Mart Ummelas, Keskerakonna liige aastast 1994
Lähen üsna kaugele minevikku. 1990. aastatel töötasin Eesti Entsüklopeediakirjastuses, kuhu mind 1980. aasta skandaalse jalgpallimatši järel oli suunanud tollal „meediavabadust“ esindanud ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee.
Mitu aastat oli igasugune meedia minule suletud. Mingil ajal sain varjunimede all esineda „Pikris“. Seejärel umbes 1986 tegin reklaame Eesti Raadio Stereoraadiole ja seejärel samas ka saateid teispoolsusest. Pöördelised ajad saabusid 1988–1989, kui mind valiti Rahvarinde esindajana kirjastuse töökollektiivi nõukogu esimeheks ja suunati üle võtma nii tollast Kirjastusametit kui ka kõrvaldama akadeemik Gustav Naani ENE juhi kohalt. Viimane oli küll rumal tegu! Ütlen ausalt, ma polnud enam ammu mingi võitleja. Kollektiivi usaldus oli siiski minu tagatiseks. Seejärel olin peagi Kultuuriministeeriumis osakonnajuhataja ja lõpuks ministri asetäitja. Eredaimaks elamuseks oli visiit koos minister Lepo Sumeraga Glavliti juhi juurde, kus tegime selgeks, et riiklik tsensuur on Eestis kaotatud. Täna mõtlen: kas oli siis ja on tänagi?!
Edasisest elukorraldusest pikemalt ei kirjutaks. Sõbrad teavad seda, miks 1990. aastate alguse nn. isamaaline valitsus püüdis kõrvaldada minu kontaktid Soomega, tegi minust töötu ja Kuku raadio juhi Rein Langi orja. Mees, kes saatis mu 1995 pikalt, kui julgesin eetris mängida Keskerakonna valimislaulu!
Pidin sealtki lahkuma ja kandideerima Riigikokku. Sain üle serva sisse, kuid eetilise inimesena mõistsin, et see pole Keskerakonna jaoks päris aus, ehkki olin üks toonase valimisplatvormi autoreid nagu täna Tanel Kiik. Loobusin seetõttu, kaitstes ajakirjandusvabadust. Pealegi oli minu häält vaja reformierakondlase Toomas Savi Riigikogu esimeheks valimiseks. See oli mulle vastuvõetamatu, sest teadsin, mis varjus tollase Isamaaliidu taha. Nagu seegi, et nimetatuna Eesti Raadio juhatusse ei saanud ma enam olla avalikult erakonnastunud. Paraku tollal osa erakonna juhte seda ei mõistnud, kuid on hiljem minu valikust aru saanud.
Osaledes reedel Riigikogu 100. aastapäeva pidulikul kontserdil, nägin tollaseid võitluskaaslasi, kes olid ja on endiselt õigel poolel. 2000. aastal minu kauge minevik Keskerakonnas viis siiski selleni, et Mart Laari uus valitsus ei nõustunud enam minu jätkamisega ERR-i juhatuses. Kõik kordus, aga karikatuursel moel 2011. aastal, kui tollane reformierakondlasest ERR-i juht Margus Allikmaa teatas, et minu saated enam ei sobi Rahvusringhäälingusse ja mul tasuks otsida muu töö, sest „ERR-is sa enam ühtki saadet teha ei saa“.
Eesti Raadio juhina 1995. aastast oli üks esimesi mälestusi „Rahva oma kaitse“ saade, kus üsna räigelt ilguti juutide kallal just siis. kui Eesti oli tunnistanud holokausti ebainimlikkust. Ma juhtisin saate tegijate ja Ringhäälingunõukogu esimehe tähelepanu sellele, et niisugused väljaütlemised, ehkki väidetavalt huumori varjus, võivad meile kaasa tuua tõsiseid süüdistusi. Loomulikult ei kasutanud ma mingeid sanktsioone ning lootsin Andrus Kivirähu ja tema kaaslase mõistvale suhtumisele. Paraku järgnes sellele ilkumine saadetes minu enda kallal, ja mitte üks kord. See saade on endiselt eetris, aga ma ei julge enam seda kuulata, sest mul on häbi nii saate tegijate kui ka ERR-i juhtide pärast, kelle meelest see on hea huumor.
