Meri ühendab, keel lahutab – Balti kett 30

Reet Kudu, kirjanik

Balti keti 30. juubelisuvel  on eriline rõõm tõdeda, et  Algimantas Kalvaitise fotonäitus Klaipedas pakkus rohkesti  argiilu ja sellega kaasnevat hingeheadust, mida kaasaegsetel näitustel viimasel ajal harva kohtab, sest nüüdiskunst eelistab pigem inetut. Leedu kunst on mind alati võlunud, aga veelgi enam on paelunud tõsiasi, et erinevalt Eestist ja Lätist said siin kõik kohalikud elanikud pärast NSV Liidu lagunemist automaatselt kodakondsuse ja kedagi ei praagitud välja üksnes sünnikoha (tegelikkuses  rahvuse!) alusel.

Rahvuste ja seega ka majanaabrite õel lahutamine oli tegelikkuses kasuahne ja  Lasnamäed põlastav kommaritrikk, mis kustutas  „automaatselt“ NSVL-i kompartei eliidi  nõukogude süü ja kleepis selle külge venekeelsele elanikkonnale, põhjendades kodakondsust okupatsiooniga, mille suurimad toetajad olid nad olnud hoopis  ise.  „Peatage, Lasnamäe!“  on muutunud ju lausa hitiks, millega hea tänaseni kõiki Lasnamäe inimesi alandada, ka paljusid eestlasi, kes siin elavad ega ole suutnud endale „tagastamise tuhinas“ hangeldada võõraid kodusid – neid,  kus küüditatute (kauged) sugulased pole kunagi elanud ja millele neil tegelikult mingit moraalset õigust pole, sest neid pole eales represseeritud ja mitmed neist on hoopis ise kompartei kaudu rahaahnet karjääri teinud.

Just omandireformi ja kodakondsusseadusega kaasnenud „headuse peatamist“ püüdis kõiki inimesi ühendav Balti kett  vältida. Lõpuks ometi on Eestis toimuvat märganud isegi Euroopa Liit, imestades, kust küll on tekkinud Eesti „uhiuus“ kurjus?  Aga ka Stalini armeed tervitasid teatavasti Eesti Vabariigi sotsiaaldemokraadid ja muud revolutsionäärid kui demokraatia maaletoojat ega märganud, et tegemist on hoopis rahva maaltviijatega. Mitmed tänu nõukogude korrale karjääri teinud haritlasperekonnad on meil kuumad nimed tänaseni, olgu siis Raud või Semper, Lauristin või Rummo,  Viiding/Tarand ja veel paljud teised, ka need kuulsused, kes just tänu nõukogude armee tervitamisele pärast Stalini kuritegude paljastamist Tallinna kuulsas kirjanike majas korterid said.  Kõigist neist moodustus meie kultuurieliit hoolimata sellest, kas nad ise teadmatusest (või ka tahtlikult) staliniaegsetele kuritegudele kaasa aitasid – nõukogude korda ülistavate propagandistidena!

Stalin kasutas tõepoolest paljusid sotse  vaid „platispuhastajatena“, aga isikliku pere kannatuste rada pole ka praegusi sotsiaaldemokraatia või  konservatiivse liberalismiga uhkeldajaid  teiste kannatuste suhtes mõistvamaks muutnud. Rahva ühtsusele ehk Balti ketile ja rahvarindele neilt enamasti kiidusõnu ei kuule. Mõnede jaoks on  rahvarinne muutunud veidral kombel lausa „kurjuse kehastuseks“, nagu bolśevikele menśevikud ja esseerid –   kogu vastaspartei on äkki täis „rahvavaenlasi“. Eks jabura viha elluäratamiseks on alati parim võtta korraga ette mingi suurem  inimrühmitus, kelle süüd ei pea tõestama, sest nad lihtsalt on süüdi – näiteks okupatsioonis, korruptsioonis, riigi allakäigus,  õige eestlase pahas tujus. Ise karistusi jagades on ju kõige lihtsam ausast kohtumõistmisest pääseda.

Mõnele meie kuulsatest nõukogude suguvõsadest  meeldib rohkem  liberalism, teistele sotsiaaldemokraatia, aga põhituum on rahva tülliajajate propagandal üks ja sama: võim ja heaolu kuulugu vaid väljavalitutele ja seda mitte ainult teleekraanil. Ülejäänud pole õiged kaasmaalased, nende saatusest ei tasu üldse hoolida! Ja tõesti, rahvast saab edukalt välja suretada ka ilma Siberisse või saartele saatmata.

