24. aprill 2019

Yana Toom: Euroopa miinimumpalk ja muud hüved saavad reaalsuseks

Eesti on osa Euroopast, ja Euroopa Liidu tasandil tehtud otsused mõjutavad suurel määral meie kõigi elu. Siiski aina sagedamini kostavad jutud sellest, et Eesti elanikel ei ole Euroopa Liidust sooja ega külma, mis aga pole tõsi. Meenutagem viimaste aastate positiivsetest näidetest kasvõi üleeuroopalist mobiilside rändlusteenusetasu kaotamist; mitte eriti positiivsetest – kahetsusväärset autoriõigustedirektiivi, mis võib lähitulevikus mõjutada kõiki internetikasutajaid. Ja see on vaid väike osa tulevastest muudatustest. Aprilli keskel pandi Euroopa Parlamendis hääletusele direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta. See dokument peab parandama kõikide Euroopa töötajate töötingimusi. Niisugune direktiiv tähendab Euroopa sotsiaalõiguste samba elluviimise algust. Sotsiaalõiguste sammas on revolutsiooniline algatus, millele võrdseid ei ole EL-is siiani nähtud. Mispärast siis revolutsiooniline? Deklaratsioon sotsiaalõiguste samba kohta kuulutati välja novembris 2017 Göteborgis, ning see oli erakordne sündmus: esmakordselt oma ajaloos tundis Euroopa Liit muret sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi pärast. Lühidalt öeldes, Euroopa sotsiaalõiguste sambas kehtestatakse ühtsed sotsiaalsed standardid kogu Euroopa Liidule. Jutt on võrdsetest võimalustest, võrdsest ligipääsust tööturule, väärikatest töötingimustest, sotsiaalsetest garantiidest, õigusest väärilisele palgale, tervishoiule, tasakaalule töö ja eraelu vahel ning, mis pole vähem tähtis, õigusest minimaalsele sissetulekule.

Erki Savisaar: Eesti hääl Euroopas – jõuline ja enesekindel

Kuigi seni on Eesti kuulumisest Euroopa Liitu peamiselt võitnud, leiduvad selles liikmelisuse meepotis ka mitmed tõrvatilgad. Seni on Eesti iga Euroopa Liitu sisse makstud euro eest saanud tagasi neli eurot. Järgmisel eelarveperioodil saame tõenäoliselt iga euro eest tagasi kolm. Seega panustab Euroopa Liit endiselt Eesti majandusse, aidates meid lähemale nii Lääne- kui ka Põhja-Euroopale. Samuti on meid aidanud teised Euroopa Liidu olulised alussambad: kaupade ja tööjõu vaba liikumine ning geograafilist diskrimineerimist vähendavad algatused. Kuna Ida- ja Lääne-Euroopa nägemused maailmast on kohati väga erinevad, tuleb seda jõulisemalt selgitada, miks üks või teine algatus ei ole meile vastuvõetav või miks me mõne asjaga soovime liikuda edasi kiiremini kui soovib näiteks Lõuna-Euroopa. Üheks selliseks küsimuseks on näiteks põllumajandustoetused, mis on meil oluliselt madalamad kui Lääne-Euroopa riikidel.

JUHTKIRI: Eesti peab seisma bürokraatia vähendamise eest Euroopas

Eesti on väike riik. ja seepärast peab iga meie esindaja, kelle saadame Euroopa Parlamenti, olema energiline ja sisukas. Suuremad riigid, kel saadikuid rohkem, võivad endale lubada ehk vähem pingutamist, Eesti aga mitte. Seepärast on Euroopa Parlamendi valimised tänavu 26. mail oluline hetk nii Eestile kui ka kogu Vanale Maailmale. Milliseks kujunevad põllumajandustoetused? Kas Eesti saab oma esimese kiirraudtee-lõigu? Kas Euroopa fondide raha kasutamine Eesti teedeehituse heaks on ka tulevikus võimalik? Kas jätkuvad teaduskoostöö ja Erasmuse tudengiprogrammid? Need on vaid mõned näited küsimustest, millele antakse vastus Brüsselis ja mida Eestil on huvi mõjutada endale sobivas suunas.

Enn Eesmaa: Meie Euroopas, Euroopa meis

Mäletan, et esitasin toona alati vastuküsimuse: kas planeedi ühe õnnelikuma rahvaga Soome on Euroopa Liidus vaba ja sõltumatu? Vastused olid loomulikult jaatavad. NATO osas taipasid kõik ja kohe selle kaitseorganisatsiooni vajalikkust. Möödunud aastad on rõhuvale enamusele meist tõestanud tollase valiku ainuõigsust. Tänapäeva maailmas on oluline istuda nende laudade taga, kus võrdsetel alustel tehakse ja võetakse vastu meie maailmajao jaoks olulisi otsuseid; alternatiivi korral loeks me neist vaid ajalehtedest. Täna seisab Euroopa Liit uute väljakutsete ees. Mis saab pärast Brexit’i jõustumist? Kas brittide otsus annab uut indu teistelegi rahvastele? Mõneski riigis puudub paljudes küsimustes lõplik koosmeel. Üllatavalt suure osakaalu on viimastel aastatel saavutanud Euroopa Liidu „kriitikud“. Seetõttu vajame ka Euroopa parlamendis senisest rohkem diplomaadivõimetega liikmeid, kes soovivad ja oskavad partneritega läbi rääkida, neist kõigekülgselt aru saada ning vajadusel ka mõistlikke kompromisse teha. Euroliidu ees seisavad ju praegu ja hommegi mitmed rasked väljakutsed: mõrad rahvusvahelises kaubandussüsteemis, ebastabiilsus ja koguni konfliktid ida- ja lõunapiiril, jätkuv migratsioonikriis, konkureerivate suurjõudude majandusliku võimsuse tugevnemine, kliimamuutused. Ning loomulikult Brexit.

