaanuaril 2005. Mis sest, et Venemaal ja Kremlis. Fakt on see, et Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kabinetti, kus vestlesid Aleksius II ja talle külla saabunud Arnold Rüütel, astus ühel hetkel sisse president Vladimir Putin, et liituda vestlusega.

Kõigest pikemalt ja palju muud huvitavat 10. aprilli Kesknädalas.  www.kesknadal.ee veebilehel ilmuvad Kesknädala paberlehe artiklid nädala jooksul. Lisaks avaldatakse veebilehel olulisi uudiseid igapäevaselt.