Eesti hääl Euroopas – jõuline ja enesekindel

Erki Savisaar, Riigikogu liige

Kuigi seni on Eesti kuulumisest Euroopa Liitu peamiselt võitnud, leiduvad selles liikmelisuse meepotis ka mitmed tõrvatilgad. Seni on Eesti iga Euroopa Liitu sisse makstud euro eest saanud tagasi neli eurot. Järgmisel eelarveperioodil saame tõenäoliselt iga euro eest tagasi kolm. Seega panustab Euroopa Liit endiselt Eesti majandusse, aidates meid lähemale nii Lääne- kui ka Põhja-Euroopale.

Samuti on meid aidanud teised Euroopa Liidu olulised alussambad: kaupade ja tööjõu vaba liikumine ning geograafilist diskrimineerimist vähendavad algatused. Kuna Ida- ja Lääne-Euroopa nägemused maailmast on kohati väga erinevad, tuleb seda jõulisemalt selgitada, miks üks või teine algatus ei ole meile vastuvõetav või miks me mõne asjaga soovime liikuda edasi kiiremini kui soovib näiteks Lõuna-Euroopa. Üheks selliseks küsimuseks on näiteks põllumajandustoetused, mis on meil oluliselt madalamad kui Lääne-Euroopa riikidel.

Kui vaadata viimase aja positiivseid arenguid, siis ei saa mainimata jätta mobiilse rändlustasu kaotamist, mis märgatavalt vähendab reisimisel kulutusi mobiilsele sidele ning võimaldab Euroopa Liidu siseselt säilitada elukvaliteedi, millega oleme Eestis harjunud. Samuti on positiivne geoblokeeringu eemaldamine kaupade ja teenuste müümisel. Enam ei ole näiteks Saksa kaupmehel võimalik keelduda oma toote müümisest põhjendusega, et sa pole sakslane, vaid tuled hoopis Eestist. Oleme harjunud ka sellega, et saame liikmesriikide piire ületada kiiresti ja mugavalt ilma piirikontrolle läbimata.

Euroopa ei ole maailma naba

Igal mündil on kaks külge: ei saa rahul olla algatustega, mis piiravad meie sõnavabadust ja liigselt reguleerivad valdkondi, soovides koondada järjest enam otsustusõigust Brüsselisse. Seni on meil olnud arusaamine, et sõnavabadusega ei ole Euroopas probleeme, kuid mitmed viimase aja direktiivid on asunud sõnavabadust kärpima. Tegemist on olulise riivega, ning kui seda teha, peavad olema väga head põhjused. Praegu neid põhjusi ei ole.

Küsite: milles riive seisneb? Võime ju siiani tänavatel, rahvakohtumistel ja ka veebiavarustes rääkida, mida sülg suhu toob. Kuid see ei ole nii. Esimene probleemne direktiiv, mis hiljuti jõustus, oli andmekaitse direktiiv. Selle eesmärk on igati üllas – inimeste privaatsuse kaitsmine, mis tähendab seda, et inimeste kohta kogutud andmetega ei tohi teha ühtegi toimingut, ilma et selleks oleks eelnevalt küsitud inimese nõusolekut. Väga tore, kuid lahti on rääkimata avatud andmete küsimus, ehk küsimus sellest, mis hetkel me võime ja saame öelda, et ühed on inimese privaatsed andmed, aga teised ei ole. Tulemuseks on asjaolu, et Euroopa-siseselt püütakse neid nõudeid täita, kuid see seab EL-i, sh Eesti ettevõtjad kehvemasse olukorda kui konkurendid mujal maailmas, sest portaalidel väljaspool EL-i on võimalik teha ka teistsugune otsus – mitte suhelda EL-i klientidega.

Euroopa ei ole maailma naba. Euroopa mõju maailmas on vähenemas nii majanduslikus mõttes kui ka rahvastiku osas. EL-is elab vaid 500 miljonit elanikku maailma 7,7 miljardist ning selle turuosa kaotamine ei ole paljudele välisettevõtetele probleem. Järjest enam näeme veebis surfates teateid: vabandust, te tulete EL-ist, me ei saa teile sisu näidata, sest me ei suuda täita andmekaitse direktiivi nõudeid.

Vildakas autorikaitse direktiiv

Teine direktiiv, mis hiljuti vastu võeti, puudutab autorikaitset. Olen nõus, et autorid vajavad kaitset selleks, et nende loomingust ei saaks teha „piraatkoopiaid“ ega kasutada teoseid autori nõusolekuta. Kuid seda ei saa teha nii, et on „paremad“ ja „halvemad“ autorid ning üheselt on kokku leppimata, kuidas käib autori nõusolekute tõendamine või ka küsimine. Tänu suurtele trahvidele süvendab vastuvõetud direktiiv Euroopa blokeerimise ja isoleerimise trendi ning sunnib siinseid ettevõtteid viima oma väikesed veebilehed üle suurtesse portaalidesse, kes suudavad kaitsta nende „paremate“ autorite õigusi. „Paremad“ autorid on need, kes tegutsevad suurte produktsioonifirmade kaudu ning kellel on seetõttu mõju suurtele portaalidele nagu nt Google. Autoritele, kes produtseerivad iseseisvalt või mitte maailmakuulsa produktsioonifirma kaudu, kaitset ei pakuta.

Ma toetan autorite õiguste paremat kaitset, kuid siinkohal tuleks paremini sõnastada probleem, mida me lahendame, ning arutada sisulisemalt, kuidas neid õigusi kaitsta ja  kuidas autoritasud jõuaksid autoriteni. Praegune statistika näitab, et vaid 8% makstavatest autoritasudest jõuab autoriteni. Taaskord kaasnevad karmid trahvid, mis sunnivad portaale ülefiltreerima – ehk vähimagi kahtluse korral blokeeritakse sisu (pilt, video, tekst) levitamine. Väikesed portaalid ei suuda neid keerukaid filtreid rakendada ning on sunnitud kolima suurematesse portaalidesse nagu nt Facebook. Nende protsesside tulemusena väheneb see infohulk, mida näevad EL-is elavad inimesed.

Sõnavabaduse eest!

Euroopa Liit on muutumas saareks, mille ühendus mandriga väheneb. Lisaks on plaan kasutada eelpoolkirjeldatud filtreid ka muudel eesmärkidel, nagu nt terrorismivastane võitlus, organiseeritud kuritegevus jms. Idee on tore, kuid rakendades sisule üha enam ja enam filtreid, astume samm-sammult lähemale Põhja-Koreale, ja see selgelt pole EL-i rahvaste soov. See on trend, millele peame vastu seisma! Sõnavabadus on üks EL-i põhialuseid, ja seda ei tohi säärasel viisil piirata.

Kui EL-is saarestumine ja föderaliseerumine suurenevad, tuleb igal juhul alustada sisulist diskussiooni: kas see on see EL, milles me tahame jätkata, või soovime luua Euroopasse uue liidu, mis paremini täidab meie eesmärke ja soove. Olen kindel, et me ei ole üksi ja me ei jää üksi! Britid on lahkumas, ja nemad ei jää viimaseks, kui ei lahendata eelpooltoodud probleeme. Me ei saa britte tagasi Euroliitu, kui need küsimused jäävad lahendamata.