Eksitav teatmeteos “Eesti filmi 100 aastat”

Tõnu Virve, filmilavastajaRaamatusarjas

Majanduses toimub kõik kiiresti, sest rahal pole rahvust ega mälu. Kultuuriga on asjad teisiti – otsuste tulemused selguvad tihti aastate pärast ja valed otsused võivad hukutavalt mõjuda valdkonnale ja rahva kultuurimälule. Mäluta rahvas kaotab oma identiteedi ja muutub peagi ise ajalooks. Sisukvaliteeti saab objektiivselt hinnata samateemaliste teoste võrdlemise kaudu.

EV100 on ilmunud üle 40 teose, mis jutustavad Eesti arengulugu läbi eri valdkondade. Paljud teatmeteosed puudutavad kaasavalt audiovisuaalvaldkonda. Teemad on valinud Riigikantselei EV100 juhtrühm Toomas Kiho, Tiit Pruuli, Margus Kasterpalu ja Jaanus Rohumaa ning raamatusarja kolleegium koosseisus Mart Orav, Aleksei Lotman ja Peeter Saari. Sarja annab välja Eesti Meedia koostöös Eesti Keele Sihtasutusega. Vajalik ja väärikas ettevõtmine! Vaatlen võrdlevalt juubeliperioodil ilmunud filmi ja kirjanduse teatmeteost.

“Eesti kirjanduse 100 aastat” autor Cornelius Hasselblatt (PhD, s 1960)  on Hollandis elav estofiil, keele- ja kirjandusteadlane ning ajaloolane ja tõlkija. Ta on õppinud Hamburgi ja Helsingi ülikoolis fennougristikat, ajalugu ja kirjandusteadust. Aastatel 1998–2014 oli ta Hollandis Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuride professor.Tema kesksed  uurimisvaldkonnad on eesti keel ja eesti kirjandus, keelekontaktid ning eesti kirjanduse vastuvõtt  ja levik saksa keeles. Cornelius on tunnustatud filoloog, kes saanud kolm Kultuurkapitali aastapreemiat, samuti Siugja Sulepea. Lisaks on tal Eesti riigi aumärk. Ta on Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.

Eesti riigi heitlikku saatust on selles raamatus püütud näitlikustada igale ajajärgule iseloomulike teoste, kirjanike või žanride esiletõstmisega. Professionaalselt valitud kuueleheküljeline kasutatud kirjanduse loetelu avab sisutiheda teksti mahuka gamaa. Raamatu kujundusmakett on allutatud visuaalse materjalivaliku ajastute  sisu olulisuse  esiltootmise printsiibile. Erapooletult ühtlane ruumimaht igale ajastule väljendab autori teaduslikku kultuuri. On meeldiv üllatus, et väljapaistvalt on esile tõstetud stalinistlikul  ajastul komeedina säranud ja nüüdseks unustusse vajunud Ilmi Kolla, kellest mängufilmi loomiseks on rohelist tuld näidanud Piret Tibbo Eesti Filmi Instituudist.

“Mulle anti korraldus „Eesti filmi 100 aastat” raamatu tegemiseks,” avalikustas ETV-s autor Kristiina Davidjants. 1974. aastal Bakuus sündinud Davidjants on lõpetanud Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli dokumentaalfilmide erialal 2001. aastal. Ta on Eesti Filmiajakirjanike Liidu liige. Teinud 2009. aastal maadluslegend Kristjan Palusalust labasevõitu dokumentaalfilmi. Davidjants, tollal noor lavastaja, ütles ETV-s, et surnud kangelasest on väga raske elavat tõsielufilmi teha, kuid seda dokumentaali tehes sai ta vähemalt teada palju uut Eesti lähiajaloost.

6. juunil esitleti raamatut “Eesti filmi 100 aastat” Eesti Filmimuuseumi Maarjamäe ajalookeskuses. Autorit Kristiina Davidjantsi usutles üks meie uue ajastu meedia esikapteneid – filmistuudio Amrion režissöör, Eesti Filmi Instituudi nõukogu liige Ilmar Raag.

„Selle jaoks, et meie kinokülastajad saaksid osa suurel ekraanil jutustatud filmilugudest, on teed sillutanud pea sajandi jooksul inimesed, tänu kellele saame me rääkida Eesti filmist ja selle ajaloost,” ütles Davidjants avamisel.

“Film on mõjusamaid kunstivorme, mille kaudu rääkida lugusid oma maast ja rahvast,” täiendas EV 100 juhtrühma esimeesToomas Kiho.

Kuid teatmeteosest on välja jäetud olulisi isiksusi ja ajastu jaoks märgilisi teoseid; lisaks esineb palju faktivigu.

Näiteks lk 118 foto selgituses: “… Rahu tänav“, 1991. Freyja Film, Eesti Moedisain, Eesti Televisioon, Tallinfilm.”  Kui otsida selles eksitavas tekstireas tõeseemneid, siis jah, tõepoolest monteerisin Romkaga [Roman Baskin] ühel ajal “Tallinnfilmis” kõrvuti asuvates montaažiruumides. Tema „Tallinnfilmi“ toodet “Rahu tänav” ja mina „Tallinnfilmile“ välja makstud rendipinnal oma erafirma Freyja Film esimest mängufilmi “Surmatants”, millest teatmeteoses pole sõnagi. Selles filmis mängisid ajastu tipud, see oli esimene Eesti–Vene koostööfilm.

