Lauri Laats: Uus valitsus sadat kriitikavaba päeva ei saa!

Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats kogus märtsikuistel Riigikogu valimistel 3251 häält, millega tagas endale kindla koha parlamendis ja oli Keskerakonna enim hääli kogunud kandidaatide seas. Ometi otsustas ta jätkata tööd Mustamäel ning Toompeale minekust loobuda. Kesknädal uuris, mis oli selle otsuse taga.

Lauri, tegid väga korraliku kampaania, olid mitu kuud igapäevaselt rakkes ning võitsid valijate südamed. Milleks kõik see, kui ikkagi Mustamäele jäid?

Esiteks, ma ei arva, et vaid kampaaniaga saab endale võita inimeste poolehoidu. Selleks, et keegi oma häälega sind valimistel toetaks, on vaja ikka enamat. Sõnade taga peavad ka teod olema. Mina võtsin parlamendivalimisi kui vahekontrolli oma senisele tööle Mustamäel. Ilmselt võin öelda, et läbisin selle kontrolli tubli „viielisena“.

Aga Toompeale ei läinud?

Ma pole seda salanud, et valimistulemuste selgudes olin päris veendunud, et minu uueks töökohaks saab Riigikogu. Mida päev edasi, seda enam tajusin aga ootusi ja lootusi, et ei jätaks oma senist tööd pooleli. Olin väga üllatunud, kui sain palju õnnitlusi, millest suur osa lõppes sõnadega “Aga ärge meie linnaosast jumala eest ära minge!”. Lõplik otsus sündis aga ilmselt sel päeval, kui sain teada, et Mustamäe Noorte Nõukogu liikmed asusid koguma allkirju, et panna mind loobuma Riigikogusse minekust. Kõige õigem väljend selle aktsiooni kohta oleks – mul vajus lausa suu lahti. Loomulikult olen sellisest toetusest liigutatud ega saa seda jätta tähelepanuta. Seega Mustamäe inimesed veensid mind ümber.

Kui mandaadist loobusid, teatasid ka, et Riigikogu liikmed jäävad valijatest kaugeks ega pruugi enam nende muresid mõista. Mõistagi said selletõttu ka kriitika osaliseks. Kas nüüd oled riigikogulastega ära leppinud?

Aga siin pole ju midagi leppida! Esiteks, see pole kõigi saadikute puhul nii, aga see probleem on täiesti olemas. Riigikogu liikmel on väga lihtne Toompea koridoride vaikse eluga ja seaduseelnõude üle arutlemisega ära harjuda, ning siis tahad ja jõuad üha vähem rahva seas käia, sest parlamendi puhvet on sedavõrd palju sõbralikum paik. Linnaosavanemal aga pole isegi varianti oma linnaosas mitte ringi käia. Sa lihtsalt pead seda tegema, pead ise kursis olema, kuidas asjad on, oma linnaosa inimestega suhtlema.

Toompealt vaadates tundub nii tühisena küsimus. kas Mustamäe majade vahel olevale muruplatsile sisse tallatud rajale ehitada kõnnitee või mitte? Kõigi nende inimeste jaoks, kes on juba aastaid seda rada käinud ja seal oma jalatseid poriseks teinud, on see aga väga tähtis küsimus. Kes selle aitab ära lahendada, teeb sadade inimeste elu grammi võrra paremaks.

Selliseid näiteid saaks tuua palju, olgu need siis tänavate hoolduse, sotsiaalhoolekande või huvitegevuse valdkonnast. Ka linnaosavanemana saan Mustamäe asjad viia Toompeale arutamiseks, kui seda peaks vaja olema. Oma mandaadist võisin ju küll loobuda, kuid 3251 inimest minu selja taga pole kuhugi kadunud.

Mida need inimesed Mustamäe linnaosa vanema selja taga siis praegu ootavad?

Kindlasti ootavad nad esmajoones seda, et lõpetaksime kevadkoristused ja linnaosa saaks puhtaks. Suur osa koristustöödest on juba tehtud, aga ma ei saa heakorraga ikka veel rahule jääda. Eks paljuski on asi ka nende südamel, kes jätkuvalt ja süüdimatult prügistavad. Oleme isegi algatanud kampaania sotsiaalmeedias ja väliplakatitel, mille sõnumiks on, et tuleb oma linnaosast hoolida ja prügi mitte maha visata. Uskumatu, et peame sellist kampaaniat tegema, aga midagi pole parata. Mõnele jõmmile tuleb ikka veel üllatusena, et jäätisepaberi saab ka prügikasti panna, mitte üle õla tuulde heita.

