Majandus- ja taristuminister Taavi Aas paistab valitsusliikmete seast silma, tema haldusalas toimuv mõjutab iga Eesti inimest. Kesknädal uuris, kuidas pikalt Tallinna linna juhtimise juures olnud Aas end majandusministri ametis tunneb.
29. juulil möödus Jüri Ratase teise valitsuse ametissesaamisest kolm kuud; sümboolne saja päeva märk pole enam kaugel. Kuidas end praeguseks tunnete ministriametis?
Eks ikka hästi tunnen, muidu poleks ju mõtet seda tööd teha. Mingisugust sisseelamist või rahulikku perioodi küll pole olnud. Plaani on võetud ning veel plaanivõtmist vajavad sedavõrd suured ja olulised algatused, et tuleb tegutseda ja hakkama saada. Olen väga tänulik oma ministeeriumi inimestele, kes on aidanud kindlasti kiiremini uue tööga harjuda. Ja mõistagi eelmisele ministrile Kadri Simsonile, kes andis üle korras asjad.
Kui sajast päevast rääkida, siis tavapäraselt kombeks olnud kriitikavabast töörahu ajast pole mõistagi juttugi olnud. Kriitika algas juba enne ja jääbki kestma. Aga nii see demokraatlikus ühiskonnas juba kord on.
Kriitika ja pahameel on mõistagi suunatud peamiselt EKRE vastu, aga kui palju see Teie igapäevast töötegemist segab?
Absoluutselt mitte! Eks mõnel rahvaüritusel tuleb mõnikord midagi pikemalt selgitada, kuid riiki ei juhita selle põhjal, mis parajasti ajalehes kirjutatakse. Meil on kindlad eesmärgid, mida täita, toimub uute projektide ettevalmistamine ja veel palju muud. Mina olen ametisse asunud selleks, et oma tööd pühendunult teha ega saa lasta end igast asjast segada või eksitada. Poliitikas peabki arvestama sellega, et tihtipeale on kriitikat kuulda palju kõvemini kui kiitust. Kui kriitikat ei kannata, siis ega poliitikas olla ka ei saa.
Kriitikast rääkides: vastne riigikogulane Jaak Juske teatas meedias, et Taavi Aas venitas kummi nii pikalt kui võimalik, aga Kõlvart teeb tõesti otsused üllatavalt jõuliselt ja kiiresti. Kuidas siis oli, kas venitasite kummi?
Vaata, kui lõbus võrdlus on leitud! (Naerab pikalt) Aga tegelikult pole pealinna ja majandusministeeriumi juhtimise juures võimalik kummi venitada ega ka rutakaid otsuseid teha. Kes on sellisel ametikohal töötanud, teab, et tasakaalukus ja analüüs on vaieldamatult vajalikud.
Mis puudutab seda, kas linnapea Kõlvarti juhtimine erineb linnapea Aasa omast, siis muidugi erineb, ja see peabki nii olema. Kui Jüri Ratas sai linnapeaks, juhtis ta teisiti kui eelkäija Tõnis Palts. Edgar Savisaar tegi enda moodi, Taavi Aas enda moodi. Minu meelest oleks suisa imelik kui öeldaks, et näe, uus linnapea ei muuda mitte midagi ning kõik jätkub täpselt samamoodi.
Nii et okast hinges pole, et pidite linnapea kabineti maha jätma?
Ei mingit okast! Mihhail Kõlvart on Tallinnale väga hea linnapea. Muidugi oli ametist lahkumise hetkel süda raske, sest paljud asjad jäid pooleli ja neljaks aastaks antud mandaat lõpuni kasutamata. Ja mõistagi 14 aastat pealinna teenistuses tekitas tugeva sideme Tallinna asjadega.
Tuleb aga aru saada, et poliitika on meeskonnamäng ning isiklike tahtmiste ja huvide kõrval peab mõtlema ka sellele, mis on vajalik erakonnale. Peab mõtlema tulevikule ja järgnevatele valimistele.
Järgmised valimised on 2021. aasta kohalikud valimised. Kas ministrid ka nendel valimistel kandideerivad?