Seevastu Leedu külaelanike näod löövad endiselt särama, kui neile „Baltijos kelias“ meenub. Ja koos õnneliku naeratusega meenub äkki ka vene keel ja umbuskliku pilgu asendab heatahtlik mälestuste heietamine. Teatakse siin külakolkas isegi seda, et 15. juulil 1989 toimunud Balti Nõukogu esimest koosolekut, kus kolm Balti vabariiki otsustasid inimketi saatuse, juhatas eestlane Edgar Savisaar. Ja sellest ausärast langeb veidi minulegi –  ikka üksnes seepärast, et olen samuti eestlane. Vana leedu talunaine räägib mulle õhinal, kuidas rahvas isiklike autodega ka sadade kilomeetrite kauguselt mererannast Vilniuse poole kihutas, et õigel ajal Balti ketis seista ja naabrile kätt ulatada.

Seda kunagist heatahtlikku ja kaunist käeulatamist on tunda ka Algimantas Kalvaitise fotokunstis, mis on kui ülistuslaul Läänemere loodusele, mis samuti meie kolme vabariiki ühendab. Fotokunstnik Kalvaitise puhul on tõesti rõhk sõnal „kunstnik“. Ajal, kus facebook ehk näguderaamat on  muutnud piltide jagamise sama igapäevaseks nagu hammaste pesemise, tundub fotode vorpimine eneseväljendusena, mida  valdab kaasaja tehnikaga ka iga pisiplika ja poisipõnn. Ja seda enam lummab mind Kalvaitise oskus tavalise merepildi kaudu jõuda kunstini, mis paneb kodumerd imetlema täiesti uuel moel. Jah, igas liivateras võib kunst peidus olla, õpi vaid märkama!

Läänemeri teeb kolm Balti riiki igal juhul meresugulasteks, tahame me seda teistest eralduma kippuva  Põhjamaana või mitte.  Ja sugulastel oleks kena rohkem külas käia, nende kunstieluga tutvuda, sest  Klaipeda pakub kogu suve jooksul väga põnevat kultuuriprogrammi, Vilniusest rääkimata! Aga Leedu ja Läti meenuvad meile kahjuks enamasti vaid siis, kui tipp-poliitikud kohtuvad. Eestlased Nidas suvitamas ei käi, vaid eelistavad hoopis Türgit, Hispaaniat, Kreekat. Ometi oli kirjanik Thomas Mannil just Nida poolsaarel suvekodu, mis inspireeris teda kirjutama oma parimaid lühijutte ja romaanipeatükke.

Eestlased eelistavad end nimetada soomeugrilasteks ja nii me unustame pahatihti Balti naabrid, kelle keelest arusaamine on meile sama keeruline nagu meie venekeelsele vähemusele soomeugri käänded ja pöörded.  Aga Balti keti 30. aastapäev aitab õnneks jälle  meenutada, kui sarnane oli möödunud sajandil meie rahvaste saatus ja ka seda, kui sarnane on loodus. Mis sellest, et Klaipeda merelained on Pirita omadest  märksa võimsamad ja nende tormi ajal ma vette minna ei julgeks nagu Kablis. Ometi on Nida poolsaarel kodumere võlu, mida Vahemere ääres kunagi ei koge.

Nii ma tee Klaipedasse järjekordselt ette võtangi, kuigi sinna pole Tallinnast ei otselendu ega otsebussi nagu Viini või Berliini, aga rongist, mis mujal Euroopas tavaline, ei tasu (veel?) unistadagi. Ma lähen, sest tahan sõprade kunstieluga kursis olla ja teen iga kord uusi avastusi –  seekord fotokunstniku  Algimantas Kalvaitise, kes aitab meenutada, et argihetki kunstiks vormiv ilumeel on meile kõigile eluks  sama vajalik nagu kolme Balti vabariiki ühendav Läänemeri, mis andis kord idee seista ühtses ja headust igatsevas inimeketis, kus loodeti „proletaarse mutrikese“ saatusest ometi kord välja pääseda.  Ja kui rahvas  30 aastat hiljem jälle protesteerib, siis vaid seepärast, et ei taheta olla järjekordne „mutrike“ –   seekord ikka samade roiskuvimperialismi vihanud nõukogude suguvõsade uutes peresid ja kodusid, loodust ja mereranda hävitavates kapitalismi- ja tagastamisprojektides.