Anneli Ott: Euroliidu võimalused ei tohi jääda kodus kasutamata

Selle viieteist aasta jooksul, mis Eesti kuulub Euroopa Liitu, loodud võimalused on saanud meile nii harjumuspäraseks, et paljud meist tihtipeale ei oska neid Euroopa Liiduga enam seostadagi. Nii on näiteks kuulumine ühisesse Euroopa turgu aidanud Eesti majandusliku võimekuse viia uuele tasemele, mida poleks varasemal, 1,3 miljoni elanikuga siseturul olnud võimalik saavutada. Kuid majanduslike garantiide kõrval ei saa mööda vaadata ka teistest väärtustest, mis saanud euroopaliku eluviisi lahutamatuks osaks. Europarlamendi valimistel otsustavad Eestimaa inimesed selle, kes järgmisel viiel aastal kaitsevad Eesti huve Euroopa Liidus ning millised väärtused kujunevad peamisteks Euroliidu poliitikate kujundamisel. Oma põhimõtete selgitamine Euroopa suurriikidele on väikese Eesti jaoks kindlasti märkimisväärne väljakutse, kuid nende aastate jooksul oleme tõestanud end usaldusväärse partnerina, kellega arvestatakse. Loomulikult on Eesti palju võitnud Euroopa Liidus olemisest, kuid mõistagi ootavad Eestimaa inimesed, et järgmistel aastatel jagataks toetusi liikmesriikide vahel senisest võrdsemalt ning et Eestil on üldistel tasanditel tehtud kokkuleppeid võimalik rakendada riiklikest huvidest lähtuvalt.

Aadu Must: Eesti asja ajamine Euroopas eeldab koostööd ja kogemusi

Europarlamenti pürgijate valimislubadused on huvitavad, aga lõppkokkuvõttes üsna sarnased. Peaaegu kõik kandideerijad lubavad ajada Eesti asja, toetada demokraatiat ja uuendusi, ohjeldada terrorit ja vägivalda, kaitsta looduskeskkonda, võidelda majanduskasvu, võrdsuse ja heaolu eest. Võib-olla on see päris hea – vali, keda tahad, ikka toetad õiget asja! Tegelikult ei piisa rahvusvahelises suhtlemises ja ka Europarlamendi töös sellest, kui oled „ilus inimene“ või oskad „õigete asjade“ poolt hääletada. Erinevalt omaaegsest N Liidust pakub EL võimalusi esineda omapoolsete algatustega, luua Eestile vajalikke kontakte ja koostöösuhteid. Aga teoks saavad siiski vaid need algatused, millel on piisavalt toetajaid. Europrobleemidega on üsna samamoodi nagu globaalprobleemidega – need mõjuvad küll globaalselt, aga lahenduse heaks tuleb töötada igas regioonis. Ja teiseltpoolt – Eestil ei ole kasu toredatest ja positiivsetest lahendustest, kui need Eesti ja meie lähiümbruse huve ei arvesta. Just selle koha pealt algabki poliitikas ühiste huvide ja liitlaste otsimine. Teisisõnu – Europarlamendis on kasu nendest, kellel on rahvusvahelise suhtlemise kogemus ning kes ka varem on lahendanud probleeme, mis EL-i ees seisavad.

Igor Gräzin: Kes kardab keda, kuidas ja milleks?

Äsjane Riigikogu valimiste kampaania oli enneolematult närviline, sisuvaene ja kuri. Kuigi midagi niisugust pole ma ennem näinud, on ka minul hea meel, et kampaania läbi on ja ma ei jõua omaenese tarkust ära imestada, et ma selles ei osalenud ja sain toimuvat isegi mitte vaadata. Välja arvatud siis, kui me Rein Toomla ja Andres Raidiga Tallinna TV-s valimisõhtul ainsat tõeliselt pädevat analüüsi tegime. (Soovituseks lugejaile: kui tahate kuulda arukaid, heatahtlikke ja tarku jutuajamisi mis tahes teemadel, eriti poliitilistel, siis vaadake Tallinna TV jutusaateid: see on teile endale kasuks ja närvidele puhkuseks.) Ent nüüd on need vastasseisud, mida Eestis nägime, jõudnud tasapisi ka Euroopa Parlamenti, kus samasugused valimised alles seisavad ees (26. mail; eelhääletamine 20. maist). Europoliitikute leksikon juba kajastab hirme ja närvide kaotamist sellepärast, et eelolevad parlamendikaotused tabavad eeskätt suuri kartellierakondi (sotsialist-konservatiive ja päris-sotsialiste) ja sealt edasi – nende juhtkondi. Minu oma pisikese fraktsiooni ülemus Euroopa Parlamendis on kaotanud mistahes enesevalitsuse (alates 8. jaanuari kõnest nääripeol) ja nüüd juba nimetab Eesti EKRE-t fašistideks (sic!) ja ähvardades Itaalia juhtkonda sellega, et nende pead hakkavad veerema giljotiini all, mida nood väärivad. (Eestis kurikuulsuse omandanud Verhofstadt nähtavasti ei tea, et giljotiiniga ära raiutav pea ei veere, vaid kukub – langeva kirve taha asetatud korvi.)

Kõigest sellest pikemalt ja lisaks palju muud huvitavat 24. aprilli Kesknädalas.  www.kesknadal.ee veebilehel ilmuvad Kesknädala paberlehe artiklid nädala jooksul. Lisaks avaldatakse veebilehel olulisi uudiseid igapäevaselt.