Nüüd on puhkenud ebaadekvaatne lärm selle pärast, nagu oleks ERR kõrvaldanud eetrist Ahto Lobjaka, aga ma ei usu seda. Küllap ikka Lobjakas, kes paljudes küsimustes peab ennast ainuõigeks asjatundjaks liberaalsuse ja populistlikkuse teemal, sai ise aru, et samamoodi jätkates tema saade lihtsalt kaotab kuulajaid.
Märksa tõsisem on lugu kahe meediakontserni omavahelise hammastekiristamisega. Laupäevases „Õhtulehes“ avaldatud nn. uuriva ajakirjanduse materjal „Postimehe“ arengute üle hämmastas mind tõeliselt. Ma pole „Postimehe“ meediakultuuri kriitikavaba hindaja, kuid pean tunnustama, et uus peatoimetaja Peeter Helme on selle ajalehe veerud avanud tõsisele, mitte parteilisele ja vaid „liberaalsele“ diskussioonile. Sellesse kahtlemata ei sobi teise arvamuse mahamüttamine, mida esindasid näiteks Vilja Kiisleri intervjuud „Postimehe“ videoveebis.
Kust nüüd siis õhtulehelaste selline terav reaktsioon? Küllap ikka oma tööandjatelt ja omanikelt saadud signaali põhjal. Ilmselt ärritas neid ka Indrek Schwede väga avameelne ja aus kirjutis 20.04. „Postimehe“ lisas AK, milles ta selgelt osutas, kuidas tegelikult teevad ajakirjandust väljaannete omanikud, mitte aga ajakirjanikud ise. Olen alati suhtunud „Õhtulehesse“ kaasatundlikult, püüdnud isegi sellele kaastöid esitada, kuid kahjuks viimastel nädalatel märganud, et nende avaldamine ei sõltu enam minu kirjutise sisust, vaid minu nimest.
Eesti ajakirjandus on praegu kehvas seisus. Ajakirjandusvabaduse sildi all võib avaldada mis tahes poliitiliselt kallutatud materjale, süüdistada inimesi enne mis tahes süüdistuste esitamist, hukka mõista enne kohtuotsust, laimata ja sõimata mis sülg suhu toob. Kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) ohjeldamatult tegeleb mingite erakondade rahastamise „ebaseadusliku“ poolega, siis hetkekski ei tegelda vastaspoole rahastamisega teiste erakondade solvamise, laimamise ja stigmatiseerimise pärast. Sellega on mitu erakonda tegelnud 25 aastat näiteks Keskerakonna, nüüd ka EKRE vastu.
Ükski ERJK liige ega Kaarel Tarand pole hetkekski küsinud, miks seda poolt erakondade maine loomises pole ealeski kahtlustatud. Erakondadelt miljoneid välja pressida on ju meeldiv, aga negatiivse tausta loomist avaliku meedia ja küllap ka paljude ametkondade rahastamisega vaadatakse kui loomulikku poliitilist diskussiooni. Kes rohkem ründab demokraatiat?
ei saa mingit sõnavabadust laiemas tähenduses olla, sest ükski väljaanne EI KUULU rahvale. Samuti pole väljaannetel kohustust, et süüdistatav või mainitav saaks samaväärse õiguse enda kaitsmiseks või nõudeks, et süüdistaja oma väiteid tõestaks. Rahvas küll maksab mõned teabeallikad kinni (nt ERR), kuid tal pole seal sõnaõigust. Ikka on etteotsa sokutatud mingi klikk ametnikke, mis TEAB rahvast paremini mida ja kuidas öelda ja miks rahvale sõna mitte anda. Põhimõtteliselt on tegemist tsensoritega, kes hoiavad rahvast vaos, et ausat ütlemist võimalikult vähe oleks.
