Eelarve tasakaal: India püha lehm IV

Olev Raju, majandusdoktor, professor

Lehma pühaduses kahtlemine on Indias surmapatt. Kui sul õnnestubki kohtusüsteemi käest pääseda, on tõenäoline, et vihane pööbel su tapab. Parimal juhul tekib su ümber boikott, mahavaikimine. Ja keegi ei esita küsimust: miks on lehm püha?

Meil on sama lugu eelarve tasakaaluga. Kui keegi julgeb öelda, et eelarve ei pea alati tasakaalus olema, et vahel on see isegi kahjulik, siis tuleb kas eeslikisa selle õige seisukoha mahategemiseks või siis mahavaikimine. Seda, et eelarve ei pea alati tasakaalus olema, on näiteks kirjutanud Indrek Neivelt ja Siim Kallas, aga press vaikib või toob absurdseid näiteid situatsioonidest, kus suur eelarve defitsiit on esile kutsunud tõsiseid probleeme.

Vaatame neid argumente, kuidas eelarve tasakaalust tehakse seda India püha lehma. Kõigepealt väited, et eelarve tasakaal näitab majanduse korrasolekut. Teeme ühe väikese loetelu 2017. aasta andmetega. Esimene rühm: Belgia -0,8; Iirimaa -0,3; Hispaania -3,1; Prantsusmaa -2,8; Itaalia -2,4; Austria -0,8; Portugal -3,0; Soome -0,8; Suurbritannia -1,9. Teine rühm: Taani 1,4; Saksamaa 1,0; Kreeka 0,7; Luksemburg 1,4; Holland 1,2. Need arvud on antud riigi eelarve puudujääk (-) või ülejääk (+) protsentides SKP-st. Ei julge kohe kuidagi väita, et teise grupi riigid on palju parema rahandusega. EL-i keskmine oli -1,0 ja Eestil -0,4%.

Tegelikult kasutab OECD siinkohal hoopis teist näitajat – keskvalitsuse rahandusliku tervise (general government financial wealth) näitajat. Toome selle pingerea ära diagrammina:

Ja tore on – et naftariik Norra on esikohal, pole üllatus. Kuid Eesti, mis mõnede opositsioonipoliitikute hirmujuttude alusel peaks olema hukkumas, on koguni kolmas. Eest, mitte tagant! Eespool Saksamaad, Taanit jt. riike, kus eelarve on ülejäägis. Veelkord – eelarve väike puudujääk pole koll.

Kust siis ikkagi on pärit eelarve puudujäägi kui kolli staatus? On situatsioone, kus see on tõesti ohtlik. Eelarve defitsiit tähendab, et kulude katteks peab riik kas midagi müüma (need võimalused on peaaegu alati väga väikesed) või võtma laenu. Ent laenud tuleb tagasi maksta. Ja kui nende summa on väga suur, siis tuleb kas tõsta makse või devalveerida oma rahvusvaluuta. Viimane variant on palju jõulisem. Kuid Eestil pole oma raha. Kujutame ette, et 16 aastat tagasi oleks tõemeeli püütud selgeks teha, et näiteks Märjamaa või Antsla  eelarve on defitsiidis, nad võtsid laenu, nüüd on Eesti majandus põhjas ja kroon kukub. Nagu juba eespool toodud EL keskmine eelarve defitsiit on 1,0 %, Eesti oma 0,4% … Ja suurtel riikidel on  see palju suurem kui Eestil, kes on EL-i suhtes sama suur kui Antsla Eesti suhtes. Aga seda hirmujuttu ju aetakse.

Kuskil 15 aastat tagasi armastasid mõned meie poliitikud laulda – mitte mingit defitsiiti mitte mingil juhul. Aga siis kirjutas Reformierakonna boss Siim Kallas artikli „Defitsiidiga eelarve on normaalne nähe“  (Postimees 19.09.2002): selles on toodud üks põhjendus, miks eelarve iga-aastane tasakaalunõue on jama. Kui majandus liigub perioodiliste tõusude ja mõõnadega, tähendab iga-aastane riigieelarve tasakaalu nõue, et ka eelarve peab käituma samamoodi. See pole otstarbekas, seetõttu peaksid heade perioodide ülejäägid ja halbade miinused üksteist tasakaalustama. See üks, ka tädi Maalile arusaadav seisukoht, tekitas ülitasakaalu pooldajates algul hämmeldust, siis aga asuti sellega demagoogitsema. Tegelikult on igal hüvisel, ka eelarve tuludel kaks omadust – kasulikkus ja selle hüvise hind.

