Juhtkiri: Jüri Ratase välis- ja sisepoliitiline seljavõit

Andre Hanimägi

Eelmisel nädalal rõõmustas Eestit uudis, et oleme valitud ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Eurovisiooni meenutav pinge hääletustulemuse ettekandmisel, suured emotsioonid, sh president Kersti Kaljulaidi reaktsioon, andsid ka poliitikast kaugel olijatele mõista, et Eesti on teinud ära midagi suurt ning olulist. Analüütikud, poliitikud ja ajakirjanikud leidsid ühiselt: Eesti diplomaatia on saanud suure võidu.

Võitu ei saanud aga mitte ainult Eesti välispoliitika, vaid ka sisepoliitika ning isiklikult  peaminister Jüri Ratas. Kõigepealt tuleb tunnustada kõiki neid, kes aastate jooksul on andnud oma panuse selleks, et Eesti sai esimeses hääletusvoorus 111 häält ning teises 132 häält, millega osutusime valituks Rumeenia ees. Diplomaatide kõrval on aga olnud selle juures väga aktiivsed nii meie president kui ka peaminister.

Paslik on siinkohal peatuda eelmise aasta Eesti Ekspressi artiklil, kus kirjutati, kuidas Euroopa ja Aafrika tippkohtumisel jagas Ratas Eestit Julgeolekunõukogusse promovaid kirju. Kui Välisministeeriumi mõte oli, et ehk õnnestub mõni kiri ära anda neljasilmavestlusel, siis spordimehe indu täis Keskerakonna esimees otsustas tõusta püsti, käia saal läbi ja jagada ümbrikud ära. Leht kirjutas, et Välisministeerium oli meeldivalt üllatunud, sest 50 Aafrika riigiga positiivse kontakti loomiseks ja kirjade esinduslikuks üleandmiseks oleks kulunud tohutult aega ning palju raha.

See on loomulikult vaid üks näide, kuid annab ilmekalt aimu, milline on olnud Keskerakonna esimehe motivatsioon ja roll Eesti välispoliitikat tugevdada ja muuta meie riik maailma silmis suuremaks. Meenutades ka Euroopa Liidu eesistumist ning kiitust peaministrile nii Brüsselist kui ka Euroliidu riikide tipp-poliitikute ja ajakirjanike poolt, võib kindlalt väita, et Keskerakond on tohutult panustanud meie välispoliitilise suuna hoidmisse ja arendamisse. Pole paha töö erakonna poolt, kelle puhul on mõned vaenutsejad aastaid hirmutanud, rõhutades: Lääne asemel Ida, õige asemel vale…

Keskmõte: Keskerakond on panustanud tohutult meie välispoliitilise suuna hoidmisse ja arendamisse.

Sarnane olukord jätkus ka praeguse valitsuse puhul, ning seda juba konsultatsioonikõneluste ajal. Seekord oli mureobjekt küll EKRE, kuid valitsuse juhtiverakonna peale suunati kriitikateravik. Oponente ei aidanud rahustada ei esmajärjekorras kokku lepitud välis- ja julgeolekupunktid ega välispoliitilise joone jätkumise kinnitamine nii Eestis resideeruvatele suursaadikutele kui ka avalikkusele.

Meedias ilmus reformierakondlaste sulest järjepannu artikleid, kuidas Eesti on muutumas „väikeseks natsiriigiks“. Toodi välja, et tänane valitsus on oht muu hulgas ka meie püüdlustele saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Meie maine kaitsmise ja hoidmise asemel eelistati lõigata vilju kodus ning jätta Eesti tormituulte kätte. Kahjuks tundub, et halva kuvandi loomisele anti ka ise vahest liialt hoogu. Nüüd on see „väike natsiriik“ panustamas turvalisemasse maailma ning hakkab kaasa rääkima suurriikide USA, Venemaa ja Hiina kõrval.

Teame, kelle suunas oleks vaadatud, kui Eesti poleks Rumeeniat edestanud. Süüdi olnuks mitte keegi muu kui peaminister ja praegune valitsus. Reformierakonna PR-kahurid olid kahtlemata ka selleks valmis, kuid püssirohtu ei tulnud.

Hoopis Jüri Ratas sai seljavõidu, ja seda nii välis- kui ka sisepoliitikas.