Teine lugu on eraajuloputajatega (Linnamäe, Luik + kohalikud amööbid). Nende väljaanetesse võetaksegi tööle just neid, kes täidavad peremeeste juhtnööre, keda kottida ja kelle lood maha salata. On omad eputised, kes peavad rahuldama madala maitsega elanikkonnaosa soove. Nende sekka sokutatakse juba poliitilisi ajusolkijaid, et suunata rahvapetmist n-ö rahva enda poolt valitute kaudu. Kui riigikogud ongi “valitud” põhiseadusevastase valimisseaduse toel, siis seda ei julge ega taha tunnistada ükski väljaanne, sest see pole nende huvides. Annad ohjad käest ja siis võtab need üle rahvas – ülim õudus! Karussell nii käibki, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ja vastupidi, selle kannatavad ajusolkijad ära, sest Ameerika mägedel sõites on lootus kunagi taas tippu tõusta ja hallist massist erineda.
Oluline on küsimus, kuidas tagada ka süüdistatavale vastav vastusõnavabadus. Kui praegu kedagi sõimatakse mitmes lehes mitmel leheküljel, siis sageli ei saa süüdistatav vastulauseks RIDAGI. Ja kui siis süüdistus läbi kukub, ilmub vaid erinõudmisel mingi lehekese sabas kõige nähtamatumas kohal väikeses trükis lühike ebamäärane lause, mida tuleb tõlgendada vabaduseks. Kuid esmane sopp on juba välja paisatud ning paiskaja ise pole saanud külge tilkagi. Seega on inimene igal juhul ajakirjanduse ohver, piisab sul vaid hoovaliigutajatele mitte meeldida.
Peangi õiglaseks sõnavabaduseks sellist ajakirjandusseadust, mis oma sätetega taolise ühepoolse sopastamise välistab. Sisse tuleks seada ka rängad trahvid, et valeteabe korral esimene kord 10000€, järgmine kord 10000+10000€ jne. See paneb varsti mõtlema ja eurosid lugema nii sopapilduja, tema õhutaja kui ka sopapildumise lubaja ehk väljaande enda. Kui trahv pole tasutud 3 päeva jooksul, pannakse väljaanne seisma kuni pole trahv tasutud ja juba koos kasvikuga 0,5% venitatud päeva eest. Kui trahvida sopapildujat ennast, siis on ta persona non grata mis tahes väljaandes Eestis kuni taas pole trahv tasutud koos kasvikuga. Kujutage nüüd ette, et Sopalobjakas oleks oma sopa eest saanud trahvi 10000+20000+30000+40000 = 100000€ 4 korra eest, siis paneks see ka Sopalobjaka sente lugema. Paljudele võib see mitte meeldida, sest seda seostataks siis enesetsensuuriga, kuid enesetsensuur on pea kõigil, kes avalikkusele ennast väljendab. Ka kirjatükis väljajäetud mökutamised (…ee…ee, noh …, ää…, seda et ….) on ju enesetsensuur, sest kirjas sa oma möla 1:1 edasi ei kanna.
Eelnev oli kahjuks siiski vaid unistus. Sest ükski ahv, kes vähegi hoova juurde pääseb või pääseks, ei tee mitte midagi taolise kaitse heaks, et mingeid asjatuid ega ülepaisutatud ja mitmekordistatud (nt ühes lehed samas asja 10 sopalugu) süüdistusi ja ahistamisi meie ajakirjanduses poleks.
Oleks ma kunn, siis tõesti paneks pead lendama ja lööks korra majja.
Eesti Vabariigi algusest saadik tellisin koju Õhtulehe, Päevalehe, Postimehe ja Kesknädala. Nüüd on veel jäänud Õhtuleht ja Kesknädal. Postimehe jätsin tellimata umbes 5 aastat tagasi, kui abikaasa teatas, et ei taha lehte avadagi ja pole mõtet teda prügikasti jaoks tellida. Nüüd juba aasta otsa leidsin, et Päevaleht sisaldab ainult vihakõnesid ja see rändas mul samuti lugemata prügikasti. Teatasin toimetusele, et ma enam nende lehte ei telli, sest võibolla nädalas 1-2 artiklit hindasin lugemisväärseks. Järgi on veel jäänud Õhtuleht, mis on pooleldi kollane ja ka vahest sisaldab lugemist väärt artiklit.Abikaasa leidis samuti, et las olla siis ainult Õhtuleht. Kesknädalaga on sellised lood, et seni kuni oli U.Reinde toimetaja sisaldas see leht väga palju huvitavaid artikleid. Kuigi olen selle lehe tellija algusest saadik olnud pean siiski ütlema, et vahest viskan lehele pilgu peale ja ei leia enam midagi lugemisväärset ja see leiab ka koha prügikastis.
