Raul RATMAN, raulratman@hot.ee
Arhitektuurilises mõttes jäädvustas Stalin end sellega, et jättis maha iselaadsed epohhilised mälestusmärgid – kuulsad Moskva kõrgehitised, nn stalinlikud templid. Pärast Nikita Sergejevitši jäid temast mälestuseks viiekorruselised majad – hruštšovkad, mida praegu Moskvas lammutatakse kõlbmatu elamispinna likvideerimise programmi käigus. Kõik grandioosne on üürike…
Nikita Hruštšovi nime kuuldes kerkib kaemuslikult pilt, kuidas raevukas Nõukogude riigijuht ÜRO Peaassambleel lärmab oponentide peale, tagudes kingatallaga vastu tribüüni. Sel kombel püüdis ta üle kärkida kõiki, haarates impulsiivselt esimese kättejuhtuva, jäädes ise sokiväele. (Meenub episood Conan Doyle’i „Baskerville’i koera“ järgi tehtud filmist, mis osaliselt vändati Tallinnas ja kus sir Henry (teda mängis kuulus režissöör Mihhalkov, muide ka Nikita Sergejevitš), kui talt varastati kingad, käratses – „Kelleks mind selles võõrastemajas peetakse?! Lolliks või?“ – ja ka tagus allesjäänud kingaga vastu lauda. See oli ilmne mõistukõnes, Aisopose keeles, alltekst Nõukogude filmis.).
Huvitav oleks teada, kas Nikita jalanõu oli „Bolševitška“-vabriku või väljamaa toode? NLiidu liider oleks võinud hästi teenida jalanõude kaubamärgi reklaamiga ja saadud raha eest Kanadast veelgi rohkem teravilja osta. Vaatamata kiidupropagandale juhtusid maal tihti viljaikaldused, seejuures „tänu“ ka partei arutule põllumajanduspoliitikale. Ega Nikitat asjata „kukuruusnikuks“ nimetata – ta ju otsustas nisu asemel maa maisiga (kukuruza) üle ujutada. Küllap meenutades, kuidas lapsepõlves see odav põlluvili tema perekonna näljasurmast päästis, võttis Nikitka (nagu nimetas teda vahel rahvas) nõuks üles harida Kasahstani ääretud stepid ja ilukõne abil osavalt meelitati noori nendesse viljatutesse piirkondadesse.
Jutumees Nikita. Nikita Sergejevitš armastas publiku ees kõnesid pidada, joovastudes omaenda kõneoskusest. Ta oli jutumees, rääkis lihtsalt nagu töölisklassi ridadest võrsunu, ehkki mitte nii korralikult ja väljapeetult, kui juhid, kelle eest kirjutavad kõnetekste spitsraiterid, kuid see-eest esines ilma paberita ja väga emotsionaalselt.
Ta oli Nõukogudemaa väga isepäine ja ekstravagantne liider. Ajalugu säilitab rohkeid Nikita Hruštšovi ootamatuid väljaastumisi – nii koomilisi kui ka epohhilisi. Ühe suletõmbega „kinkis“ ta Krimmi oma kallile Ukraina NSV-le (ta oli sealtkandist pärit) – seepärast on Ukrainale kuulunud poolsaarest nüüd saanud rahvusvahelistes läbirääkimistes Tüliõun, millesse on siginenud Kahtluseuss.
Aastal 1956 toimus kuulus NLKP ХХ kongress, kus Hruštšov paljastas oma endise isanda Jossifi isikukultust. See oli kogu rahvale ennekuulmatu šokk, ja võib-olla seepärast paljud, kes olid Diktaatorit jumaldanud, tülgastusega suhtusid tema järeltulijasse kui persoonisse, kes tantsib surnu kontidel. Mõni ütleb, et Hruštšov ja tema klikk tegid seda sellepärast, et iseennast puhtaks pesta – seisis ju mahalaskmistele mõistetute nimekirjade all ka tema allkiri (Stalin oli omakorda „targalt“ sundinud veretöös end määrima ka kõiki teisi). Mõne meelest olevat see olnud kui vana teenri kättemaks selle eest, et julm Jossif Vissarionovitš sundis öistel bankettidel marssal Budjonnõid harmoonikal mängima, Hruštšovi aga talupojahames alandavalt hopakki vihtuma. Muide, nimelt Hruštšovi ettekande põhjal ja marssal Žukovi abiga arreteeriti Lavrenti Beria ja lasti sealsamas maha ilma kohtu ja juurdluseta, ajades suurema osa veretöödest tema kaela.
