Stenbocki maja, 1. mai 2019 – Peaminister Jüri Ratas rõhutas Eesti Euroopa Liitu astumise viieteistkümnendal tähtpäeval, et need üheskoos Euroopas oldud aastad on seni meie parimad.
Aastapäeva tähistamise puhul viibib peaminister Ratas täna Poola peaministri Mateusz Morawiecki kutsel visiidil Varssavis, kuhu on kutsutud kõigi 2004. aastal ja pärast seda liiduga ühinenud riikide valitsusjuhid.
Peaminister Ratase sõnul täitus Euroopa Liidu liikmeks saamisega 2004. aasta 1. mail Eesti üks suurimaid soove ja eesmärke. „Iseseisvuse taastamise järgsel olulisel ajal oli Euroopa meie jaoks olemas ning tervitas meid. Sellest sai ka meie rahu, vabaduse ja ühiste väärtuste tee,“ sõnas Ratas. „Pärast teist maailmasõda mõistsid toonased põlvkonnad hästi sõja tähendust ning mäletasid selle ääretut õudust. Seepärast ongi just rahu, vabadus ja riikide koostöö Euroopa kõige suurem saavutus,“ märkis peaminister.
Ratas rõhutas, et Euroopa Liitu kuulumine on toetanud märkimisväärselt Eesti arengut, muutnud kõigi inimeste ja ettevõtjate elu paremaks, kindlamaks ning jõukamaks. „Meie võimalused õppimiseks, töötamiseks, reisimiseks ja kõigeks muuks on avaramad kui eales varem,“ rõhutas peaminister. „Piirideta juurdepääs enam kui 500 miljoni elanikuga siseturule ja investeeringud on aidanud meie riigil muutuda ja kasvada ning parandada oluliselt kõigi eestimaalaste elujärge. Meie majandus on kasvanud enam kui kaks ja pool korda, keskmine palk on kolmekordistunud. Euroopa Liidu positiivset mõju Eestile näeme igal pool meie ümber. Meie maapiirkondade areng on saanud tuge – oleme ehitanud teid, haiglaid, koolimaju, arendanud ettevõtlust ning teadust ja teinud veel väga palju muud,“ lausus peaminister.
Samamoodi nagu Euroopa Liit on aidanud kaasa Eesti arengule, on peaminister Ratase sõnul ka Eesti oma kogemuste ja teadmistega aidanud kaasa muutustele Euroopas. „Eesti on näiteks olnud üks eeskõnelejatest infoühiskonna arendamisel, mis on teinud nii ettevõtjate kui inimeste elu oluliselt lihtsamaks üle piiri liikudes. Asudes Euroopa suurtest keskustes kaugel, oleme teadvustanud kaasaegsete transpordi- ja energiaühenduste olulisust kõigile Euroopa inimestele,“ tõi peaminister esile.
Kunagi varem ajaloos pole Eesti hääl Ratase sõnul kõlanud maailmas nii valjult kui Euroopa Liidu ja euroala liikmena. „Me võtame praegu endastmõistetavana asju, millest mõne aastakümne eest ei osanud veel unistadagi. Vabaduse ja võimalustega kaasneb ka vastutus ning vajadus koostöösse panustada. Me peame ühiselt lahendama keerulisi küsimusi ning otsustama koos teiste liikmesriikidega meie ühise tuleviku üle. Seda olulisem on, et tunneksime ka ise end eurooplastena ja Euroopa Liitu meie kõigi asjana. Üks oluline võimalus selleks on juba maikuu lõpus toimuvad Euroopa Parlamendi valimised,“ sõnas peaminister.
Eestiga koos astusid 2004. aasta 1. mail Euroopa Liitu Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Malta ja Küpros. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid Euroopa Liiduga 2007. aastal ning Horvaatia 2013. aastal.
Peaminister Jüri Ratase videoavaldus: https://www.facebook.com/
Selleks, et tähistada Eesti Euroopa Liiduga liitumise 15. aastapäeva ja Euroopa päeva 9. mail, kuvatakse Stenbocki majale tänasest kuni järgmise nädala reedeni varahommikuni õhtuti ja öösel Euroopa Liidu lipp.
pugejalik pime kiidukõne. Me ju ei tea, millisel tasemel me oleks siis, kui seda neetud 15 liiduvariiki poleks olnud. Kindlasti poleks aga pedesotsid ja rehvid saanud rahvast nii lõhestada kui praegu. Ning iga areng on suhteline, kas oled teistele irvitamiseks puuris ja toit tuuakse ette või oled vaba ja teenid selle vaba inimesena ise välja.
et vabadussõjalased sõdisid selle eest, et aastal 2003 rahvas saavutatust loobuks ning astuks teise sõnnikuhunnikusse – Euroopa liitu? Ja kes seda nüüd õigustab? Ratta Jurka! Ja muidugi mitte tema üksi, iga küsitlus annab iseseisvusest loobumise poolt keskmiselt 4/5. Isegi hääletamisel oli see väiksem – 2/3. Millal selline alaväärsus lõpeb? Ega meie algatusel vist mitte kunagi. Jääme ootama EL-i kokkuvarisemist nagu NSVL-i omagi. Kuid siis me oleme taas iseseisvad ning peagi tõuseb küsimus “kelle alla end sahkerdada, ise me ju ennast valitseda ei oska?”.