Tõnis Mölder, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
Juulikuu esimesel päeval langes alkoholi aktsiis 25 protsenti. Vaid paar nädalat pärast seadusemuudatust raporteerisid kaupmehed, et alkoholi müüginumbrid näitavad kena kasvu ning on kohati võrdsed aktsiisi langusprotsendiga. Kauplejatele ning riigieelarvele on see mõistagi hetkel hea uudis, kuid rahva tervise seisukohalt ei maksa nii optimistlik olla, sest rohkem alkoholi teatavasti tervist ei tugevda. Ometigi oli alkoholiaktsiisi langetamine paratamatult vajalik otsus, sest rahvas oli „hääletanud jalgadega“ ning aktsiisipoliitikale oma hinnangu andnud.
Kui oleme tavapäraselt harjunud sellega, et aktsiisid tõusevad, mitte ei lange, siis hiljutise alkoholiaktsiisi langetamise otsusega tegi riik omapoolse vigade paranduse ning nentis, et ühiskonna vastuseis on sedavõrd tugev, et juba tehtu on vajalik tagasi pöörata. Mõistagi leidus sealjuures neid, kes parastasid ning pidasid seda kehva riigijuhtimise tunnuseks, kuid tegelikult on asi vastupidi. See on tugeva ja enesekindla valitsuse märgiks, kui juletakse ka probleeme tunnistada ning püütakse neile lahendus leida. Tõsi, otsus sündis ka selgest vajadusest riigieelarvet täita.
Mõistagi on sel otsusel ka teine pool, mille täpsed mõjud saame teada alles tulevikus. Alkoholiga liialdamine kahjustab inimese tervist ning toob endaga teisigi kaasnevaid probleeme. Joobes rooli taha istumine või ujumaminek on kõige eredamad näited. Perevägivald, igapäevaeluga hakkama saamine ning muud sotsiaalprobleemid veel sinna juurde. Seda polegi vajalik pikalt selgitada, sest igaüks teab, miks öeldakse, et viin on tarkade inimeste jook ning mis juhtub siis, kui see inimese üle valitsema hakkab.
KESKMÕTE: Poliitikud on alkoholiaktsiisiga toimunust oma õppetunni saanud ning Eesti inimesed on võinud taasavastada kaunist Lätimaad. Kauni suve jätkudes jäägu kõlama positiivsed noodid: loodetavasti jõuab aktsiisitulu tagasi Eesti riigikassasse ning meie inimesed tarbivad alkoholi üha teadlikumalt ja mõistlikumalt.
Ometigi tuli alkoholipoliitikas teha samm tagasi, sest suur osa ühiskonnast oli selgelt vastu, et riik nii jõuliste meetmetega nende ellu sekkub. Tõepoolest, meie demokraatlikus ühiskonnas peab olema kõigi muude õiguste korral inimesel ka õigus end purju juua. Kui see õigus aga meie lõunanaabrite juures oluliselt odavamalt kätte tuleb, siis seavad inimesed paratamatult sammud hoopis sinna. Kui piiri kinni panna ja joomist ära keelata ei saa, siis polegi muud teha kui aktsiisitõus tagasi pöörata, sest muidu kasseerivad teised maksuraha, Eesti aga maksab haiglaarved.
Muidugi ei tasu asja käsitleda ka liialt dramaatiliselt ning väita, et kõik, kes alkoholi tarbivad, sellega ka patustavad ja tingimata oma tervise rikuvad. Mida aeg edasi, seda rohkem võib Eestiski märgata alkoholikultuuri teket, kus lahjem või kangem naps pannakse lauale vaid mõõdetud koguses ning kindlatel juhtudel. Selle asemel, et inimesi alkoholist eemale tõrjuda, on vajalik teha suuremat selgitustööd nii noorte kui ka täiskasvanute seas. Ega ju viin ise kedagi purju ei tee, selleks on vajalik ikka ise käsi pitsi suunas ulatada. Kahtlemata oli ka see üks pahameele põhjustest, et muidu nii teoreetiline ja kauge riik otsustas ühel päeval järsku ostukärust õlled ja viinapudeli ära napsata. Need, kellele selline sekkumine ei meeldinud, tegid tagasi ja viisid omakorda maksuraha minema. Ehk polnudki see niivõrd protest hinnatõusu vastu, vaid hoopis protest ja solvumine selle puhul, et riik arvas – tema inimesed ei oska napsiga piiri pidada.
Üks tarkus pandi muidugi veel kõrva taha, ning nüüd on võetud teadmiseks, et lähinaabritega tasub siiski teinekord läbi arutada ja ühiselt läbi mõelda, mida üks või teine samm võib kaasa tuua. Ühises majandus- ja rahaliidus olemine tähendab paratamatult, et peame jälgima ka seda, mida naabrid teevad või ei tee.
Poliitikud on alkoholiaktsiisiga toimunust oma õppetunni saanud ning Eesti inimesed on võinud taasavastada kaunist Lätimaad. Kauni suve jätkudes jäägu kõlama positiivsed noodid: loodetavasti jõuab aktsiisitulu tagasi Eesti riigikassasse ning meie inimesed tarbivad alkoholi üha teadlikumalt ja mõistlikumalt.
Kaunist suve jätku!
st. kui joon, olen alkohoolik, kui ei joo, olen karsklane(oleneb kuu faasist, naise tujust, seltskonnast,ilmast jne. , köige vähem Eesti ja Läti riigist) Oma Kykametsa kyla poest ostsin viimase viina, veini pudeli oma 15 aastat tagasi ja ölut viimase 6 aasta jooksul hea kui kast tuleb ära. Läti ja Venemaa on mind alkoholiga varustanud praktiliselt 25 aastat. Nii palju siis taustas, nyyd asjast:3 aastat tagasi Ref. töstis alkoholi aktsiisi, see oli rohkem asja narrimine kui selle sotsiaalne, rahanduslik, poliitiline möju yhiskonnale. Tösiselt sellega tegeles Ossinovski(viimas viie aasta silmapistvaim poliitik kui Savisaar ja Helmed välja jätta).Ja mida me näeme Refi, Isamaa propakagandamasin “vaba söna”hööveldas Ossinovski nii ohukeseks, et valimistel osutus ta läbipaistmatuks. Muidugi tarkadel meestel Helmedel oli valimisvoit nagu maast leitud. Mis on kogu loo MORAAL: EKRE pöhipostulaat: EU ainult söltumatute riikide liit, ei enamat. Vastupidi, sääraste haigete ajudega poliitikute jaoks keda Eesti valija oskab valida on fe
öderatsiooni kuulumine Eesti taolisele riigile ainuöige. targad mehed(nagu Ossinovski) Saksat, Prantsusmaalt, Rootsist teavad paremini kas alk. aksiisi on vaja tösta vöi ei. Seda näitas ilmekalt 3 aastane aktsiisitrall Eestis
Kaupmeeste jutust selgub,et aktsiisilangetus mõjus kohe ja seda praktiliselt ennem jõustumist !