Oi, selleni on veel küll nii kaua aega, et pole mõtet nii täpselt arutada. Pigem peame hoopis arutama 2021. valimiste eel, kuidas neli haldusreformi-järgset aastat on möödunud. Kas omavalitsuste liitumise ja liitmise teel püstitatud eesmärgid on täidetud, millistes piirkondades konkurentsivõime kasvas, millistes mitte. Need on küsimused, mis reaalselt inimesi üle riigi huvitavad ja nende igapäevaelu mõjutavad.
Majandusministri portfell on valitsuses kindlasti üks nõutumaid, sest selle ministeeriumi otsustele järgnevad reaalselt suured asjad, kasvõi teedeehitus.
Ma usun, et igale ministeeriumi otsusele järgnevad ikka reaalsed teod ning midagi tehakse korda või paremaks. Mis puudutab suurte asjade tegemist, siis eks ta kipub tõesti olema nii, et just betooni valamine suurte projektide elluviimiseks paistab kõige paremini silma. Teede ehitus ning muud taristu-investeeringud on kahtlemata väga olulised, kuid tööd tehakse veel väga palju muuga, mida pole betooni näol ette näidata. Kasvõi investorite ja partnerite leidmine, kes tahaksid Eestisse suurelt investeerida või meie tootjate kaupu osta.
Vahetult enne jaanipäeva andsite Elronile ülesande ette valmistada hange kuue uue rongi ostmiseks. See teade üllatas paljusid, sest nii suuremahulist investeeringut raudteetransporti ei oodatud.
See, et uusi ronge on juurde vaja, oli ju selge juba ammu. Kuus aastat tagasi soetatud rongide tulemisest saadik on reisijate arv kahekordistunud. Täna oleme olukorras, kus kõik rongid on igapäevaselt kasutusel, ning kohati on keeruline leida sobivat aega remondi- ja hooldustöödeks. Uute rongide soetamisel on arvestatud pidevat nõudluse kasvu. Soovime, et oleks rohkem sõiduvõimalusi erivajadustega inimestele ja lisaruumi jalgratastele ning lisanduks mugavusteenuseid toitlustuse näol. Muide, plaan on soetada hübriidrongid, mille energia- ja hoolduskulud on madalamad kui praegustel diiselrongidel.
Mis saab aga põhimaanteede neljarealiseks ehitamisest? Kas see töö jätkub aegamööda või plaanite suuremat arenguhüpet?
Mina olen kindlal seisukohal, et Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva maanteed on hädavajalik ehitada täies ulatuses välja 2+2 sõidurajaga. Hetkel jätkuvad suuremahulised tööd Tallinna–Tartu maanteel Kose ja Mäo vahelisel lõigul, mis saab valmis 2022. aastal. Aga ka Pärnu ja Narva suunal on vajalik asjaga edasi minna. Loodan, et sügisel saame valitsuses arutada nende ehituste rahastamisvõimalusi – on see siis laenuvõtmine, riigi võlakirjad või koostööprojekt erasektoriga.
Tuletan meelde, et aastatagusest ajast pärineb ka Keskerakonna volikogu otsus, mis kinnitab põhimaanteede arendamise vajalikkust. Esiteks, tegemist on liiklusohutuse suurendamisega, teisalt, anname hoogu sujuvamale kaubaveole mööda maanteid; kolmandaks on see väga tähtis regionaalpoliitiline meede.
Tõsi, põhimaanteede kõrval ei saa unustada väikeseid teid, millest osa võib sügiseti ja kevadeti päris hullus olukorras olla. Ka nende osas hetkel töö käib, et olukorda paremaks muutuda. Korras teed annavad liikumisvabaduse ja ka turvatunde.
Üks hiljutine raske teema, millega tegelesite, oli Ida-Virumaa energeetikasektoris toimuv, kus töötajäämine ähvardab tuhandeid.
Tõepoolest, tegemist on CO2 hinnatõusust tuleneva olukorraga, kus põlevkivist toodetud elekter pole seeläbi enam konkurentsivõimelise hinnaga. Kahjuks on see üks probleemidest, mille oleme varasematelt valitsustelt päranduseks saanud ning kus pole juba aastaid tagasi piisavalt ette mõeldud. Aga mis seal ikka, eks meil tuleb siis lahendused leida.