vastikum on Kesknädal viimased kuud enne valimisi. Oi kui nunnud tibid ja taadid siis leheveergudele ronivad. Et kui ikka neid valid, siis nemad nii ropult sind ei peta kui varasemad. Nüüd igatsetakse paksule palgale Brüsselisse minna, sellepärast on Kesknädal veel ligi kuu sopane ja ajuvaba. Siis tuleb juba suvepuhkus peale ja ega enne sügist midagi arukat leiagi.
ütlen ausalt,et Kesknädalat loen siin ja Pealinna samuti netis, vahel võtan tänavalt. nn.riiklikke päevalehti, olgu nad kollased või mistahes,ma ei telli ega netis ei maksa, et lugeda- loen vaid pealkirjad ja kuulan err.ee Vikerkaja või AK ning Tallinna Tv uudised, muud päevakohased.TV3 ning Kanal2 ja 11 ja 12, 6, -absoluut =0. Kolmeraudset vaatasin valimiste ajal, et kuulamisel ülevaade üldisest. Vahel ka mõnda spordisaadet, ETV2 ning ETV+(selle programmi kohta tegin ühele kodanikule ettepaneku, võiks edastada õhtusel ajal EV kohta nt. uudised eesti -viipekeelse, vene -viipekeelse, inglise, prantsuse ja soome keelsed – neile kuluks kokku ehk 2,5 tundi ja me oleksime maailmale teadvustamas oma probleeme ilma Lõustaraamatuta ning vitturita.Viimased on tänaseks näidanud kuhu solgiauku riik on tormamas!). Sama on E-valimistega, pooldan vaid ühel päeval – valimiste päeval(Maakeral siis 2-l päeval, et päev/öö) ning andmed laekuksid vaid Riigi valimiskomisjoni otse, häält muuta ei saa ning sealsest komisjonist automaatselt liidetakse peale jsk. sulgemist andmed tabelisse ja seda teeb ARVUTI-Eesti küberriik ju ?! Paberkandjatel hääled lisatakse peale kontrollimist. Teovõimetuid haiglatesse ja hooldekodudesse tuleb üldse keelata minna piinama. Kodus hääletajad saavad samuti hääletada paberkandjal, kes soovivad. Ka ülemaailmsed EV ametiasutustes kehtib vaid e-hääletus +paberkandjal(erijuhtum).
Miks ei taha -sest loodan elada üle 80, soppa täis on lehed ja mingite tycoonide tellimused,hävitavad kogu energia.
E-hääletamine on muutunud jamaks, lugege Valimised.ee valimiste juhendit korraldajatele- see on müstika kastide plommimisel ja kokkuvalamisel ja ümbrikute kleepimine ja pakkimine ja kleepimine ja siis avamine jne. Juhend on pandud kokku MÖLANA, mitte juhendina ja mahuliselt kui Piibel.
Nüüd sai ehk kõik ja lühidalt.
hea sihtmärgi on Mart valinud pildile. Ainult vajuta …le.
Tegelikkuses on opositsioon tänapäeval ainult eesti Vabariigi edasiminekut takistav sest neid ei huvita eesti inimesed vaid võim,raha ja hästitasustatud töökohad endale koos kaasvõitlejatega.
See kaksikmoraal mis on meil valitsenud terve reformierakonna valitsemise aja on veelgi süvenenud st.osasid inimesi võib lausa sõimata aga osad on seadusest kõrgemal.Meie president on sellega samuti kaasa läinud kaitstes raseda naise peksjat ja hukka mõistes teist täna veel ainult kuulujuttude põhjal !
