Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem
Välispoliitika on vaatamata juulikuule kuum teema ning kõikjal toimub midagi, mis tähelepanu pälvib. Euroopa liidrid veedavad ühiseid tunde, vaieldes kõrgete ametikohtade üle, ning suurriikide USA, Venemaa ja Hiina presidendid kombivad pidevalt oma mõjusfääri maailmas. Tormilise välispoliitika tingimustes vaevleb meie „vana hea“ Euroopa hamletlikus nõutuses – mitte küll päris „olla“ või „mitte olla“, kuid kahtlemata küsides „kuidas olla“. Suurbritannia farsiksmuutunud liidustlahkumine, populistlike ja EL-i suhtes negatiivselt meelestatud poliitiliste jõudude populaarsuse kasv liikmesriikides, Trumpi Ameerika skeptilisus EL-i suhtes, pingelised suhted Venemaaga – kõik see ning veel paljud muud pisiasjad ei aita kuidagi kaasa Euroopa Liidu suurema ühtsuse suunas, vaid pigem vastupidi.
Äsjastest Euroopa Parlamendi valimistest loodeti seda sütikut, mis annaks uue hoo ja ühtsuse. Nii meil kui ka mujal kirjutati palju sellest, et EL-i institutsioonide uus koosseis peab olema piisavalt tugev pistmaks ühiselt rinda suurjõududega maailmamajanduse võitluses. Esimesed signaalid pole aga kahjuks kuigi julgustavad, sest kõrgete juhtpositsioonide kandidaadid leiti pärast pikki vaidlusi ning juba on kõlanud arvamused, et mitu valikut on sellised, et paista võimalikult vähe silma ja mitte kedagi ärritada. Loodetud võimalus, et mõni positsioon jääb väiksematele liikmesriikidele, kustus kiiresti. Jätkatakse endiselt „vanade ja suurte“ dikteerimisel. Üha enam viidatakse stagnatsioonilõhnale Brüsseli koridorides.
Teoorias on EL-i puhul tegemist väga võimsa liiduga, mis võiks olla võrdne partner maailmapoliitika kujundamises, kuid ometigi ei suudeta USA, Venemaa ja Hiina sammudele piisavalt reageerida. Kui ühelt poolt on EL-i tugevuseks eriilmeliste riikide endasse koondamine, siis teisalt on see ka suurim nõrkus, sest piisab vaid ühe liikme vastumeelsusest, et ühtsus oleks juba mõranenud. Eeskätt Venemaa ja Hiina mõistavad seda loogikat suurepäraselt, mistõttu võibki neid näha mõne liikmesriigiga personaalselt tegelemas. Selle aasta kevadel teatas Itaalia liitumisest Hiina suuralgatusega, nn uue Siiditee projektiga. See samm pälvis EL-i institutsioonide ja ka USA pahameele, kuid mitte enamat. Hiljuti külastas Venemaa president Putin Roomat, et pidada läbirääkimisi Itaalia valitsusega ning kohtuda Vatikanis paavstiga. Itaalia muuseas on ka saanud suurimaks eestkõnelejaks teemal, et EL peaks kaotama sanktsioonid Venemaale.
Keskmõte: Mõistagi mõjutavad muu maailma poliitilised sündmused ka Eestit ning, nagu ikka, püütakse sellest valijate silmis punkte noppida.
Maailmapoliitika pole tänasel hetkel enam pelgalt ühe või teise poole valimine ning sellele vastavate deklaratsioonide tegemine. Olukord on igal hetkel muutumises ning parimaks näiteks on USA president Trump, kes on sotsiaalmeedias ähvardanud Põhja-Koread „tule ja raevu ning sõjalise jõuga, mida maailm pole varem näinud“, kuid juuni lõpus G20 kohtumisel käies leidis ootamatult aega, et astuda üle Põhja-Korea piiri ning suruda riigijuht Kim Jong-uni kätt ja kinnitada, et kõnelusi tuleb jätkata.
Mõistagi mõjutavad muu maailma poliitilised sündmused ka Eestit ning, nagu ikka, püütakse sellest valijate silmis punkte noppida. Kohati tundub, justkui oleks alanud võidujooks kõige konservatiivsema maailmavaate omamiseks. Kogu selle käreda rahvusluse sildi juures unustatakse aga ära, et diplomaatia on rääkimise ja kokkulepete kunst, mitte halvastiütlemise, väljamarssimise ja ignoreerimise kunst. Sellise käitumise juures ei maksa loota, et suudame olla efektiivsed EL-is oma riigi huvide eest seismisel ning veel vähem maailmapoliitikas.
Kuumalaine pole Euroopas ainult temperatuuri mõttes, vaid ka poliitiliselt. Endiselt pole muutunud asjaolu, et liidu uued juhid peavad suutma tõsta EL-i tähtsust maailmas. Mida rohkem aega kulub aga ametikohtade jagamisele, omavahelisele vaidlemisele ning bürokraatiaga tegelemisele, seda rohkem lähevad teised eest ära ja teevad endast kõik, et Euroopas majanduslikku mõjuvõimu omada.