Mida kolevants meist mõtleb?

Jüri Pino, kirjanik

Miski traagika või paanika olla lahti. Seejuures üleilmne. Uudised meist levivat kulutulena. Kui muidu võiks hõisata, et me oleme kaardil, meie tuntus lendab taevasse, siis nüüd olla need väga halvad. Ei mingit rõõmustamist selle skaibi või e-riigi üle. Vaid et natsid, sead, ja kõik kohe hukkub. Riigikogus näidatakse kummalisi käemärke ja nimetatakse naisterahvaid igasugu koledate väljenditega.

Ausalt, mina seda välja ei mõelnud. Üks ütles, et kui naine on emotsionaalselt üles köetud, tuleks see seisund kanaliseerida demograafiliste probleemide lahendamisse. Kust need igasugused selliseid sõnu küll teavad? Hea veel, et paradigma ja diskursus mängu toomata jäid. Nii et pisikene kahemõtteline naljakene kõlas ära küll; peenema valulävega neiudel punastamiseks põhjust.

Paistab, et viimasel ajal on siinmaal pähe võetud, et pisimastki asjast tuleb teha tüli.

Osade kriitikute väitel on Eesti maine täis, peaaegu Ungari või Poola, või muidu paariariik valmis. Olen ka varem märkinud, kuivõrd toredad on vandenõuteooriad. Ja kuivõrd kurb on, et üle viie minuti neid uskuda ei anna, ammugi ajaloole ja matemaatikale allutada. Umbes nagu ei saa uskuda niinimetatud liberaalset demokraatiat, mis küll läheb haige fantaasia alla, venitamata isegi vandenõuteooriat välja.

Mispärast on tore jälle ühte arendada. No andke andeks ja kasvõi natukeseks.

Nimelt ma mõnda neist karjetest, et natsid, lugesin. Mitte küll põhjalikult ega huviga, aga vana ajakirjanduspeeru istekohalt. Et: misasi see on, ja, eelkõige, kus see uudiste järjekorras asub. Teate, mitte väga kõrgel kohal. Miski nupukese või repliigina kuskil rubriigis „Külakosti Ida-Euroopast” või, USA juhtumi puhul „Yurp”. Esiküljel need ei karju, esiuudisena internetineeduses ette ei visku. Mis kolkauudistest ikka! Nii et alanud hala „progressiivsest“ leerist näib suhteliselt tarbetuna. Ei lähe me siin kellelegi korda, ja vahel ehk ongi hästi selline natuke märkamatu olla.

Ei teeks sellest teemast üldse juttu, kui poleks satutud ühe „karmi ja põhjaliku analüüsi” otsa, loetud seda pealiskaudselt ja tunnistatud: pole see mingi analüüs, vaid tavaline kriiskamine, kuidas kõik on nüüd Eestiga ühel pool. See tähendab, teisel pool.

Mispeale viitajad – kirjatükiga oli maha saanud „mõjukas Saksa mõttekoda”, millise pealkirjas esines „Liberal”, šššˇ, kähh, auh, urr! – kargasid kaitsma, et leia üles faktivead ja väärtõlgendused. Minamees hakkasin juba vastu jaurama, kui vasaku õla põrglane ütles: oota, Jüri, mis sa, oinas, teed?

Möh, ütlesin mina harjunult.

Sa viimane idioot! sahkas parema õla põrglane. „Hakkad neid praegu õpetama, näitama, mis nad nihu on pannud. Mis ajast sa roosadega sõbraks oled hakanud, ise veel enda meelest monarhist ja muidu ultrareaktsiooniline kobra? Vaat, teevadki ümber, äkitsi teevad paremaks ja mõjuvamaks…“

No seda nüüd minu nõuannete peale küll ei juhtu, ajasin mina vastu. Ehkki põrglasel võis õigus olla. Isegi maha tehes võid sina abiks olla.

Mispeale mina lugesin selle oopuse uuesti läbi, kuigi saksa keel ei ole enam see, mis Frau Siiri Raitari emaveltveebelliku kadalipu all kaugetel Ülikooli-aegadel. Ning jäin enda juurde, kuigi, oleks see mulle kui arvamuskülje toimetajale toodud, kohe läinuks lehte nagu soe sai.

Analüüsi kohta oli see liiga hoogne, kujunditest kubisev, ja tüütut Hitleri-argumenti oli ka tarvitatud. No et räägi rahvuslusest, nats valmis! Kuigi Hitleri argumenti enamasti ju pruugitakse vastupidi: taimetoitlastele, loomakaitseseadusele, mittesuitsetamisele äsades.

Mis pole kah eriti tähtis. Lugu on lugu, ega pea nõus olema. Mis on tähtis või vähemalt huvitav – kust see kulutuli lahti läks seal välismaal, et meil on nüüd natsila käes?

Vandenõuteooria ütleb, et tegelikult siit. Seesama mainitud analüüs – tõlgi ainult ära, pane lehte. Milleks ehk mõeldud oligi. Maailm pidada ju väike olema, keegi siinne progressiiv tunneb kedagi progressiivi kuskil välismaises toimetuses; ajalehed, veel enam aga portaalid, lihtsalt õgivad igasuguseid lugusid, natsiteema müüb õigete meelest alati – ongi valmis. Okei, ma teen sinu Estõuniast loo, muide, kus see on?

Seejuures üldse mitte mõeldud Eesti maine kahjustamiseks välismaalase silmis. Esiteks, too ei loegi neid teateid või kehitab õlgu. Vaid just, et saaks siin teha teateid, kui halvasti kõik nüüd välismaa meelest on. Näe, misasju kirjutavad, näe, kuis meie pärast muretsevad. Ärge enam kuhugi sõitke, natsiks nimetavad!

Ei ütle siin midagi uut, kui võrrelda vana anekdoodiga: mida kolevants minust mõtleb? Veendumus, et välismaalt tulnud arvamus on tähtsam kui kohapealne, on vana ja visa. Goril oli veidi vähem kui sada aastat tagasi karikatuuriseeria, kuidas ikka VÄLISMAAL. Rohkem pole meelde jäänud, kui mingi paks telefoni karjumas ja allkiri: VÄLISMAAL levib üha enam raadio, MEIL aga rikutakse närve Noa-aegse telefoniga.

Üritades kokku võtta – midagi pole juhtunud. Eilne ajaleht on kõige vanem asi maailmas. Natsisüüdistus on nii kulunud ja kasutatud, et pole samahästi kui midagi väärt. Ning teated, mis koledasti lähevad korda „demokraatlikule üldsusele”, ei lähe vähimatki korda „inimesele tänavalt”. Kelle hääl lõpuks ikkagi loeb. Välja tuleb sama, kui nende küsitlustega, mis justkui näidanuks, et valitsus on meil vale, hoopis teised ministrid peaks olema… Millega eelmainitud üldsus tegi ennast vaid haledaks ja väiklaseks.

Pole mõtet põdeda – kolevantsil pole rohkem mälu kui haugil.