“Sõna on vaba” see on suurim vale sest iga sõnale peab järgnema ka vastutus !
Kas on võimalik meie meediaruumist väljarookida valeuudised,teadlikud valede propageerimised,kellegi arvamuse,sisetunde või lihtsalt kasusaamise eesmärgil postitatud ja hiljem ajaleheveergudel võimendatud laimu ?
Vastus on saaks kui meediaväljaannete omanikud seda tahaks !
ei ole midagi uut siin päikese all, kõik ainult süveneb ja kõike seda juhitakse ühest kohast. Ei pea just ajugeenius olema, et näha kuidas korraga näiteks delfi, epl, EE, ETV+ERR kõik koos nagu ühe juhi poolt kordineerituna räägivad ühte ja sama juttu, treivad nupukesi ühesuguse sagedusega ja hoiavad mingit teemat enneolematu jõuaga üleval justkui kohe kohe oleks taevas maapeale kukkumas. Samas jäetakse täiesti kajastamata kordades olulisemad asjad ja tõsisemad asjad, mis päriselt ka mõjutavad meie riigi mainet, majandust ja mida kõike veel. No näiteks selle nädala alguses käis korra vilksti läbi uudis välismeediast kuidas Taani ja Eesti Finantsinspektsioonid täiesti teadlikult eirasid kuriteole suunavaid teateid. Täna istub üks peamisi süüdlasi J.Ligi Riigikogus ja muudkui arvustab tänast Valitsust ja mitte ainsamgi meediaväljaanne ei suvatse seda teemat üles võtta. ERR-ist kuuleme aga uudiseid mingitest koosolekutest, mingist ilgest survestamisest ja mingitest kirjadest mida aina saadakse. Ei mingit enesekriitilisust, vaid aina tehakse neile liiga, aga nemad on ilmeksimatud. Kui siin keegi viha ja vaenu õhutab, siis eelkõige meedia ise ja see tase on aastast aastasse ainult võimendunud ja ületanud juba igasugused taluvusepiirid. President tegi minu silmis oma saamatusega, hoida ära meedia poolt korraldatud vaimne vägivald süütute laste ja naise kallal, enda margi nii maani, et ma ei taha midagi kuulda selle inimese teisest ametiajast. Tema oli see kes Riigikogu saalist andis signaali “sõna on vaba” ja andke tuld. Hiljem kiitis veel ajakirjandust. Kohutav minu jaoks, kuigi presidendil oli võimalus Kuusiku ametivande andmine ära hoida, sest ajakirjandusel oli see materjal juba varasemalt olemas ja hea tahtmise korral oleks saanud neid menetlusi juba varem alustada ja ilma räige vaimse vägivallatsemiseta. Aga seda ei tahetudki, tähtsam oli uuele Valitsusele ära panna. Seekord olen Helme poolel ja loodan et selles valdkonnas hakkavad lõpuks asjad muutuma, ühtegi inimest ei tohi ajakirjandus jalge alla tallata kui selleks pole asitõendeid ja süüdimõistvat otsust. Poliitikast on sisuliselt minemapühitud inimesi sama taktikaga juba mitmeid ja mitmeid ja selline asi ei saa ega tohi jätkuda. Ise loobusin ÕL tellimisest ja seekord otsustasin üle pika pika aja just PM kasuks, sest tundub et just see leht on muutumas, koos Hussariga liikus reformierakonnameelsus nüüd E200-sse ja sestap välistan ka seda erakonda, sest oravate tegemised nägin läbi juba palju palju aastaid tagasi. Ma ei tea miks mõnel inimesel sellega nii kaua läheb või tõepoolest võltsitakse neid valimisi nii ulatuslikult. Normaalne ja mõtlev inimene ei saa valida ei reformierakonda ega tegelikult ka sotse. Ossinovski mängis räpast mängu(Valitsusest lahkudes alustas ta kokkumänge oravatega) ja ERR on selgelt nende kahe erakonna Re ja Sde mõjusfääris. Siin on ainult üks lahendus, ERR-is tuleb osa kaadrist välja vahetada kui tahetakse seda tasakaalu viia, siin pole muud võimalust. Kuused, trallad jne uusi väljakutseid otsima, see peaks päevselge olema. Las kiunuvad erameedias, inimesed vähemalt teavad, millest eemale hoida, aga ERR-is oma meelsuse demonstreerimine on lubamatu.
