Investeeringutega biokütustesse tasuks olla ettevaatlik
Kliima soojeneb ja täna üritab inimkond toota puhast energiat. Kaubaks läheb kõik mille CO2 jalajälge peetakse võimalikult väikeseks. Täna on popp bio- gaasi, biodiisli, ja etanooli laialdasem kasutamine transpordis. Lisades bensiinile üha enam etanooli, üritame vähendada CO2 jalajälge. Kas sellisel lähenemisel ikka on pikemat perspektiivi ja kas on mõtet ehitada täna veel biodiisli ja etanooli tehaseid?
Seni on inimkond kasutanud eluslooduse poolt salvestatud päikeseenergiat. Fotosüntees suudab looduses kõige paremate tingimuste, viljaka mulla, piisava soojuse, vee ja toitainete olemasolul muuta energiaks 3-6% temale langevast energiast. Reeglina jääb see protsent siiski madalamaks. Selleks, et saada biomaterjalist mootorites kasutatavat biokütust, tuleb lisaks kulutada energiat maa harimiseks, herbitsiididele, väetistele, koristusele, transpordile ja lõpuks töötlemisele. Kui palju sellest 3-6 protsendist looduslikust energiast lõpuks järgi jääb, kui üldse jääb, ei oska mina arvutada. Kui aga katta sama pindala päikesepaneelidega, võib kätte saada kuni 20% päikeseenergiast. Ja seda kohe elektrienergiana mis kõlbab nii autodele, rongidele, majade kütteks ja tööstusele.
Saksamaa näitel toodab päikesepargi hektar ca.700 000 kWh hektarilt, biogaasitehas aga ainult ca. 10600 kWh. Päikesepark energiaallikana on 66 korda efektiivsem!
Ega puidu kasutamine elektrienergia tootmiseks suurt efektiivsem pole. Esmalt tuleb oodata aastakümneid kuni mets kasvab, seejärel vedada puit elektrijaama, kus saadakse pöletamisel auru, mis lõpuks ajab ringi elektrigeneraatoreid. Iga vahepealne etapp tähendab kadusid. Puidu juurdekasv meie oludes on kõigest 6,7tm/ha aastas. Ilmselt oleks ka puidu põletamise asemel efektiivsem päikesepaneelidega elektrienergiat toota.
Päikesepargid pakuvad soodsat elupaika taimedele, putukatele ja väikestele imetajatele aidates seega kaasa paljude kohalike liikide kaitsele. Meie niiskes kliimas kipub paneelidealune pind kinni kasvama ja võsastuma. Siin võib tulla appi meie muruhooldajate ammune nipp: ajal, mil ei olnud veel 24/7 mürisemas murutraktoreid ega niidukeid, oli kombeks rentida või laenata naabrilt muru hooldamiseks lambaid. Ei ole kahtlustki, et ka tänapäeval tulevad lambad päikeseparkide hooldamisega suurepäraselt toime. Veekogude kaldapealsete hooldamise oleme juba usaldanud veistele.
Biobensiini ja biodiisli asemel koputab juba täna uksele vesinik. Fossiilsetest kütustest valmistatuna ei anna ta erilist efekti CO2 emmisiooni vähendamisel. Otstarbekas on toota vesinikku päikese ja tuule elektrijaamade üleliigsest toodangust. Elektrolüüsi kasutegur vesiniku valmistamisel on täna 75- 80%. Kuid selleks, et vesinikku transpordis kasutada, tuleb teda veel esmalt kokku suruda ja jahutada. Kütusepaaki jõuab algsest energiast umbes 35%.Võrreldes elektriautodega on seda vähe aga võrreldes biobensiini ja biodiisliga on vahe siiski masendav vesiniku kasuks. Vesiniku tootmine ja kasutamine on veel lapsekingades ja meil ei ole veel ka tuule ja päikeseenergia ülejääki.
Aga mis saab ikkagi tuulevaiksetel külmadel talveöödel? Appi tulevad Euraasia supervõrgud ja (pump)hüdroelektri jaamad. Kusagil ikkagi Päike paistab ja tuul puhub. Hüdroelektrijaamad, mis päikesepaistelistel ja tuulistel päevadel hoiavad omi veeressursse reservis, saavad nüüd müüa elektrit neile soodsate hindadega. Neljanda põlvkonna tuumajaama peale niiväga lähitulevikus loota ei julgeks. Esmalt tuleb ausalt vastata küsimusele: “Kui need tuumajaamad on niiväga ohutud ja efektiivsed, siis miks neid senini veel ehitatud ei ole?”
Artiklis on kasutatud veebiväljaandes PV magazine avaldatud materjale.
Kuido Säde, vaatleja