Igor Gräzin: näitustel ja ooperis käivad Brüsselis euroskeptikud

Euroopa Parlamendi saadik Igor Gräzin kandideerib sinna uuesti ning Keskerakonna nimekirjas. Kauaaegne tuntud poliitik peab Euroopa Liidus tähtsaks demokraatiat ning arengut vabaturu suunas.

Kuidas võtaksid kokku oma tööd Euroopa Parlamendis? Milline vahe on tööga Riigikogus, peale selle, et Europarlament asub Brüsselis ja Strasbourgis?

Töö tehniline maht oli minu jaoks Brüsselis oluliselt väiksem, ja Euroopa Parlamendi töö on üldse kergem kui Riigikogus. Mina aga ei saanud eelkäijalt edasitegemiseks üldse mingeid materjale ega nõuandeid. Aga ma arvan, et tegin ometi rohkem, kui mõnigi teine: nimelt on mul kirjas 7 … 8 hääletust ja nende ettevalmistamist, mis tegid meist riigi, kus on olemas euroskeptitsism, ja pimesi ei allu vananenud eurokraatlikule ideoloogiale.

Miks oled otsustanud Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida Keskerakonna nimekirjas?

Reformierakond oma pimeda euroallumisega ei sobinud, ja Kaja Kallas rõhutas seda juba ammu. Keskerakond aga kuulub Euroopas samasse tillukesse parteide rühma, mis Reformierakondki (ALDE-sse ehk liberaalide hulka) – seega oli valik loogiline. Enamgi veel: selleks, et olla vananenud ALDE-enamuse vastu, pidi olema seal sees. Seda enam, et ALDE juhtkonnas on märkimisväärne euroskeptikute rühm, kellele ka ühe saadiku lisandumine oli tähtis.

Kuidas sõnastaksid oma eesmärgid valituks osutumisel?

Seni olen olnud Eestist ainus euroskeptik Euroopas. Loodan, et see arv saab olema suurem. Tähtsaim ülesanne on minu jaoks see, et Eesti kuuluks euroskeptikute, s.t. „uue laine“ poliitikute hulka. On veel vara öelda, milliseks see „uus laine“ kujuneb, aga ta on suunatud demokraatia taastamisele Euroopa Liidus, ja meie peame olema taastajate hulgas.

Kas sellises Euroopa Liidus me tahamegi elada, nagu praegu?

Sellises, nagu praegu, võib juba elada, aga sellises nagu veel mõne aasta eest – ei. Nendel aegadel, mil Euroopa Komisjonis oli Siim Kallas, oli loosungiks – luua Euroopa Ühendriigid, s.t. allutada väiksemad suurematele. Meenutagem, kuidas Saksamaa surus läbi Venemaa gaasijuhtme, mis oli ühemõtteliselt suunatud Poola ja Balti riikide vastu. Nüüd, hiljem on Komisjon püüdnud kehtestada piiranguid ja tsensuuri Internetis. Eurorahale on kehtestatud piirangud, mis kehtivad Eestile ega kehti Saksamaale, põllumajandust toetatakse Prantsusmaa heaks ja raputatakse kasinat rahapurukest Eesti põllumehele. Peab olema veidi hull, et tahta elada sellises EL-is, aga kuna ta juba visiseb tühjaks, siis pole ta lammutamist väärt – laguneb ise. Küll aga tuleb ehitada uut Euroopat hoopis teistele alustele – eeskätt vabale turule.

Kas EL peab olema riikide liit või midagi enamat?

Mitte midagi enamat! Riikide liit lihtsalt ei tööta – vaadakem vaid tagajärgi. Euroopa Liit pole suutnud isegi rahu tagada – kõige pikem rahuaeg oli 40 aastat – Ungari sõjast Tšetšeenia omani. EL vaatas rahulikult koonduslaagreid Jugoslaavias (nn Srebrenica veretöö), EL aitas Venemaal omaks võtta suuri territooriume Gruusias. Nüüd käib jutt Euroopa relvajõudude loomisest, kelle väline võimekus on küsitav; seosed NATO-ga arusaamatud ja kellesse suhtumine on Venemaalt vaadates – koomiline. Venemaa ei võta tõsiselt armeed, milles pole ei ameeriklasi ega britte. Ühesõnaga: Euroopa Liit peab tagasi minema ühisturu juurde, mis ta alguses oligi. Ja võib-olla peab temas olema väiksemaid territoriaalseid sõpruskondi, nagu endise Soome peaministri Jyrki Kataise idee nn Põhjamaade kuuikust, kuhu kuuluksid Island, Norra, Rootsi, Taani, Soome ja Eesti. Koos mitmete teiste euroskeptikutega nimetame oma nägemust Euroopa Liidust ja ka väljaspool seda – Kodumaade Euroopaks.

Kas peaksime EL-is püüdlema ka ikka selle poole, et tagada igale inimesele võimalikult kõrge elukvaliteet?

Selle poole peaks püüdlema mitte ainult Euroopa Liidus, vaid kogu maailmas! Üks põhjusi, miks majandus siin allamäge käib, on aastakümneid edendatud majanduseesmärk „heaoluriigist“. Samas aga: riiklik hoolekanne ei saa olla suurem, kui see, mida eelarve võimaldab. Saksamaa rikkuse allikaks on see, et neil puudus kaitse-eelarve ja kõik suured kaitsekulutused kattis USA. Sakslaste kaval nipp on olnud ähvardamine fašismiga: noh, et kui te lubate meil taastada oma relvajõud, siis te ise pärast kahetsete… Üks asi veel: Tallinna ja Harjumaa elatustase on praegu oluliselt kõrgem Euroopa keskmisest ning ülejäänud Eestis vaid pool Euroopa keskmisest. Ja see erinevus pole teps mitte Brüsseli süü, vaid meie regionaalpoliitika olematus algusest saati.

Oled kirjutanud, et EP valimistega nihkub Euroopa tsentrist paremale. Kas on see hea või halb või hoopis paratamatus?

See on hea paratamatus. Populistlike jõudude tugevnemine tähendab demokraatia tugevnemist. Lisaks toob see poliitikasse uut verd ja lõbusat asjaajamist. Meil on kujunenud natuke vildak arusaam euroskeptikutest… üldiselt on nad toredad ja heatujulised inimesed, kes on poliitikas julged, aadetelt rahvamehed ja -naised, meeldivad kaaslased ja kultuurilembelised inimesed. Tähelepanek: Brüsselis ja Strasbourg’is võib näitustel ja ooperis kohata just euroskeptikuid, ning mitte eriti nn vanade erakondade esindajaid.

Küsis Aivar Jarne