Lühiajaliselt võtame kasutusele kaks meedet: esiteks, arvame teatud osa elektrijaamade katlaid reservi, et need oleksid valmis igal hetkel tööle lülituma. See tähendab ka vastava tööjõu olemasolu reservis. Teine lahendus, millega juba töö käib, on Narva kateldes põlevkivi asendamine osaliselt biomassiga. See vähendab CO2 heidet poole võrra, suurendab meie taastuvenergia toodangut ning parandab jaamade konkurentsivõimet elektriturul. Pikas plaanis näen praegu parimaks variandiks ehitada uus õlitehas, kus põlevkivi väärindada. Eesti Energia on juba sellega tegelema hakanud ning õlitehased teevad omavahel koostööd, et Eestisse saaks üks rafineerimistehas.
Lisaks on vajalik ühiskonnas alustada debatti uue põlvkonna tuumajaama rajamise teemal. Meil on selleks kohti ning vajame laiemat arutelu, kas see võiks olla tulevikus üks lahendus Eesti energiajulgeoleku tagamisel.
Ja lõpetuseks, majanduse olukord tundub praegu soodne olevat ning suurt langust pole karta?
Majandus käib ikka üles ja alla, see on paratamatus. Hetkel aga on kokkuvõtted ja prognoosid täiesti korralikud. Töötajaid rõõmustab mõistagi palkade jätkuv kasv, uuringud näitavad ka perede kindlustunde suurenemist majandusolukorra osas.
Kindlasti on hea märk ekspordi kasv: 2018. aastal eksporditi kaupa võrreldes 2017. aastaga 12% rohkem, kokku 14,4 miljardi euro eest. Sellega ületas Eesti Euroopa Liidu keskmist ning edestas ka Lätit ja Leedut. Sama trend tundub jätkuvat: käesoleva aasta maikuu eksport suurenes võrreldes 2018. aasta maikuuga 8%.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et riik läheb sügisele vastu korras majandusega ning heade plaanidega tulevikuks.
Lähiaastatel on Eestil ees palju suuri tegusid, hea on selle juures olla.
Küsitles Taavi Pukk
Tänases Kesknädalas oli ka Jaan Leetsaare (majandusdoktor) artikkel meie majanduses pesitsevatest puukfirmadest, mis igal aastal veavad maksuvabalt Eestist välja 10 miljardit eurot. Kõige hullem on see, et siiani ükski valitsus pole suutnud neid maksustada. Õeldakse, et ei saa, kuna me oleme kõik ELiidus ja lauldakse, et nii hästi ei ole me kunagi elanud. Kuu lõpus on alati jube vaadata, kuidas penskarid seisavad allahinnatud toiduainete juures ja veeretavad peos viimaseid sente. Ega muidu siis Inglismaa ELiidust välja ei astunud, kuna ütles, et neil on kõrini sellest ühisest katlast supilurri süüa, kuna kõik raha läheb mõttetult kunstlikult loodu Brüsseli bürokraatia ülalpidamiseks. Siin ei pea selgeltnägija olla, et näha, kuidas me riik lihtsalt varastatakse paljaks ja tüsedaid arveid välispankades omavad vahendajad panevad siit LOLLIDE MAALT minema.
Ega meie elu pole EL-us olles paremaks läinud- Ansipi ja Rõivase valitsemise ajal vaesus aina kasvas, tehti üks vale oteisus täri, laimati ja vassiti. Aga ega Büsselis olijad ei sekkunud ja isegi ei tndnud huvi miks meil vaesus aina kasvas, miks tublisid inimesi laimati ja rikuti nende tervist.Brüsselis tegeldi peamiselt põgenike jaotamisega ja Venemaa-vastase tegevusega.Kedagi ei huvitanud miks meil nii väikesed pensionid ja abirahad on. Tuleb välja et raha voolab riigist välja. Mul ei ole midagi selle vastu kui inimene kes tegeleb meie rahva elujärje parandamise nimel saab head palka, aga päris mitmed saavad suurt palka mitte midagi kasulikku tehes või isegi alatult tegutsedes- Me saame üelda et nii hästi pole me kunagi elanud nagu praegu kui meil enam pole vaeseid.
