„Kes sa olid, Ülo Keedus?” Sellise nimega amatöörfilmi panid Ülo sõbrad kokku lennunduskorüfee mälestuseks. Minule andis selle Ülo poeg Sulev Keedus.
Filmi avakaadris on AN-2 tüüri taga olev lendur ja kohe on taeva all ka langevarjurid. See oligi Ülo töö Tallinna Aeroklubis. Lisaks lenduriametile oli ta veel ka langevarjuinstruktor.
Kõik see sai alguse esimeste sõjajärgsete mootorlendurite kursusest, mille Ülo Keedus lõpetas koos teise kuulsa Eestimaa mehe, maailmarallidel võistelnud Uno Aavaga.
Varsti aga keelati Baltikumis ära igasugune mootorlend, sest kaks Läti kursanti said nii tublid oskused, et putkasid lennukil üle piiri vabasse maailma.
Et lendamisest mitte loobuda, läks Ülo Keedus pärast Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi lõpetamist Venemaale ja lõpetas 1951. aastal Sassovo tsiviillennukooli. Ta tuli aastatel 1957 ja 1960 purilennus Eesti meistriks. Ühtekokku sooritas 921 langevarjuhüpet ja lennutunde oli üle 4000.
Mina sain Tartus 17. mail 1929 sündinud mehega tuttavaks seitsmekümnendate algul langevarjuritest raadiolugu tehes.
Jäime kuidagi pikemalt rääkima ja tegime mitu lennukaart Tallinna kohal. Tollal oli Lasnamäe lennuväli sportlaste käsutuses ja lendasime muruväljakult. Varsti tekkis üsna ketserlik mõte: miks ei võiks teha raadioreportaaži ka langevarjult? Selle laitis Ülo kohe maha.
Esiteks – langevarjuriks peab õppima, teiseks – igasugune lisavarustus on keelatud. (Aga reporteri kaasaskantav magnetofon kaalus kuus kilogrammi!) Langevarjuril tohtis kaasas olla vaid pussnuga, et sassiläinud tropid vajadusel lahti lõigata ning seejärel loobuda põhivarjust ja avada varuvari. Igasugune lisakoormus oleks eluohtlik. Inimelu eest vastutasid lisaks kohustuslikule elukindlustusele langevarjuhüppel nii instruktor kui ka lendur. Kas lootusetu seis?
Kohtusime mitmeid kordi „raadio-telekolmnurgas” Kungla baaris ning ikka ja jälle pärisin saladusi langevarjuhüpete kohta. Ülo rääkis muidugi meelsasti ja pika-pika vaidlemise lõpuks läksime treeningtorni harjutama.
Siis tuli jällegi takistus – Ülo kirjutati lennukilt maale. Ühe kõrva kuulmine olevat arstlikus komisjonis olnud pisut nõrgem, normist kõrgema vererõhu tõttu. Punkt. Tööta vaid maa peal!
Nüüd oli vaja leida uus vastutajast lendur selle hüppe jaoks. Tore, et Boriss Rožkov oli just parasjagu selline „entusiast” ja tema oli nõus mind „alla viskama”. Ettevalmistusega liitus eluaegne „langevarjurite isa” Raimond Rood, ja nii siis 1974. aasta augustikuul sai asi ära tehtud. Julgestuseks hüppas minuga koos Voldemar Lehter, hilisem Kohtla-Järve lennuklubi ülem. Tema ülesandeks oleks olnud päästetööd minu langevarju ebaõnnestunud avanemisel. Kõik läks siiski korda: esimene reportaaž langevarjult sai teoks ja maandumist juhtis Ülo Keedus läbi käsivaljuhääldi („matjugalnik“).
Nüüd soovis ka Stereoraadio saada hüpet, ja sellegi tegime neile ära. Lisaks kõigele tuli televisioon sama sooviga, ja see oli pisut keerulisem. Koos minuga hüppasid Ülo Keedus ja Raimond Rood väikekaameratega ning maapeal oli Kaljo Jõekalda oma statsionaarkaameraga.
Sai ka televisioon oma saate „Vaba aja arvelt”.
Kuna Soomes algas propagandaüritus „Nouse siivillesi” (tõuse tiibadele), sai ka kohalikule ALMAVÜ-süsteemile, kellele allusid lennundus ja tehnikasport, selgeks tehtud, et oleme samuti tublid ja näitame Moskvale, et pole teistest viletsamad.
Alustasime Pressikeskuse juhtimisel maarajoonides propagandanädalaid. Üritusel Põlvamaal, kus parteijuht oli populaarne Maia Leosk, tegime lennunduspropagandat ja näitasime ralliautosid. Koos Ülo Keedusega olid esimese Eesti purilennuki (HLK-1) kaasehitajaiks olnud Illar Link ja Endel Helme. Nemad olid aktiivsed üritustel osalejad. Näiteks Põlva restoranis lennutas Helme juhitavat mudellennukit nii napsuklaaside kui ka istujate peade kohal. Jah, tollel ajal polnud ühtegi pidu ilma kärakata, ja selle maksis kinni armas nõuka-valitsus. Ikka rahuarmastava idee nimel!