Väga sisukas artikkel. Asi on veelgi hullem, alates umbes 1988. aastast lehed enam asjast ei räägi, avaldatakse omapoolset seisukohta asja kohta. See on viidud absurdini, kus mitte ainult reportaažis, vaid isegi intervjuudes enam ei saa ka intervjueeritav ise oma seisukohta välja öelda, vaid ajakirjanik katkestab intervjueeritava ja surub läbi oma seisukoha. Minu mäletamist mööda tegi sellega algust Urmas Ott, kes ülbe irve saatel nii inimesi intervjueeris ja kummaline, et see meeldis rahvale nii siin kui Venemaal. Mida küll meie ajakirjanikele TRÜ-s nii valesti õpetati või õpetamata jäeti? Isegi žanreid ei suuda meie ajakirjanikud ju eristrada.
polnudki niivõrd õpetamises kuivõrd inimese loomulikus minas. Õppisin ise samuti TRÜs ja mõned mu tuttavad õppisid ka ajakirjandust. Siis nad vahel õllekas rääkisid, kuidas tohib ja peab midagi kirjeldada. Sest Peegel, Uus ja Lauristin nii õpetasid. Põhiline oli nõukogude ajal just nimelt enesetsensuur, muidu lendad vagunist välja. Pidid ennast vaatama kõrvalt nagu Rein Ristlaan. Oligi mitu enesetsensuuri astet, nt lehes (Postimehes). Kõigepealt sa ise, siis otsene toimetaja, seejärel peatoimetaja. Kui tema lubas, siis võis loota, et jääd tulest vabaks. Siis vastutas juba tema, ehkki pärast luges sulle sõnad peale. Tuttavad siis mustast nimekirjast veel ei teadnud rääkida, hiljem leidsid nad muud ametid ja osa on surnud. Kord kurtis Ilmari Karro, kuidas talle tehti piiranguid väliskinotähtede tutvustamisel. Sest need olid vastikutest riikidest ja olid NSVL-is keelatud.
Pimedal Keskajal piisas kellegi sosinast ja ohver saadeti tuleriidale .Süü või süütus selgus alles hiljem, kui Jumal suunas ohvri kas Põrgusse või võttis oma juurde Paradiisi. Paistab et ka tänapäeval on kahele kolmele rahameestest meediaomanikule antud inkvisiitorite õigused. Neil on loovutatud õigus maha võtta ministreid või keda tahes. õhiseadus ja süütuse presumtsioon ei maksa Eesti Vabariigis enam midagi! Piinlik oli jälgida ka meie värske peaministri käitumist, kes rahameestest inkvisiitorite himus viskas üle parda oma võitluskaaslase, valitsuse ministri! Peaministrina oleks tema kohus olnud lüüa rusikas lauale ja kuulutada:” Külajuttude tasemel Eesti riigis otsuseid ei tehta!”
Muidugist, egas me inglismannid ole !
Siin M.Kuusiku lahkumises süüdistada Peaministrit pole mõtet. Kuusik sai aru, et need kohtuprotsessid võivad kesta aastaid ja ta ei soovinud end ja oma peret, eriti lapsi saata ambrasuurile. Kuusik tegi selle otsuse ise, andes asja kohtusse. Arvatavasti jälgisite ka 25a. jooksul Savisaare auklikuks laskmist. Lõpuks ruineeriti mehe tervis 8 aasta kohtupidamise jooksul, aga ühtegi süüdimõistvat otsust ei leitud. Tundus, et ka peaprokurör Evestus tüdines sellest närvesöövast eluteatrist ära ja suundus päris teatrisse.