Mihhail Korb, Keskerakonna peasekretär
Juba homme, 8. augustil saab Jüri Ratase teisel valitsusel täis 100 ametisoleku-päeva. Traditsiooniliselt ja ehk isegi sümboolselt on see kujunenud mõõdupuuks, mille järgi hinnatakse, kuidas töö on edenenud, ning sisseelamisperiood loetakse lõppenuks. Seda aega peetakse ka tavaliselt kriitikavabaks – olemuslikult selleks, et mitte anda ebaõiglasi hinnanguid veel enne kui töö on käivitunud. Sel korral aga nii ei läinud ning põhjaliku uurimise tulemusel õnnestuks leida vaid mõned päevad, mil kriitikat ei tehtud. Ja needki päevad tuleb kirjutada suvise kuumalaine arvele.
Mõistagi tõusevad karmid kriitikud nüüd tagajalgadele ja ütlevad, et Keskerakond on ise sellise olukorra tekkimises süüdi ning et EKRE valitsusse võtmise eest ongi see paras karistus. See poleks aga kindlasti konstruktiivne lähenemine. Demokraatlikus riigis on kõrgeima võimu kandjaks rahvas.
Rahvas hääletab valimistel, ning valituks osutunud peavad leidma omavahel ühisosa, juhul kui muidugi absoluutset toetust ei saavutata. Koalitsiooni kokkusaamine on enamasti keeruline ülesanne, sest maailmavaated, jagatud lubadused ja „punased jooned“ võivad olla väga erinevad. Ometigi on nii Eestis kui ka teistes demokraatlikes riikides sündinud väga eriilmelisi valitsusliite. Mõni neist hakkab paremini tööle, ja seda meenutatakse hiljem heldimusega; teise puhul tekitab heldimust töö lõppemine.
Kui müügimehe tööd võib mõõta sõlmitud lepingute arvuga ning teatritüki edukust tühjade istekohtade põhjal saalis, siis poliitikute tööle pole seni leitud paremat mõõdupuud kui valimistel saadud toetus. Loomulikult moodustub valimistulemus sajast väikesest faktorist, kaasa arvatud ka see, kui hästi ja kui palju tehakse reklaami, ning sellestki, kas paistab päike või sajab paduvihma. Valimistel saadud toetuse peavad poliitikud aga suutma võtta kasutusele läbirääkimiste pidamisel ning liitlaste leidmisel. Keegi teeb valitsuse ja keegi jääb paratamatult opositsiooni.
Poliitikaga tegeldes peab aktsepteerima erinevaid arvamusi ning leppima ka sellega, kui jäädakse mingis küsimuses vähemusse. Eriti hästi peab aga hakkama saama kriitikaga, sest rahva poolt antud mandaadi vastuvõtmine tähendab sedagi, et rahval on õigus arvamust avaldada. Sealjuures ei tohi unustada lihtsat tõde, et kui asjad on hästi, kiidavad vähesed, sest kõik peabki ju toimima. Kui aga käitud valesti, ei jää see tähelepanuta, sest avaliku võimu kandja suhtes tuleb nõudlik olla. Pole ju harvad näited, kus tipp-poliitikaga just tipus olles lõpparve tehakse, sest jaks saab otsa. Ärgu keegi siin nähku nüüd vihjet või ennustust kellegi peatsele poliitikast lahkumisele; tegemist on vaid olukorra üldise kirjeldusega.
Just see, kuidas kriitikaga toime tullakse, määrab palju poliitika olemuslikkusest, ning selle, kuidas rahvas seda tajub. Nagu öeldud, kriitikat ei tohi karta ja sellega peab leppima paratamatult isegi siis, kui see läheb isiklikuks ega piirdu vaid poliitiliste debattidega. Tasakaalukus ja soliidseks jäämine on need märksõnad, mida igal puhul tuleb meeles pidada. Kahjuks on paljud poliitikud siiski läinud libedale teele ning asunud arvustama oponente kui inimesi, mitte aga nende vaateid. Patust pole puhas ajakirjanduski, sest isiklikuks minnes on mitmeid kordi lihtsam kätte saada see lause, millest mõni kõlav pealkiri vormida.
Kõige olulisem on aga see, et kui poliitikud võivad küll vaielda ning üksteise suunas kriitikanooli loopida, siis mitte kunagi ei tohi rahvale ette heita seda, millise valiku nad valimistel on teinud. Inimesel on õigus hääletada selle poliitilise jõu poolt, kes talle südames ja mõttes on sümpaatne. Ning seda valikut kuidagi vääraks nimetada või halvustada pole õigust mitte kellelgi.
Eks valitsuse liikmed oskavad ise paremini oma 100 päeva saavutusi üles lugeda ja kindlasti on neid saavutusi juba terve hulk, kuid mina toon välja peaministri kõige silmapaistvama omaduse: jääda rahulikuks ja kindlameelseks igas olukorras. Vastutuse võtmine, koalitsioonis ühisosa leidmine, kompromisside elluviimine, tasakaalu säilitamine – seda kõike peab peaminister suutma teha ja tihti tegema seda kõike samaaegselt. Jüri Ratas saab sellega suurepäraselt hakkama.
Kiidab pääministerit ja ise lasi ajalehe lahti!
Kus on arusaam?
Minu meelest see polnud kriitika vaid lausa laim reformierakondlaste poolt Aga mis teha kui meie riigis pole laim karistatav. Laim, ärapanemine, vihavaenu õhutamine, valestsenaariumide koostamine pole demokraatia ilmingud. Sedasi inimesi mõjutades ongi oma hääled saanud Reformierakond ilma töötulemusteta.
Muidugi on peaminister Ratas tubli ja oskab käituda igas olukorras. Muidugi on ta palju parem kui Ansip või Rõivas kuid mulle ei meeldi tema välispoliitiline tegevus kohe üldse mitte.
Ministrina lubas kohe anda 100 rutsi pinssi! Siis ehmus terve partei ja pani asja küsimisele rahva käest.
Äkki ikka pole vaja, seltsimehed?
Järgmisena paiskas sõjaveteranidele Haapsalus, et NATO on kahjulik ja mõttetu.
Sai kohe ka kinga!!!
No, ja kuhu pandi?
Ikka rahakassa külge, sinna kus hiljuti ööjooming oli ja narkot pandi.
Ajalehed kihasid ja video tõestas seda.
Näe, Mart andis andeks; polnud midagist kriminalnogo!
Söber söbra kätt see pesema.
Kes töötab riigi, rahva ja partei vastu?
Vaat see on küsimus.
Sellisena see valitsus ei püsi.
Mõtelgem!
Kahjuks ainult kemplemised.
Ikka metsa poole.
Mis see Korb teisiti on?
NATO on Eesti vaenulik???
No kuulge, sm Ratas, peksa minema see intrigant!
Isa oli kiusuline Kohtla-Järvel, poju nüüd siin päälinnas.
Äkki aitab?