Kõigest hoolimata assotsieerub Hruštšoviga ka nn Sula, mida ei väsi ülistamast intelligents. Sel teatud vabaduse ja värske õhusõõmu perioodil pärast ülikarmi diktaati ilmus välja palju loomingulisi isiksusi ja märgilisi nähtusi, mis on toonud Venemaale au ja kuulsust: Võssotski ja Taganka teater, Andrei Voznessenski ja Jevgeni Jevtušenko, skulptor Ernst Neizvestnõi, trükiti Solženitsõnit, asutati progressiivne ajakiri „Junost“. Hruštšov paotas ka Raudset eesriiet – aastal 1958 toimus Moskvas Ülemaailmne Noorsoo ja Üliõpilaste Festival: Venemaa avastati maailmas uuesti, ja võiks mainida ka, et pärast pidu tulid Liidus ilmale „huvitava“ nahavärviga lapsed. Astusid lagedale ka kodukootud lõngused (stiljagi) – hallil maastikul läigatasid ekstravagantselt eredad värvid. Alles hiljem hakati uuesti kruvisid kinni keerama, viies maa täielikku stagnaaega. Kuid hea oli seegi, et Nikita oli riigijuht, keda rahvas enam ei kartnud. Kihistati naerda, pilgati teda. Pintsakud tema vormitul figuuril lotendasid nagu hernehirmutisel kukuruusiväljal (maisipõllul), kuid arvan, et teda siiski austati. Tõi ta ju rahva pärast laastavaid sõja-aastaid välja barakkidest ja ühiskorteritest, ehitades hruštšovkad – küll väikegabariitsed, kuid ikkagi omaette korterid! Mis oli paljudele suur õnn! (Muide, hruštšovkade üheks autoriks oli tuntud eesti arhitekt Mart Port.)
Kuid Nikita peamine tähtis tegu oli see, et laagritest vabastati tohutu hulk Stalini ajal represseerituid, kes võisid tagasi saabuda omaste keskele ja rahuliku elu juurde.
Lõpetas oma elu Nikita Hruštšov üleliidulise tähtsusega Personaalpensionärina. Tema kaaskond, kes oli väsinud oma kõrge „kodanik ülemuse“ tempudest ja muidugi teda kartes, otsustas ta troonilt kukutada, ja Presiidiumi istungil vandenõu abil heidetigi Nikitka troonilt alla. Teda ei likvideeritud, nagu see oli Peremehe ajal, kuid isoleeriti elama riiklikku suvilasse, kus vaikne vanamees hakkas kirjutama memuaare ja oskas, hoolimata KGB järelevalvest, ajakirjanik Victor Louis’ kaasabil saata kirjutisi Läände (tõsi küll, Louis oli ka ise KGB erakorraline agent ja kõik Poliitbüroole ebasoodsad momendid jäeti memuaaridest välja).
Hruštšov mõtestas paljugi oma elus ümber ja, muide, kutsus enda juurde suvilasse külla progressiivset noorsugu, sealhulgas ka Vladimir Võssotski. Ma arvan, et selle juhtumi kohta lauliski Poeet: „Меня зовут домой Большие люди, чтоб я им спел «Охоту на волков» („Mind kutsuvad oma koju külla suured inimesed, et ma laulaksin neile „Hundijahti“.“).
oleks väga rõõmus olnud, kui oleks teada saanud meie eelmise aasta suurepärasest maisisaagist. Võibolla saigi, nüüd laseb Ljonjal endale ja teistele põrgus välja teha.