Ülo Keedusega olime üritusel ka Saaremaal, kuhu oli kutsutud üks Moskva naislangevarjur, kes hüppas grupiga Põhjapoolusele. Kahjuks täna tema nime enam ei mäleta, aga ega need mälestused eriti roosilised olnud. Oli vaja maailmale näidata Nõukogude naiste kangelaslikkust! Poolusel külmetamine ja vajaliku abi puudumine ajakirjandusse ei tohtinud jõuda. Vaid saarlased kuulsid seda!
Eesti lennunduse ajalugu algas tegelikult üsna traagiliselt.
1889. aastal hukkus Tallinnas õhupallilt sooritatud langevarjuhüppel „Russalka“ lähistel Ameerika aeronaut Charles Leroux (see on tema artistinimi). See oli siis lennunduse algus Maarjamaal.
Ajaloosündmuse kinnistamiseks planeeris Eesti Lennuspordi Föderatsioon avada Piritale roostevabast terasest monumendi, mille autoreiks Mati Karmin ja Tiit Trummal. Valmis tegi selle tehas „Dvigatel“, kus kunagi oli valmistatud ka lennukeid. Kuna tollane linnavalitsus oli nii vaene, et ei suutnud monumendi valmistegemise eest isegi 40 tuhandet rubla maksta, siis tehase direktor, isand Jarovoi, keda paraku sõimati internatsiks, nõustus pärast lühikest ajupesu selle Tallinnale kinkima! Rakvere sõjaväeosast kutsuti kohale helikopter ja päev enne avamist sai monument toodud Piritale ja alusele keevitatud. Loomulikult oli pidustusel arvukalt kohal „Dvigateli“ töötajaid, ja ega siis kiitus Lennuspordi Föderatsiooni poolt polnud neile üleliigne.
Waterbury’st, kust oli pärit hukkunud langevarjur kodanikunimega Joseph Johnson, kuulutati 24. september tema mälestuspäevaks ja Tallinna saadeti sellekohane linnapea allkirja ja pitsatiga „Proclamation”. Mõlemad linnad korraldasid samal päeval lennunduspäeva. Tallinn ja Waterbury olid tookord, veel nõukaajal, mõttehetkeks ühinenud.
Eesti lennundus oli saanud 100-aastaseks.
Õhtul olime koos veteran Ülo Keedusega ETV otsesaates ja rääkisime lennundusest. Saadet juhtis andekas reporter Lembitu Kuuse. Lisaks lennuürituse jäädvustamisele sai alus pandud ka läbirääkimistele Tallinna–Helsinki lennuliini üle, sest olime käinud Soomes ja seal saatesse salvestanud Maailma Lennuföderatsiooni presidendi Olavi A. Rautio intervjuu Finnair’i tulevikust.
Ülo Keedus on õpikute “Purilend” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962) ja “Kukkumisest maandumiseni” (Valgus, 1981) autor. Suurem osa tollaseid langevarjureid olid tema koolitatud.
Hiljem meie kokkusaamised harvenesid, sest Ülo läks tööle Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni filmiamatööride klubisse metoodikuks. Siis meie jutuajamised püsisid rohkem meie mõlema eriala piires.
Ülo oli filmiamatöör. Oma filme, mis olid suuremalt jaolt „pööratavad”, pidi ta ise ilmutama. Mida see tähendas? Ei hakka rääkima hea filmimaterjali hankimise võimalustest, sest tuli leppida kodumaise toodanguga. Filmistuudiotel oli käes nii Orvo kui ka Kodaki materjali, aga amatöörid ei saanud seda endale võimaldada. Ülo pidi oma 30-meetrised filmijupid pimedas ilmutustanki kerima, ning siis algas pikk ja täpne protsess. Vahepeal, pärast negatiivi ilmutamist, tuli ilmutustank lahti võtta ja sisu valguslambi all hoida. Siis tank sulgeda, ja jätkus pimedas toimuv positiivi ilmutamine. Lõpuks saadigi positiivkujutis, mida kuivatamise järel võis ekraanil vaadata.
Seda filmilinti monteeriti kokkuliimimisega ja üsna sageli liimikohad katkesid. Kui tehti ka helikujundus, siis oli see kõrvaloleval magnetofonil. Ülo Keeduse tehtud 10 amatöörfilmi on pandud Vikipeedia nimistusse.
Ülo Keedus jäi küll eemal lennundusest, kuid föderatsiooni auliikmena ja ka logokavandi autorina jäi ta alati meie üritustele truuks.
Lahkumisega 4. septembril 1991 viis ta ennast meie mälestuste reale. Kahju, tõstaks teda veelkord väikelennukil taevaavarustesse… Sinna, kus oli tema maine elu. Aga eks ta näe sealt ülevalt vast kõike paremini… Vähemalt Ülo kõlav hääl on salvestatud: https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-inimestest-siidkupli-all
Aivo Oina,
Eesti Lennuspordiföderatsiooni asepresident eelmises riigis