Väga sõbralik kokkusaamine

Ando Leps Rakverest, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige

26. aprillil toimusid Eesti Vabariigi Riigikogu 100. aastapäevale pühendatud pidulik kontsertetendus ning sellele järgnenud vastuvõtt Estonia teatri- ja kontserdimajas.

Riigikogu esimehe kõne

Kontsertetendus algas Eesti Vabariigi hümniga „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Sellele järgnes Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõne, milles ta pöördus endiste ja praeguste Riigikogu liikmete, president Arnold Rüütli (teisi meie kõrgeimaid riigitegelasi kohal ei olnud?!) ja valitsuse liikmete ning kogu Eesti rahva poole.

Oma kõnes Henn Põlluaas mainis muu hulgas järgmist: „Pooleteise tunni eest täpselt sada aastat tagasi lõppes siinsamas Asutava Kogu neljas koosolek. Koosolijate hoiak oli väga töine, aga ka tõsine. Teisiti ei võinud see ollagi, sest käis ju Vabadussõda. Eelmisel õhtul oli venelaste suurtükituli süüdanud hiigeltulekahju Narvas. Nädal tagasi oli vaenlane alustanud pealetungi lõunarindel. Käis mobilisatsioon ja meie väed sooritasid vasturünnakut. Rinnet pidasid kõige patriootlikumad ja julgemad võitlejad. Meie kangelased.

Ka Asutav Kogu oli 1919. aastal justkui rindeüksus. Selle liikmete keskmine vanus oli 36 aastat. Nad teadsid, et on demokraatiale alust pannes ka ise löögi all. Kuid Asutava Kogu toeks oli kogu Eesti ühiskond. Nad käsitlesid ennast mitte eliidina, vaid osana rahvast.

Eesti kuulus 1920. aastatel maailma kaheteistkümne ja Euroopa seitsme kõige demokraatlikuma riigi hulka. Naiste valimisõigus sai meil kehtestatud juba 1917. aastal; peaaegu kolmkümmend aastat varem kui Prantsusmaal või Šveitsis.

1944. aasta sügisel olid 1919. aasta Asutava Kogu liikmetest üle poole surnud või teadmata kadunud. Ülejäänutest pooltel tuli Eestist põgeneda. Nad jagasid oma rahva saatust.

Okupeeritud Eesti jäi pooleks sajandiks kommunistliku režiimi ja venestamispoliitika tallata. Kuid me ei leppinud sellega. Meie vabaduse- ja demokraatiaiha ei kustunud iialgi. Me säilisime rahvana ja taastasime 1991. aastal oma riigi. Rahvusriigi. Me mäletame hästi seda hingevõbelust, kui heiskasime taas sini-must-valged lipud. Me pidime alustama kõike jälle otsast peale.“

Peaaegu matusemuusika

Mis puutub Rahvusooperi Estonia pidulikku kontsertetendusse „Eestimaa hääled“, siis see jättis rohkem matusemuusika mulje, olgugi et meil on olemas ju suurepäraseid muusikapalu, millest ühegi oleks võinud ette kanda, pidades silmas seda kohalviibivat väärikat seltskonda. Nimetatud seltskond oleks väärinud kindlasti paremat muusikat. Vast kõige omapärasem oli vanameister vürst Peeter Volkonski etteaste, kes esitas Vladimir Majakovski luuletuse „Kuulake“ Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri saatel; seade Tõnu Kõrvitsalt.

Heade tuttavate kokkusaamine

Üle hulga aja said jälle kokku vanad tuttavad ning rääkida oli neil üksteisele väga palju. Mõningaid vanu tuttavaid polnud näinud väga pikka aega. Kahjuks on ka paljud omaaegsed teekaaslased lahkunud…

Julgen avaldada siin isiklikku arvamust, et Riigikogu taasiseseisvumisaja kõige tugevam Riigikogu koosseis oli VIII (esimees Toomas Savi) ning kelle töökoormus oli ka kõige suurem. Sinna olid sõna otseses mõttes sattunud rahva poolt valitud isikud, aga mitte nn poliitbroilerid. Väga paljudel rahvaesindajail oli teaduskraad – Riigikogu eduka töö garant.

Riigikogu 100. aastapäeva tähistamine oli nagu vanade heade sõprade koosviibimine. Ei mäleta, et taasiseseisvumise ajal oleks olnud mõni nii sõbralik koosviibimine.

P.S. Siinkirjutaja on juba pikemat aega hämmingus, et tema lugusid nn peavoolumeedia ei avalda; isegi mitte neid, mis otseselt on puudutanud maailmakliima soojenemist (näiteks: Postimees, Päevaleht, Eesti Ekspress). Tahaks teada, kes on need „tsensorid“ ja millega nad tegelevad? Kas see ei võrdu nõukogudeaegse ajakirjanduse sisuliste piirangutega?!