Kui inflatsioon on näiteks 10% ja laenu saab 4%ga, siis tuleb see koheselt ära võtta – tagasimakstav summa on ju sisuliselt väiksem kui võetav. Eelarve defitsiit on omapärane laen tulevikult. Kui see antakse inflatsioonist väiksema protsendiga, on see juba mehaaniliselt riigi võit. Ja kui arvestada, et see raha kulutatakse riigi hüvanguks, siis veel suurem. Muidugi võib olla seisukohal, et nagunii kulutatakse jamaks, nagu arvab mõni majandusspetsist ajakirjanik (lugedes jamade hulka ka näiteks Tallinna–Tartu maantee), kuid neile tahaks jälle soovitada – tehke endale selgeks Wagneri seadus…

Eelarve tasakaalu India pühaks lehmaks pidajad on korduvalt rõhutanud, et EL nõuab seda. Mida? Tegelikult on fikseeritud vaid 1 nõue, seda eurot juurutada soovivatele riikidele – eelarve defitsiit ei tohi olla suurem kui 3% SKP-st. Seda üldiselt ka jälgitakse (headel aegadel). Nagu juba eespool toodud, on Eesti oma 0,4% kolmest kõvasti madalamal ja ka madalamal EL keskmisest 1,0%. See 3% ei ole laest võetud. Kui käis diskussioon ühisraha euro kehtestamiseks vajalikust stabiilsusest, siis leiti, et üle 3% on juba ilmselt üle pikema perioodi inflatsioonitaseme ja seetõttu on mõttekas siia stopp teha. Eesti on ainus riik, mis on endale seadnud eesmärgiks palju raskemad nõuded ja püüab neid kangelaslikult järgida. Ja seda eelkõige poliitilise kakluse, mitte aga sisulise arusaamise baasil.

Kerkib küsimus, miks seda siis ikka poliitilises kähmluses nii hoolega kasutatakse. Prantslastel on ütlus: otsige kõige taga naist! Majanduses tuleb otsida kellegi erahuvi. Iga maa võime võtta laene komplikatsioone kartmata on piiratud. Põhilisi laenajaid on 3 – majapidamised, riik ja äri. Kui riik jätab kasutamata oma võimaluse võtta miljardite eest laene, saab selle jagu rahulikult rohkem võtta business… Ja nii toimubki aktiivne ajupesu.

Viimasel ajal on ülimoodsaks saanud sõnapaar – eelarve struktuurne tasakaal. Selleks tehakse eelarvega veidi abakadabrat. Võetakse mõned finantstehingud välja. Nii saadav tulemus peaks nagu paremini kajastama eelarve tasakaalu või mitte tasakaalu. Olen neid arvutusi teinud nii- ja teistpidi. Oleksin ülitänulik, kui keegi suudaks seda viimast väidet mulle tõestada. Väga lihtne on näidata vastupidist, s.t mängida nende arvudega nii, et tulemus on ebaloogiline. Kui eelarve on praktiliselt tasakaalus, saab konstrueerida variandi, kus struktuurne tasakaal on käest ära ja vastupidi, tublisti sassis eelarvet saab näidata niimoodi tasakaalus olevana.

Mistahes majandusnäitaja kõlblikkuse kontrolliks on soovitav vaadata, mis saab temaga äärmuslikes olukordades. Ja siin on nii, et vahel on tulemus realistlik, vahel lausa absurd… Eriti kummalisi tulemusi võib saada, kui kasutada koolimatemaatika asemel analüüsiks nn. kõrgemat matti… Absolutiseerida seda näitajat igal juhul ei tohi.