Kunst on alati olnud kaasaegse elu peegeldamine sümbolites. “Filmikunsti ülesanne ei ole isoleerumine reaalsusest naudingute ja illusioonide maailma, vaid tähendab vastupidist – illusioonide purustamist ja reaalsuse kiht-kihilt lahtikoorimist kuni selle traumaatilise tuumani, publiku äratamist magusast unenäost tõeluse õudusesse,” on öelnud Austria art-house-filmide tipprežissöör Michael Haneke.
Eesti suurkirjanik Anton Hansen-Tammsaare ning nimekas lavastaja ja dramaturg Andres Särev arutasid Kadrioru-naabritena möödunud sajandi kolmekümnendatel pikalt, kuidas romaani “Tõde ja õigus” menukalt teatrilavale tuua.
Tänapäeval, EV100 raames usaldati sümbolistliku suurromaani ekraniseerimine produtsent Ivo Feltile ja täispika mängufilmi valdkonnas alles debüteerivale Tanel Toomile. Nüüd on “Tõde ja õigus” taasiseseisvunud Eestis absoluutarvestuses vaadatuim film, mis näitab kultuurrahva janu tüvitekstide järele ka nüüdisaegses audiovisuaalses kunstis.
Tüvitekst
Kirjandusteadlane ja kirjanik, Tartu Ülikooli rahvusteaduste professor Arne Merilai kirjutab, et “akadeemilises inglise keeles käibivaid väljendeid core text või seminal work on eesti keeles paaril viimasel kümnendil hakatud tõlkima sõnaga „tüvitekst“.”
Kuulus orientalist Linnart Mäll (1938–2010) on pidanud viimase paari aastatuhande ajalookulu suurimateks mõjutajateks humanistlikke „baastekste“, mis kujundasid välja uue ühiskondliku mõõtme – kultuuri.
Baasteksti asemel tõi Jaan Undusk Felix Oinase artiklikogumiku „Surematu Kalevipoeg” saateartiklis „Rahvaluuleteksti lõppematus” meie akadeemilisse keelepruuki suupärasema omasõna „tüvitekst“. Ta defineerib: “Tüvitekst on eeskätt rahvust loov tekst, rahvuse sakraalne narratiiv, mille üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast.”
Keele- ja kirjandusteadlane, õppejõud ja meediaasjatundja Tiit Hennoste aga arvab, et eestlastel polegi veel tüviteksti, et tüviteksti-rahvana oleme õieti alles kujunemas, seega meie teadvust kujundab pigem hajus fragmentaarium kui sidusalt struktureeriv tekst.
Seega “Tõde ja õigus” on kohustatud tüvitekstina kandma rahvust loovat ideoloogilist sõnumit ka nüüdisaegse audiovisuaalse kunsti vormikeele kaudu.
Vastutaja
Olen Tammsaare loominguga kokku puutunud lavastuskunstnikuna – Noorsooteatris Merle Karusoo lavastuses “Me otsime Vargamäed” ja Eesti Draamateatris Raivo Trassi lavastuses “Liigvesi”.
Abstraktsioon teatrikunstis ja ajaloolise audiovisuaalse kunsti ülirealistlik sümbolism pole võrreldavad, sest kõneldakse erinevates kunstikeeltes. Tippnäitleja võib voki taga täita kogu etenduse, aga filmi sümbolistika saab usutavuse läbi realistliku olustiku ja tegevuse.
Filmi vaadates tuli teatritekst tuttavana ette. Ometi pidin tihti lugema inglis- ja venekeelseid subtiitreid, sest näitlejate kõne haihtus tihti kuuldeväljalt.
2008. aastal stuudios „Allfilm“ Piret Tibbo-Hudginsi poolt produtseeritud stsenaristi ja režissööri Tanel Toomi pooletunnine mängufilm “Teine tulemine” valiti Veneetsia filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi. Seejärel astus Toom National Film and Television School’is magistriõppesse. Inglismaa kooli lõputööks olnud lühimängufilmiga „Pihtimus“ võitis Toom 2010. aastal parima välismaise filmi kategoorias tudengifilmide Oscar’i.
Toom on meedias tunnistanud, et on A. H. Tammsaare romaanist “Tõde ja õigus” filmi tegemise ideed mõttes kandnud oma viis aastat. Mis on olnud linnalaps Toomile teemat käivitavaks inspiratsiooniks, seda pole stsenarist ja režissöör avalikustanud.
