Tõnis Liinat,, Tallinna Pirita linnaosa vanem
Eks iga inimene soovib, et tal ja tema lähedastel läheks hästi. Tahame, et meie kodukant oleks just meie endi nägu ning vastaks meie endi vajadustele ja soovidele. Paraku on maailmas, kus elab üle 7,6 miljardi inimese, kõigile sobiva lahenduse leidmine võimatu.
Iga planeeringu ja muudatusega on seotud palju erinevaid osapooli. Laiemalt saab huvigrupid jagada järgmiselt: kohalikud elanikud, ametkonnad ja ettevõtjad. Igaühel neist on omad eesmärgid – kel linnakeskkonna arendamine, kel kasumi teenimine või kodukoha säilitamine.
Ettevõtja tavaline huvi on suurendada kasumit. Seetõttu planeeritakse uusi kaubanduskeskusi või ehitatakse hoonetele veel paar korrust peale. See kasum tagab töökohti ja mõjutab Eesti majandust ning loomulikult saab täita omanike ja aktsionäride kukruid. Paratamatult võivad ettevõtja huvid kokku põrgata kohalike elanike huvidega. Kohalik on tihti väljas aga oma kodukoha säilimise eest. Näiteks Pirital peetakse oluliseks alal hoida looduslikku ja rahulikku keskkonda, kus uued ehitised ei rikuks atmosfääri ega häiriks kellegi vaatevälja.
Siinkohal aga on kaks varianti – kas leitakse kompromiss või algab konfliktide teekond. Tihtilugu juhtub just viimast. Ja siis tulevadki mängu avaliku sektori erinevad ametkonnad. Oma otsustes tuleb neil arvestada nii kohalike elanike kui ka ettevõtjate huvidega ja ühendada need linnakeskkonna arendamisega. Iga huvigrupp nõuab just endaga arvestamist ja on veendunud, et tema plaan on parim, kuid ta kipub unustama teisi osapooli. Nii peaks avalik sektor saavutama võimatut – leidma lahendust, mis rahuldab kõiki.
Ilmekas näide reaalsest elust. Eks proovige minna restorani seltskonnaga, kuhu kuuluvad nii vallalised ja lapsevanemad kui ka vanapaar, kõigil rahakoti paksus väga erinev. Lisaks sellele on osa neist taimetoitlased, toortoitlased, allergikud ja omnivoorid ning mõni ihaldaks kiirtoitu, teine mingit tervislikku rooga ja kolmas hoopis itaalia toitu! Ja iga nende soov peab saama lahendatud!
Niisuguse „küna“ ees seisabki avalik sektor, ning seda sisuliselt iga otsuse tegemise juures. Kõik tahavad, et nende huvid ja soovid saaksid rahuldatud, aga realistlikkus kipub paraku ununema.