Aivar Jarne, Kesknädal
9. mail peetakse Euroopas Euroopa päeva. Seekord teeb selle tähistamise eriliseks see, et kohe seejärel on startimas ka valimised Euroopa Parlamenti – juba 16. maist saab Eestis eelhääletusel või elektrooniliselt teada anda oma valikust. Aga valikutegemine on seekord tehtud keeruliseks.
Kuigi Eestist valitakse Euroopa Parlamenti saadikuid juba neljandat korda, on sedapuhku tegemist poliitiliselt eriti väljakutsuva olukorraga nii kogu Euroopas kui ka Eestis. Kõigepealt on Euroopa laias laastus kõvasti lõhestunud. Ning see lõhe ei lähe enam nn vanade Euroopa Liidu liikmesriikide ja uute vahel, kelleks võib pidada juba 15 aastat Euroliidus olnud Eestit ja teisi Balti ja Ida-Euroopa riike, vaid see jookseb riikide ja rahvaste siseselt.
Lõhe on ideoloogiline, sotsiaal-majanduslik ning rahvuslik. Enim panustavad sellesse praegu just Euroopa vanad ja suured riigid. Prantsusmaal on taas populaarsust tõstmas paremjõud, kes saavad indu ka tänavatel senini möllavatest kollavestidest. Parempopulistid konkureerivad neil valimistel president Emmanuel Macroni En Marche`iga.
Hispaania toibub äsjastest parlamendivalimistest, kus ei vasak- ega parempoolsed saavutanud selget enamust, et moodustada püsiv valitsus. Seal on eurovalimised pigem siseriiklike valimiste jätkuks. Suurbritanniast ei maksa rääkidagi, sest nende segadus Brexit’iga mõjutab otseselt ka Eestit ning praeguseni pole selge, kas Eestit hakkab esindama kuus või seitse saadikut.
Itaalias koondab populistlik paremtiib eesotsas siseministri ja erakonna Liiga juhi Matteo Salviniga oma ridasid nii riigis kui ka mujal Euroopas, et luua uus liikumine, mis võidaks valimised ning oleks aluseks uuele fraktsioonile Europarlamendis. Uue bloki nimi oleks Rahvaste ja Riikide Euroopa Allianss. Oma ridades näevad bloki eestvedajad vähemalt kümmet erakonda, kes praegu on erinevates Europarlamendi fraktsioonides. Liitlasi oodatakse sellesse Prantsusmaast Eestini (EKRE).
Keskmõte: Eestilegi on parem kui Euroopa Liidule saabub pärast kriisivalimisi senisest selgem aeg.
Peataolek valitseb ka Euroopa liberaalsete erakondade ühenduse ALDE ridades. Selle praegune juht Guy Verhofstadt teatas mõne päeva eest, et ALDE võib pärast 26. mai Euroopa Parlamendi valimisi laiali minna ning moodustada uue tsentristliku poliitilise grupi koos Prantsuse presidendi parteiga. Eestist kuuluvad ALDE-sse Reformierakond ja Keskerakond.
Eestis on ühtede valimiste ja äsjase uue valitsuse moodustamise järel ning Europarlamendi valimiste eel olukord küsitluste põhjal parem-vasak-skaalal samuti umbmäärane. Viimase arvamusküsitluse kohaselt on populaarseimad valimiste nimekirjad kahel senisel ALDE liikmel – Reformierakonnal ja Keskerakonnal, mõlemale ennustatakse kahte kohta. Ühe koha peaks võtma paremkonservatiivne EKRE ning ühe koha sotsiaaldemokraadid.
Kui vaadata erakondade valimisprogramme ning põhilisi lubadusi, siis ollakse ühel meelel selles, et Euroopas tuleb rohkem seista Eesti eest. Veel ollakse ühel lainel selles, et Euroopa Liit peab jääma rahvusriikide ühenduseks. Samas räägivad reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid veelgi tihedamast lõimumisest Euroopaga, EKRE aga üritab liitu tuua tagasi tema juurte juurde majandusühendusena.
Keskerakond on jäänud siin tsentristlikele seisukohtadele, rõhutades rohkem sotsiaalseid aspekte, nagu töötajate parem kaitse, kättesaadav tervishoid ja haridus, keskkonnakaitse jm, mis tagavad igale inimesele võimalikult kõrge elukvaliteedi. Loodetavasti pööravad valijad valimisteaegses turbulentses olukorras verbaalse kähmluse kõrval tähelepanu ka sisulistele lubadustele. Eestilegi on parem kui Euroopa Liidule saabub pärast kriisivalimisi senisest selgem aeg.
seekord toetan saadikut, kes siiski vaatamata kõigele kuulub pigem mõõduka konservatiivsema hoiaku poole, sest EP-sse on vaja samamoodi tasakaalustavat jõudu, et see padu liberalism seal ei laiutaks igalpool. Ka KE nimekirjast annab neid nimesid leida. Midagi pole teha, aga minu silmis räägivad õigust need, kes ütlevad et Euroopast tulev bürokraatia lämmatab meid lõpuks ära. Mingist föderatsioonist ei taha midagi kuulda ja iga riik otsustab ise mida ta teeb või ei tee. Esmaspäeval vaatasin Välisilma dok-i ja sealt vaatas ka vastu, kuidas need asjad seal Euroopas ikka käivad ja iga teine sõna oli “need vastikud Ida-Euroopa riigid”, kes vastu punnivad ja nende inimsmuugeldamisele pidurit tõmbasid. Eriti vastik oli Itaalia peaminister selles küsimuses. Selleks ongi vaja suurendada vastasleeri, et igasugu tegelased ei tuleks dikteerima, mida me peame või ei pea tegema.
põhimõtteliselt iseseisva Eesti poolt ehk EL-i vastu ning seepärast ka mingil valimisel iseseisvuse vaenlaste ja EL-i pugejate heaks ja kasuks EI OSALE!
Bürokraatiat peabki teile tulema sealt, sest muidu lämmatate üksteist siin täiesti ära- vaesemad ja vanemad jäävad päris nõdraks te “iseoma tarkuse ja hääduse käes.”
EETIKA TULEB IKKA IMPORTIDA EUROOPAST:
ME PARLAMENT SAA VASTU VÕETUD KARUSNAHAFARMIDE KEELUSTAMISE SEADUSTKI MITTE, KUI MUJAL EUROOPAS SEE KUI KULTUURI NÄITAJA POOLTES MAADES NEED KEELUSTATUD ON.
KA SOTSIAALHARTAGA POLE SIIANI ÜHINETUD TÄIELIKULT, MIS TAGAKS PENSIONÄRIDELE NORMAALSE- EUROOPA KULTUURILE VASTAVA ÄRAELAMISE – KAS SELLEKS ONGI ISESEISVUST VAJA JA VIHKATE EUROOPAT.
EUROOPA SUNDIS KA PAKENDITELE MÄRKIMA, MIS RÄMPSU TOIDU SISSE PANNAKSE JA APTEEGIS MÜÜAKSE. KOHALIKUD REHEPAPID SEDA EI TEEKS, KUS SELLE RAHAKAHJU OTS.
NII ET SAKSTE KÄEST TULEB IKKA VEL ÕPPIDA.