Meie elus on palju muutunud ja muutunud on ka eestlaste suhtumine elusse. Eesti inimeste uhkus aga tallatud jalge alla. Ei olnud vene ajal kaltsukaid. Osteti riided ikka uued, ilma haisuta. Teatrites, restoranides ja muudel üritustel silm puhkas inimeste peal ja tänavatel nägid maitsekalt riietatud inimesi. Nüüd harilik see, et inimesed käivad teatris tossudega ja kaltsukatest ostetud riietega. Meestel teksad ja paistavad välja räpastena.Teatris on päris harilik pilt, et naised ja mehed riietatud kaltsukast ostetud riietega. Teistest riikides toodud tööliste ära visatud räbalad meie inimestele head ja peetakse seda trendiks.
Selleni on viinud vaesus.
Räägime, et me elame hästi. Isegi president kiidab meie head elu ja vaikib maha meie hädad. Oskamatu ja kuritegelik majanduse juhtimine on viinud selleni kus me oleme. Rahvas uskus lubadustesse, et saame head elu maitsta ja keegi ei tunne puudust. Pidime käima ringi naeratavate nägudega, üksteisest hoolitsema ja olema sõbralikud. Nüüd tegelikus kohtame seda mida vene ajal ei olnud. Pensionärid olid ikkagi riigile inimesed ja pension võimaldas elada ja arveid maksta. Ka lastele abiks olla ning lastelastele kommi osta.
Ega see ei ole elatustase, et näeme kerkimas pilvelõhkujaid, isegi Tallinnas imetletakse kaksiktorne. Nüüd tahame raudteed ja isegi tunneli ehitus arutusel.
Tegelikult need suured kulutused tuleb edasi lükata või neist loobuda inimeste heaolu pärast. Laske inimestel õnnelikud olla.
Meie ametkond on kasvanud ja tööjõudu ei jätku. Meie palgal on tohutult palju inimesi, kes millegagi ähmasega tegelevad ? ? ?. Teenistujate armee on ju suurem kui mõnes suurriigis. Töölised, kes tegelikult väärtuseid loovad on nagu lüpsilehmad keda lüpstakse ja Toompealt soristatakse pähe. Tunnistame ikka ausalt, et meie niisugust riiki ei tahtnud kus elatustase madalamal kui oli vene ajal.
Uuesti meie riiki ehitades pääsesid löögile kommunistid, aferistid ja muud istid. Laar pani põllumajandusele põntsu. Tööstused kaotati. Tehased rüüstati ja isegi hooned lammutati. Vaadake ikka tõsiselt ringi. Mis on meie? Maad , metsad, lossid jne kõik väikese ringkonna kätes või müüdud võõrastele. Proovi nüüd uuesti riiki üles ehitada. Ei õnnestu. Mul on tunne, et peaksime Venemaa poole pöörduma ja paluma rünnakut. See selleks, et mingil ajal uuesti alustama oma riigi ehitust. Teisiti ju ei saa. Ehk siis aferistid ei pääse löögile.
Ma olen elus nii mõndagi näinud ja vahel olen meie inimest koeraga võrrelnud. Koer on targem. Kui temale liiga teed ja lööd, ei andesta ja sulle enam ligi ei tule.
Inimene aga on teine. Meid kaosesse viinud valitsejad, kallaslased, antsiplased, rõivaslased takistavad nüüd riigi juhtimist. Laimud, valetamised, uuesti valitsusse trügimised ja ikka leidub poolehoidjaid. Tuleks siis inimestele mõistus abiks. Ei tule. Haugi mälu – ja see nii on. Nüüd paljud limpsivad kaabakate varbaid. Kõik halb unustatud. Kallas peale valimisi ütles, et ise olete süüdi selles, et uskusite. Ega kellelgi ei ole mõteski oma lubadusi täita. Miks te selle unustanud olete.
Tuletage meelde Savisaare võitlust ja näete ka tagajärge. Kaabakad said temast jagu ja meie enda erakonnas kaabakad, kes mängisid tagaselja nende mängu ja on reeturid.
Praegune töö puudus Ida – Virumaal valmistab ette fosforiidi kaevandamist. Selleks ongi vaja raudteed, et välja vedada maaki. On vaja koolid kaotada jne.Kaevandustega muutub elamiskõlbmatuks maa ala kuni Maarduni. Kas sellist riiki tahtsime. Vene riik tahtis ju samu kaevandusi ja olime vastu. Nüüd siis Ratase valitsus loodab selle teos teha.
Meie heaolu on ju meie kätes.
Minu lootus on pandud EKRE-le.