nii tore on siinses kobrulehes lugeda “ülimat” head uudist. Miks küll “kallutatud peavoolumeedia” sellist “tähtsat” asja ei kajasta. Piinlik lugu lausa. Eled-janed-otid sit..kotid-maalid-vaakujad, see on vesi teie veskitele, kiitke nikitat ja meenutage oma olematuid mälestusi taevani. Kolm klouni ttv pa…a punktis kindlasti laulavad oode ja näitavad klippe maisi “üllatavast” võidukäigust ENSV-s (mis muidugi on USA provakatsioon/lollakad õppisid ju enne tiblasid maisi “kasulikkuse” selgeks). Mida jura te veel olete võimelised “juubelina” “sõltumatult” kirja panema? 22. 04. on ju teie “juhtgeeniuse” sünnipäev, üllitage temagi kohta midagi klounid.
hea et meelde tuletasid. Ma juba mõtlesin, mille tähistamiseks homme juua.
Vahest oli ta naljakas küll aga mitte õel. Kuid siiani tekitab pingeid ssjaolu et ta kinkis Venemaale kuuluva Krimmi ebaseadusljkult Ukrainale Eks ta ise oli rahvuselt ukrainlane. Krimmi rahvas on väga rahul nüüd ja seal elavate inimeste elu pn parem kui oli Ukrainas olles.Ma ei saa aru miks sellest tõusis vihavaen Venemaa vastu. Krimm läks ju uuesii Venemaa loosseisu kasutades seadust enesemääramise õigusest. Meil pole mõtet sekkuda ja see ei ohusta meid mingil määral. Ohu väljamõtlemine on kellelegi kasulik ja õigustus NATO kohalolekule keda me peame üleval pidama oma nappidest ressurssidest.Naeruväärne on arvata et Venemaa kardab NATO-t. l
ebaseaduslikkust Krimmi üleandmisel polnud. See oli tollane tava ning nii kanditi paljusid maa-alasid ühe haldusest teise omasse. kas Narvataguse ja Petserimaa meelest lännu? Nii et jätke see jura ebaseaduslikkusest, kõik oli siis seaduslik ning nii tuleb seda ka täna tunnistada. See ei käi aga teistelt riikidelt anastatud alade kohta nagu Petserimaa ja Narvataguse.
Raul kirjutab kena mälestuse ka aasta pärast, kui ühel suurel juhil ja massimõrvaril möödub sünnist 150 aastat?
festival oli moskvas 1957
Jah, ega Hruštšov ainult ÜRO kõnepuldis osanud kingaga vehkida, ka oma impeeriumis oli ta siiski esimene julge, kes Stalini isikukultuse ja kuriteod paljastas, poliitvangid ja Siberisse küüditatud rehabiliteeris…
Krimm on Venemaa valduses olnud alates Katariina II ajast alates. Kui ukrainlane Nikita sai võimule pärast Stalini surma, siis ta 1956a. määras Krimmi Ukrainale. Kuna ka Brežnev oli ukrainlane, siis Ukraina oli NSVLiidus kõige rikkam Vabariik. Ta oli ainukese liiduvabariigina esindatud ÜRO-s. Ukrainas on ju väga viljakas mustmuld, ta oli riigi viljaait. Neil on rauamaaki, sütt, naftat, gaasi ja tähtsamad sõjatehnika ja lennuki tehased olid Ukrainasse koondatud. Nemad lisadotatsioone Kremlist ei saanud, nad tootsid kõige rohkem. Teistest liiduvabariikidest said kõige suuremaid dotatsioone Gruusia, siis Eesti, Läti, Leedu jne. Tänases PLehes ilmus tabel SKP kohta ühe elaniku kohta ostujõu pariteedi järgi aastate lõikes 1994-2018a.Esirinnas on praegu Eesti, Venemaa on praktiliselt meiega ühel joonel v.a. alates 2014a. rebisime neist veidi ette. Meil on 2018a. 34 000 USD, Venemaal aga 29 000USD. Ukrainal praegu 9 000 USD.
Nendes viiekordsetes said inimesed elada normaalselt .
Peale sõda elati keldrites ja ühiskorterites.
Mis sa tahad et oleks ehitanud kõrgeid klaasmaju rikastele ?
Siis ei olnud rikkaid ega vaeseid nii nagu praegu – siis olid inimesed.
Palju oli ehitada vaja, oi kui palju, polnud aega molutada probleemide lahendamisel kui praegu.