Koristustöödega paralleelselt tegeldakse haljastusega, nii nagu ilmad on lubanud. Taas jõuavad Mustamäele tuhanded lilleõied meid kõiki rõõmustama.

Mustamäel on ka pooleli sedavõrd palju asju, mis tuleb hoolikalt lõpule viia: uue „Kaja“ keskuse ehitus, koolide ja lasteaedade renoveerimine, Männi pargi uuendamine, ning veel palju muud.

Kui aga Mustamäe-teemade juurest laiema poliitika poole vaadata, siis kuidas hindad uue koalitsiooni sündi? Kas oleksid Riigikogu liikmena sellele parlamendis rohelist nuppu vajutanud?

Ikka oleksin! Iga erakonna olemasolu mõte ongi ju see, et oma toetajate huvide eest seismiseks võimul olla ja lubadused teoks teha. Meie demokraatlik riigikorraldus näeb ette, et need poliitilised jõud, kel on parlamendis enamus ning kes suudavad omavahel valitsusvastutuse jagamises kokkuleppele jõuda, seda vastutust ka kannavad.

Sa vihjad sellele, et ajakirjandus tegi uuele võimuliidule ülekohut…

Ülekohtu ja kriitikaga peavad poliitikud olema harjunud; see käib ametiga kaasas. Ma pean pigem silmas sellist asjatut ühiskondlikku hirmu, mida püüti lõkkele lüüa, justkui lõppeks sel päeval maailm, kui see valitsus sünnib. Nii see ju pole! Reaalsuses on ju kaks varianti: kas kolmikliit püsib ühtsena ja saab valitsemisega hakkama või siis kaotab ühtsuse ja läheb laiali.

Mulle tundub siiski, et need esmased emotsioonid hajuvad ja asja hakatakse rahulikult võtma. Vaevalt, et uuele valitsusele muidugi sada kriitikavaba päeva antakse, kuid eks sellega ollakse juba arvestatud. Mina küll usun, et sellel valitsusliidul läheb hästi ning Eesti jaoks tehakse häid otsuseid.

Kui veel emotsionaalsetest teemadest rääkida, siis oled sõna võtnud ka president Kaljulaidi Moskva-visiidi kohta.

Jah, mulle tõepoolest ei meeldinud, kuidas reformierakondlased Kaljulaidile ette heitsid, et president peab täitma vaid esindusfunktsiooni ning tal pole mandaati ega teemasid, millega Moskvasse minna. See on ju jabur! President tegi just seda, mida põhiseadus on presidendile ülesandeks pannud – esindas Eestit rahvusvahelises suhtlemises.

Hiljutine kohtumine läks korda juba seetõttu, et see toimus. Mul on heameel, et president Kaljulaid suutis murda kümneaastase vaikuse kahe riigi vahelistes kõrgetasemelistes suhetes. Mis seal salata, tõenäoliselt tõstis see kordaminek Kaljulaidi aktsiaid ka nende paljude Eesti inimeste silmis, kellele president siiani liiga kauge ja rahvusvaheline on tundunud. Nüüd suutis ta oma tugevuse ja senised kogemused ära kasutada.

Ja lõpetuseks – saabusid äsja Ukrainast, kus vaatlesid presidendivalimisi. Mis mulje jäi?

Emotsioonid on veel värsked ning muljed vajavad korrastamist, kuid eks üldine pilt on selline, nagu ka valimistulemused näitasid. Valdav enamik Ukraina inimestest oli senises presidendis pettunud, tüdinenud lõputust korruptsioonist ja vinduvast sõjategevusest Ida-Ukrainas. Kahtlemata valiti muutuste ja uue alguse poolt, aga kas uus president ka seda toob?..

Raske öelda. Ma siiralt siiski loodan, et see nii läheb, sest Ukraina inimesed väärivad paremat elu.

Indrek Veiserik