Sõnagi pole Freyja Filmis toodetud esimesest lääneriikide rahvusvahelisest koostöisest Eesti–Taani–Islandi mängufilmist “Luukas”, kus mängivad meie tippnäitlejad Ita Ever, Jüri Järvet ja Ain Lutsepp ning mille maailma-esilinastus toimus Reykjavikis. Filmi stsenarist Guðmundur Steinsson sai Eesti Vabariigi esimese sissesõiduviisa, millest teatas ETA. Eesti pool oli on enamuskaastootja ning film sai toodetud erakapitalil.

Raamatust on välja jäetud ka Freyja Filmis erakapitalil toodetud režissöör Kaljo Kiisa viimane mängufilm “Suflöör” (stsenarist Juhan Viiding).

Või siis lk. 121: “Enelin [äridaam Enelin Meiusi] organiseeris filmi maailma-esilinastuse New Yorgis 1992. aasta suvel, Idaranniku Eesti päevade ajal.” Tegelikult oli nii, et Freyja Filmis toodetud mängufilm “Need vanad armastuskirjad” oli Eesti Vabariigis värskeltloodud rahvusliku filmikomitee poolt võõrkeelse filmi “Oscari” konkursile esitatud esimene taies. Sündmuse puhul tuli stuudiole Ameerika Filmiakadeemiast reljeefse kuldmehikesega trükitud sertifikaat, mille koopia ripub ka Eesti Filmi Instituudi seinal. Tõde, millest raamatus pole sõnagi?!

Teatmeteoses on kahjuks käsitlemata filmiteadlase Enn Rekkori [23.12.1939 – 25.5.2003] osa eesti filmiloo kujundamisel. Rekkor oli esimene kõrgharidusega filmitoimetaja Eestis. Ta pani aluse rahvuslikule stsenaristikale ja eesti romaanivara ekraniseeringutele!

Puudub ka info esimese Eesti pankade poolt omafinantseeritud Jaan Kolbergi filmist “Rummu Jüri”.

Raamatus pole sõnagagi mainitud legendaarset filmikunstnikku Peeter Linzbachi [1902–1973]! Peterburis joonistusõpetaja peres sündinud Linzbach oli minu ja operaator Jüri Garšneki õpetaja audiovisuaalkunsti läänelike väärtuste omandamisel. See Eesti filmi suurkuju oli tegutsenud kunstnikuna Pariisi ja Lissaboni filmistuudiotes. Üheksa aasta jooksul osales ta 24 ekraaniloo loomisel. Nõukogude Eestis oli Linzbach 15 mängufilmi lavastuskunstnik.

Sõnagi pole teatmeraamatus ainsast üleliidulise esikoha ja rahvusvaheliselt enim vastukaja saanud Mati Undi/Kaljo Kiisa mängufilmist “Surma hinda küsi surnutelt”.

Rahvusvaheline eestlane Cornelius Hasselblatt tõstab sisutiheda eesti kirjanduse teatmeteose väljapaistvalt kogu sarja kõrgliiga tippu, aga filmiraamat selle kõrval kahvatub amatöörlikuks katsetuseks. Nii filmi- kui ka kirjandusraamatus on sama foto: “Valgus Koordis” linastumas Tallinna kinos Oktoober, 1951. Hasselblatt kirjeldab 1948. aastal Leningradi ajalehes „Zvezda“ ilmunud Hans Leberechti jutustuse edulugu.  Stalin olla seda lehest isiklikult lugenud ja oma satraapidele Eestis südamele pannud, et nood toda hümni kolhoosielule vääriliselt tunnustaksid. Teos tõlgiti kõigepealt eesti ja seejärel 20 keelde; selle põhjal tehti 1951. aastal film ja 1955.  aastal ooper. Filmiraamat piirdub aga näitlejate loetlemisega ja primitiivse  lausega ajastu kohta.

Kui kirjandusraamatus on visuaalis  “Nipernaadi” ning disaini- ja  reklaamiraamatus ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” ja “ Naerata ometi” filmiplakatid, siis Davidjantsi trükisesse ei ole mahtunud ühtki filmiplakatit.

Üldistades teatmeteose „Eesti filmi 100 aastat” puuduste kanvaad, tekib küsimus: aga võib-olla on see tahtlik? Raamatu konsultandiks on Jaak Lõhmus, filminduses iseõppija, kes samas on kaheksa aastat juhtinud Eesti Filmi Sihtasutust! Ta kuulub Eesti filminduses tänini kitsasse otsustajate siseringi. Seega saab seda raamatut pidada Lõhmuse/Davidjantsi rühma esindajate programmiliseks teoseks, mille sisu näitab tendentslikkust Eesti filmiajaloo käsitlemisel ja nõuab kultuuriametnike tuge alternatiivse teose loomise võimaldamiseks.

EV100 raames toimunud suurejooneline ettevõtmine on inspireeriv. Kuid kõnealune eksitav raamat juhib tähelepanu sellele, et Kultuuriministeerium peab jõulisemalt toetama audiovisuaalvaldkonna vabasid uurimusi ja rahvusvaheliselt eesti filmiajaloo väärikuse levitamist. Rainer Sarneti suurfilm “November” [2017] näitas kujundlikult, mis juhtub rahvaga, kellelt Kratt on varastanud mälu.

(Sarnet töötas filmiprogrammi režissöörina Eesti Rahva Muuseumis, kui muuseumi juhtis praegune kultuuriminister Tõnis Lukas. Minister, uuri, kas Filmikratt ei ole äkki Kultuuriministeeriumisse peitu pugenud!)