Tõnu Virve, filmilavastaja
Mõni nädal tagasi esilinastus kinos “Artis” Jaan Kolbergi stuudios Narova produtseeritud portreefilm “Taagepera”. On hea, et Peeter Simm lavastas loo Rein Taageperast, Ameerika väliseestlasest. Kuna olen produtseerinud Eesti Rahvuslikus Stuudios Freyja Film loo Euroopa väliseestlasest Vahur Linnustest, siis on põnev neid kuulsaid eestlasi võrrelda filmiloo kaudu. Filmides käsitletavad probleemid on hämmastavalt nüüdisaegsed.
Kui “Taagepera”-filmile kirjutas stsenaariumi Trivimi Velliste, siis Vahur Linnuste koostas oma filmile stsenaariumi peamiselt ise, abiks mõttekaaslane ja kirjanik Sirje Normet-Vihma. Mõlemas filmis me ei kuule küsimusi, peamiselt räägivad portreteeritavad ise. Kui Linnuste kutsus oma filmi diskuteerivaks külaliseks luuletaja ja poliitiku Andres Ehini, siis Taagepera-filmis on kõrvalt-iseloomustajaks meie põhiseaduse üks peamisi autoreid Jüri Adams.
Kummaski filmis joonistuvad reljeefselt välja filmi kangelased, nende erinevused ja samas ka sarnasused. Tunnetatav on, kuidas keskkond vormib inimest ja kuidas isiksus jääb ikkagi iseendaks. Esile tulevad Ameerika ja Euroopa väärtused – erinevused ja sarnasused. Sealhulgas väliseestlaste erinevad suhtumised okupeeritud kodumaasse.
Rein Taagepera on sündinud Tartus. Ta põgenes Eestist 11-aastasena 1944. aastal. Keskkooli lõpetas Marokos Marrakechis. Seejärel õppis USA-s ja Kanadas füüsikat, saades Delaware’i ülikoolist 1965. aastal filosoofiadoktori kraadi. 1969. aastal sai ta magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal ja asus tööle California ülikoolis Irvine’is, kuhu jäi kogu oma ülejäänud Ameerika-karjääri ajaks.
Taagepera sõnutsi kadus usk Eesti vabanemisse ja vabadusvõitlus Eesti eest lõppes Ameerikas möödunud sajandi viiekümnendatel. Ka tema lõpetas poliitilise võitluse ja süüvis teadustöösse. Taagepera meenutab Ameerika pagulaste mõttelaadi. Stalini ajal kadus Kodu-Eesti nagu musta auku, Hruštšovi “sula” ajal aga edenes kirjavahetus, ja siis valitses paguluses pettumus, et kõik ei olegi Eestist küüditatud, nagu nemad olid uskunud ja kuulutanud. Et elu ENSV-s on kogunisti elatav.
Taagepera toob näiteks oma isa, veterinaariaõppejõu Eesti Wabariigi aegses ülikoolis. Pagulasena töötas tema isa ühes Toronto haiglas sanitarina, ent võis osta banaane niipalju kui tahtis. Tema endised kolleegid (üks neist oli küll Siberisse saadetud) töötasid edasi oma erialal Tartus, ent banaanidest ei võinud unistadagi.
Taagepera peab Johannes Varese valitsust juriidilisest küljest legitiimseks. Mittelegitiimne on hoopis Konstantin Päts, kes tuli 1934. aastal võimule seadusevastaselt. Mittelegitiimne oli ka Jüri Uluotsa valitsus ja kõik see, mis tollest kännust pärit. Filosoofiadoktor Taagepera peab Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi kõrval kolmandaks suurimaks Eesti poliitikuks Edgar Savisaart.
Taagepera oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. 1992. aastal kandideeris ta presidendivalimistel ning saavutas Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel kolmanda koha, kogudes 23% häältest. Hiljem oli ta üks erakonna Res Publica rajajaist ning selle esimees 8. detsembrist 2001 kuni 24. augustini 2002, kuid jäi peagi erakonna tegevusest kõrvale.
Taagepera on kirjutanud mitmeid raamatuid. Näiteks „Estonia: Return to independence“ (1993) ja „The Finno-Ugric republics and the Russian state“ (1999) ning mälestusteraamatu aastatest 1970–1986 “Marega Kalifornias” (2015) ning mõned teadusraamatud, lisaks olnud ka mitmete raamatute kaasautor. Taagepera on Tartu linna aukodanik, keda on tunnustatud Riigivapi II klassi teenetemärgiga, Skytte medaliga ja veel ka mitmete Ameerika auhindadega.
Poliitiline filmilugu „Armud jäänud, armud tulnud“ jutustab II maailmasõja pagulase Vahur Linnuste Euroopa föderaliseerumise alase võitluse lugu. Pariisis ja nüüd ka vahetevahel Eestis elav pagulane Vahur Linnuste, kes on aastakümneid Euroopas Eesti riiklust edendanud ja kultuuri tutvustanud intellektuaal, jutustab oma värvika eluloo ning mõtestab Euroopa ja maailma poliitilisi tagamaid, mis on mõjutanud Eesti riigi arengulugu.
Fotod, arhiivikaadrid ja kommentaarid avavad värvika isiksuse, kelles peitub mitu Linnustet: Pariisi eestlane, boheemlasest arhivaar, humanitaarlasest militaar, literaadist majandusteadlane, keelemehest poliitik, veinisõbrast luuraja, pagulasest vasakpoolne. See mees pole kaotanud usku maailmarevolutsiooni võimalikkusse.
1925. aastal Tallinnas mereväekapten Rudolf Linnuste peres sündinud Vahur Linnuste jutustab oma elulugu, alates lapse- ja poisipõlvest Eestis, kokkupuudetest Leo Talgre vastupanugrupiga, pagulusest Rootsis, edasiõpingutest Strasbourg’i Vaba Euroopa Kolledžis ning tegevusest Pariisis, kus ta lõi infolehe Bulletin d’Estonie-Presse Balte.
Pärast Stockholmi ülikooli, Strasbourg’i doktorantuuri ja Pariisi poliitikateaduste instituudi lõpetamist õpetas Linnuste 30 aastat (1960–1990) Pariisi III ülikooli Ida keelte ja kultuuri instituudis eesti keelt ja kultuuri. Ta on tõlkinud eesti kirjanike Arvo Valtoni, Andres Ehini, Mati Undi, Friedebert Tuglase ning Jaan Oksa teoseid.
Linnuste korraldas väsimatult eesti kunstinäitusi ja muusikaesitusi, pidas Eesti olukorda käsitlevaid ettekandeid nii ülikoolis kui ka oma Pariisi-kodu legendaarses veinikeldris. 1960. aastatel tegutses Vahur Linnuste Pariisis mitme Rootsi, Soome, Norra ja Taani ajalehe teatrikorrespondendina.
Linnuste avab filmis 1975. aastal Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi kokkuleppe tagamaid ning selle olulisust Euroopa tulevikule. Esmakordselt räägib ta oma rollist Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d’Estaing’i nõuandjana. Saame teada, miks Nõukogude Liidu lagunemises hakkasid Baltimaad ja eriti Eesti mängima juhtivat rolli. 2007. aastal autasustas president Ilves teenekat Eesti ja Prantsusmaa kultuurisidemete edendajat Vahur Linnustet Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Võrreldes kahe erineva kultuuri keskel tegutsenud väljapaistvaid Välis-Eesti mehi, sain aru, et sellelaadses võtmes on veel jutustamata lugu Kodu-Eesti tolle ajastu sama mastaabiga kangelasest.