Tammsaare ajaks oli meie moderniseeruv rahvus oli juba oluliselt välja kujundatud. Eestlased olid aktiivselt tegevad nii Vene Impeeriumis kui ka Lääne-Euroopa kultuuriruumis.
Anton Hansen-Tammsaare suurromaani peategelaste Andrese ja Pearu prototüübid olid Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg. Andres ja tema noor perenaine Krõõt kolisid Vargamäe Eespere talusse, mida kutsuti ka Mäe taluks, elama 1872. aastal. Nende naabriks olevas Oru talus elas oma perega Tagapere peremees Pearu, kes ostis talu 1869. aastal. Mõlemad olid Vargamäel ettevõtlikud ja tublid taluperemehed ning majandasid oma talu oskuslikult.
Kuigi naabrite vahel oli eriarvamusi, võtsid mõlemad vallavolikogu liikmetena osa Albu valla elust. 30. jaanuaril 1878 sündis Tammsaare-Põhja talus Peeter ja Ann Hanseni peres neljanda lapsena poeg Anton. Tulevane kirjanik oli sünnitaluga tihedalt seotud esimesed paarkümmend eluaastat. Sajandi alguses kujuneb välja poliitiline eestlane – Andrese poeg Indrek asub õppima Hugo Treffneri eragümnaasiumis
Filmikeel
Filmi „Tõde ja õigus“ paljutõotavaks alguseks on sümbolistlik sohu uppuva lehma väljatõmbamise stseen. Naturalistlik filmikeel on meisterlik nagu Michael Haneke filmis „Valge pael“, kus pilt eritab ekraanilt austerlase filmidele omast minevikumälu erutavat aroomi.
Filmikeel vajab detailideni isiklikult läbi tunnetatud kunstivahendeid, mis imevad publiku tegelaste elu kaasa elama. Lootusrikkalt alanud film vajub aga kohe teatraalsusesse, tekitades publikus igavust, sest kirjanduslikud tekstid pole üheselt tõstetavad audiovisuaalse kunsti keelde.
„Vanemuise“ teatris etendatud Kaarel Irdi lavastuse “Külavahelaulud” stiilis esitatud koorilaul kõrtsistseenis mõjub nagu katkend ooperfilmist. Muidugi võib Tammsaare loomingut lavastada ka ooperina. Ta kriitilisest näidendist “Kuningal on külm” tegigi Valter Ojakäär eduka ooperi. Ka “Tõde ja õigus” oleks ooperina tõesti äge.
Kuid totaalne stiilide segunemine ekraani-“Tões ja õiguses” pole taotluslik ja mõjub katastroofiliselt. Vaimukast Pearust on kujundatud karikatuurne joodik ja töörügaja Andresele kleebitud habe teeb kangelasest usumeelse jõuluvana. Peategelased vajuvad punalumpenliku esteetikaga art-visuaali, mis on oskamatusest tingitud tüviteksti täielik screw-up. Tegevus toimub ajatus ruumis ja metsistunud võsas. Kui kapitalismi sümboliteks on kiirus, liikumine ja muutused, siis õlgkatustega steriilsed etnohütid rõhutavad sisuvälist sürrealistlikku aja seiskumist, mille sekka andekas operaator Rein Kotov filmib igavusest mõttetuid ilupilte.
Kuid järsku ilmub ekraanile elav naisetüüp, kes haarab ja hakkab liigutama vaataja hinge. Filminäitleja Ester Kuntu jumalik anne kujundab iseseisvalt Vargamäe Mari rollijoonise ja tõuseb emotsionaalselt esile nii, et kisub vahel pisara silma. Tammsaare shakespeare’lik kiredraama skeem aitab takka. Taolisi asju on Eesti filmides näitlejatega varemgi juhtunud. Kahjuks pole Kuntul meespoolset partnerit, eriti oskamatult valitud Jussi karakteri puhul.
Tammsaare romaan „Tõde ja õigus” on kapitalistliku ühiskonna tormilisest arengust maal ja rahvuse kujunemise ajast.
Nõukogude Eestis oli kapitalistliku ühiskonna progressi käsitlemine tabu. Lavatükkide ideoloogiline kontseptsioon oli suunatud töö ülistamisele – „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Tammsaarelik „tee tööd, siis tuleb armastus” oli kallutatud pooltõde.
Tõese tüviteksti “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga armastust ei tulnud” taastamine on õige.
Tõnu Virve, filmindusekspert